anna kannatust

Ma olen mustlastega elu lõpuni laulatatud

Enne tegime seda fotonäitust. Nüüd jätkuvalt loodan ühele poisile kunstinäituse sebida. Ja kui suhtlema hakkad, siis lõpuks näed neid igal pool. Siis, kui näituse jaoks materjali kogusime, sattusime kokku eelkõige viisakate inimestega, viimased paar nädalat viskab elu tiba teistsuguseid ette.

Nimelt on üks paarike juba mõnda aega siin ümber maja jõlkunud. Paari päeva eest tuli mees (hommikul kell 11) küsima, kas ta naine tohib meie vetsus käia, sest ta on liiga palju joonud. Oli tõesti, nii et lubasin ta vetsu ja pakkusin talle hiljem veel vett juua. Seepeale ütles ta mulle lahkudes, et andku Jumal mulle “õnne, tervist ja hea mees.” Osutab käega oma mehe poole:”Mitte nagu see siin.”

Kerime siis mõned tunnid edasi, kell on juba kuus. Tuleb mees üksinda tagasi. Nüüd on ka tema purjus, aga mitte selle pärast pole ta siin. Ta on siin, sest ta on avastanud, et JUST MINA olen tema elust puudu ja JUST MIND on ta alati vajanud. Kui ma oma telefoninumbrit anda ei taha, viskub ta mu akna taha põlvili (tudengid käivad mööda ja irvitavad), pisar on kohe silma tulemas, ta ei saa aru, kuidas on võimalik, et ma ei mõista, et me oleme kokku loodud. “Ei, no ei saa sa seda numbrit, sul on aeg koju ära minna.”

Ja mees, kelle süda hetk tagasi murdunud oli, tõuseb püsti, rapsib hoogsalt põlved puhtaks ja ütleb sõbralikult, et “nojah siis, proovida ikka tasus, järgmise korrani.” Ja läinud ta ongi. Mustlase iseloom on ikka nagu keeristorm.

Teisest teemast. Käisin sõbraga laupäeval Mökus. Seisame, ajame juttu – ja astub uksest sisse mingi välismaa piff, koperdab trepi peal ja lendab meie kahe vahele hunnikusse maha, nii et õlut pritsib igale poole. Me vaatame, kas me oleme enamvähem kuivad, ja seejärel hakkame uurima, kas noor daam näitab mingeid elutegevuse märke (kõik ikka tähtsuse järjekorras, eks). Ajab siis tema end oma värisevatel jalgadel püsti ja ütleb täiesti tõsiselt:”Someone made me fall.” Mhmh, this would be called GRAVITY, bitch.

P.S. Ma olen kindel, et SEE hakkab megakasumeid teenima. Kõigil stalkeritel elu jälle mõnusam.

P.P.S. Kui ma muidu kohvi ei joo, aga see mulle järsku üleöö megalt maitsema hakkas, kas siis võib järeldada, et sain järsku paugust täiskasvanuks või on tõenäolisem, et sellel muutusel on meditsiiniline põhjendus? Sest muus osas olen ma saanud valgustatud küll, näiteks jõudis mulle mõne aja eest järsku kohale, et ma võin tahta paljusid asju, aga vot doktoriõpe on igatahes asi, mida ma oma praeguses eluetapis EI taha. Vabalt võib olla, et see on kuidagi seotud mu vasttärganud kofeiiniarmastusega.