sport võitis (X-Dream käis Tartus)

Teile võib tunduda, et meie väga eriilmelistest daamidest koosnev seltskond ei tee midagi peale tuupimise, tühja jutu ajamise, käe hobuse erinevatesse õõnsustesse toppimise, aga see ei ole sugugi nii! Pühapäeval näiteks käis meie suurepärane naiskond X-Dreamil, et end pea ületamatute katsumustega rinda pistes proovile panna. Khm, C-rajal, khm. Samas, arvestades seda, et üks meist põhimõtteliselt ei jookse, oli ette näha, et ka see rada võib piisavalt põnevust pakkuda küll.

Ametlikult oli öeldud, et C-rada on neli kilomeetrit orienteerumist, 10 rattasõitu ja üks kanuud – tegelikult oli rattasõitu vist isegi tiba vähem. Igatahes oli see täpselt selline marsruut, et oli lõbus ja ei tekkinud veel tahtmist üksteist pussitada. Kõige raskem osa oli see, kui pärast raja läbimist pidi kolmandale siidrile (mis tehniliselt oli teine, sest esimese valas Birx mulle sülle) ei ütlema, sest õhtul oli ometigi trenn ees ootamas.

Lisaks selgus, et meil kõigil olid omad skillid, mis vägagi kasuks tulid. Birx ja Abby on mõlemad osavad kaardilugejad, kes otsustasid iga kord, kuhu me läheme, juba enne seda, kui mina enda kaardi lahti rullitudki sain. Seega oli orienteerumine nendega naljategu. Lisaks tuli välja, et kuigi Birgit jooksmist ei armasta, meeldib talle väga jalgrattaga sõita ja seejuures ka teisi tagant utsitada. Mina käisin lihtsalt lönta-lönta järel ja kanuus pandi mind keskele istuma, sest ma olin ainus, kes polnud seda kunagi varem proovinud (“Kurat, mida sa silitad seda vett, sõuda tuleb!”), aga õnneks oli lõpus ka üks lisaülesanne, mis just mulle loodud oli – Kaarsillalt oli võrk alla riputatud, mida mööda tuli alla viimasesse kontrollpunkti ronida ja igasugused ahvimängud on ometi just minu teema. Meil on trennis isegi kasutusel väljend ahviindeks, kuigi minu oma on häbiväärselt madal.

Esimesed me ei olnud, viimased ka mitte, platseerusime kuskile keskele, nii et väga ei saa kurta. Lõbus oli ka ja päike paistis.

…

Hoopis teisest teemast. Kas keegi minusugustele mingit tugigruppi oskab soovitada? Üksi on ikka maru raske seda distsipliini kasvatada, mulle oleks vaja, et keegi mind oraga tagumikku torgiks pidevalt.

Kon-Tiki (2012)

Vaatasime Abbyga filmi. “Kon-Tiki” on väga äge (tõsielul põhinev) film Thor Heyerdalist, kes parvetas 1947. aastal Peruust Polüneesiasse, et tõestada, et see on võimalik (ja kinnitada sellega oma teooriat, et põliselanike liikumine toimus kunagi just niipidi). Sihuke aeglane ja rahulik film sellest, kuidas ilusad skandinaavlased sada päeva järjest parve peal passivad, ringi vahivad ja üksteist vaikselt pussitada tahaksid.

Eelkõige õppis sellest filmist kahte olulist asja:

1) Paksudest tuleb ALATI jama.

2) Kui tahad six-packi, PEAD ka rasvaprotsenti vähendama.

Kui parajasti kõmmutamist ei taha, on muhe vaatamine. Soovitan norrakeelset varianti – kuigi neid paralleelselt tehti, ei ole need päris identsed.

emotsioonide raskus

Tahtsin teile kirjutada, aga teised on juba paremini öelnud:

Üht kõige silmatorkavamat motiivi teoses Ülestähendusi põranda alt võiks nimetada “teadvustamisprobleemiks”. See on muide romantismist saadik Euroopa kirjanduse üks keskseid motiive. Inimese tegutsemisvõimetus enesevaatluse tagajärjel ja tunnete võltsiks muutumine sel põhjusel, et oleme neist teadlikud. Ma ei usu, et keegi on kujutanud intellektuaalse enesevaatluse halvavat mõju nii võikalt kui Dostojevski. Prohvetliku läbinägelikkusega, mis on tema kalleim and, on Dostojevski mõistnud, et “teadvustamisprobleem” pole mitte üksikute ülitundlike mõtlejate eralõbu, vaid aja haigus, mis peab muutuma seda ilmsemaks ja piinarikkamaks, mida arenenum on patsient ja mida kõrgemal tsivilisatsiooni arenguastmel ta on.
“Üheksateistkümnenda sajandi inimene tohib olla, jah, ta on isegi moraalselt kohustatud olema iseloomutu inimene. Iseloomukindel tegudeinimene on piiratud olend.” Ainult piiratud inimene võib näiteks ebaõigluse eest kätte maksta, olles täiesti veendunud, et õiglus nõuab seda. Haritud inimene vaeb enda ja vastase motiive, näeb kõiki sündmusi nende järjekindlas seostatuses kui möödapääsmatuid lülisid põhjuste ja tagajärgede lõputus ahelas, kus hea ja paha, kuritöö ja karistus lõpuks kaotavad igasuguse mõtte. Vaid lakates mõtlemast ja huupi pimedusse astudes on võimalik tegutseda. Nn “iseloomuga” inimesed, kes on iseendas kindlad ning kelle elule annab kindla jalge aluse teadmine sellest, mis on õige ja mis väär ning mida “olukord nõuab”, on arengus maha jäänud ja intellektuaalse tundlikkuse poolest puudulikud olendid.
Nii nagu “teadlik inimene” ei või iial saada kangelaslikuks tegutsejaks, ei saa ta ka vastata kõikidele moraalireeglitele. Ta ei saa olla hea südamega, sest ta on kogu aeg variserlikult teadlik oma heatahtlikkuse ajenditest.

Georg Henrik von Wright “Minerva öökull” lk 149-150

Hakkan lesbiks, vol 2

Kuna mina tühja juttu iial ei tee ja homopropaganda on mulle ilmselgelt mõjunud (mu lähedane sõber on gei ja teatavasti on see nakkushaigus), olen vaikselt jätkanud ideaalse naise otsimist. Ideaalne naine on muidugi selline, kes armastaks koristada ja süüa teha ning kellega oleks normaalne õhtul koos telekat vaadata. Väljavõte Facebooki chatist:

Ray: ennemini saab sust X

Rents: Ega mul selle vastu midagi ei oleks. Jults teeb ju süüa ja puha. Kütab ahju, kui Telc kuskil litsi lööb jne.

Ray: nujah

Rents:  ma olen juba selles eas, et kaaslast tuleb mõistusega valida

ma ise olen selline sotsiaalne inimene, kaaslaseks oleks kedagi kodusemat vaja

nädala sees olen mina trennis, nädala lõpus on julia joomas

kõik on tasakaalus, koer ei pea üksi kodus olema, keegi valvab lapsi jne

…

Rents: Julia, kumb meist sünnitab?

Julia: ma võin sünnitada

sul lööks trennigraafiku sassi see

No kui SEE pole armastus, mis see on siis?

parema tuleviku poole

Ma ei tea, kuidas teie, aga mina olen end ümbritsenud inimestega, kes on minust “paremad”. Osaliselt alateadlikult, osaliselt teadlikult. Alateadlikult selles mõttes, et mind tõmbab inimeste poole, kellel on mingi minu jaoks ihaldusväärne omadus või oskus. Näiteks võime päriselt TUNDE järjest raamatukogus töötada, ilma et nad hakkaks vahepeal Facebookis tühja panema, vaid nii, et nad ongi päriselt keskendunud. Ja siis ma võin neid andunud pilguga vahtida, kuni neil kergelt ebamugav on (või ei ole), mis siis, et ma saan täiesti aru, et tegelikult neil on hulk kehvemaid omadusi ka. Sel hetkel need kehvemad omadused ei loe, sest see ÜKS asi on minu jaoks huvitav ja mulle tundub, et temaga suhtlemine aitab ehk minu ka kuidagi Pühale Kraalile lähemale.

“Parem” on seega väga tinglik väljend, sellest ka need jutumärgid – ma ei mõtle siin raha või sotsiaalset staatust või välimust vms, vaid just seda, et inimene on minust mingis konkreetses osas üle ja see osa tundub mulle mingil põhjusel ihaldusväärne. Mitmed sõbrad on minust suisa mitmes osas üle, kuigi tahaks loota, et ehk nemad jällegi hindavad minus mõnd muud külge. Või vaatavad, et ma olen sihuke abitu ja saamatu ja mitte just kõige kirkam, tuleks see loll oma tiiva alla võtta, enne kui kuskile auku kukub vms. Ega ma ka ei tea täpselt.

Igatahes on see osaliselt ka teadlik valik. Loodan, et kui mind ümbritsevad inimesed, kes suudavad näiteks oma aega planeerida, hakkab see ühel hetkel osmoosi teel ka mulle külge. Sest esiteks, kui sind ümbritsevad inimesed, kes teevad neid asju, mida sina tahaksid teha, motiveerib see ka sind. Teiseks, kui sa laisaks jääd, käsivad nad sul jalad tagumiku alt välja tõmmata. Kehvemal juhul mõnitavad sind, sest sa ei vasta ootustele, aga seegi motiveerib (ja selliseid ei maksa ka liigselt enda ümber koguda, viib meeleolu alla). Või no ütleme, kui suhtled inimesega, kes tõesti oskab olla täiesti isetu, siis tema kurb pilk läheb rohkem südamesse kui mõne teise rinnakorvi alla torgatud nuga. Ja kolmandaks, kui ümbritsed end targemate, paremate, osavamatega, on kelle käest vajadusel nõu küsida jne jne.

Tavaliselt toimib lausa imeliselt. Ei ole põhjust kurta. Aga vahel on sellised kehvemad ajad, mil on raske end kokku võtta – ja isegi kui võtad, siis ei lähe nii hästi, kui tahaksid, ja tulemuseks on good enough. Aga ma ei ole inimene, kelle jaoks good enough oleks good enough. Ja siis on see taustsüsteem, kus kõik tunduvad olevat lausa IMELISED (sest sa ise suhtled igas valdkonnas ainult imelistega), ja see hoopis pringib täiega tauni. Sest kõik teised on nii tublid, mina üksi olen selline saamatu saabas ja lausa TÜLGASTAV. Mõelge ise, isegi Merje kirjutab enesedistsipliinist, kuigi muidu jääb ta blogist mulje, et pooltel päevadel ei käi pidžaama üldse seljast ära. Ja mina raiskan oma aega blogipostitust kirjutades. Selle pärast ma olengi selline inimene, et kui päriselt millegi tegemiseks läheb, eelistan ma vaikselt omaette nokitseda ja ei taha tähelepanu, sest mis siin ikka näidata, kui sa ei tea, kas on põhjust tulemuse üle uhke olla.

Tegelikult peaks selle muidugi teisipidi pöörama ja kasutama seda imelist taustsüsteem igapäevase arengu nimel, et elada oma elu nii, et ei peaks vahepeal good enough tulemuse nimel rabelema nii, et ninast veri väljas, aga see ei ole sugugi nii lihtne kui tundub. Isiklik areng on alati nii kuradima ebamugav. :S Aga minust SAAB parem inimene. Ei tohi ometi unustada, et pain is just the weakness leaving the body.

P.S. Ma ei viitsi eraldi postitust teha, aga kui tahate vaadata ERITI ebakorrektset filmi eriti saamatutest enesetaputerroristidest, siis Four Lions on just see õige valik.

A kuidas teie perega vaba päeva veedate?

un suicide élégant est l’ultime oeuvre d’art

Teate te seda filmides nii tihti näidatavat tunnet, kus inimene ärkab enamvähem normaalses tujus üles ja siis hakkab talle meenuma, mida kõike ta eelmisel päeval täis peaga teinud on? Mul on praegu nii, et ma ärkan üles, päike paistab, ilm on ilus, kõik on nii suurepärane ja siis hakkab mulle meenuma, mida kõike ma sel päeval tegema pean. 😀

Tegelikult ei ole naljakas.

Aga see-eest nägin ma eile õhtul AbFabi kleiti kandmas. Nüüd olen ma siin ilmas kõik ära näinud, midagi uut pole enam tulemas. Ta nägi täitsa ilus ja armas välja. St nii kaua, kui ta vait oli, that is.

Ahjaa, ükskõik, kellega ma väljas käin, tegelikult armastan ma ikka Eesti mehi. Läksin naabrimehele rääkima, et oleks trelli vaja, et jalgrattasse väike auk teha, et porilaudu paigaldada. Ta ütles, et jätku ma ratas sinna, ta paneb siis ära. Või noh, võiks muidugi ka öelda, et patriarhaalne ühiskond surus mu näoli mutta ja aitas kaasa mu õpitud abituse igavesele säilitamisele. Aga ma leian siiski, et nii tore mees. Ja et eestlased on konkurentsis kõigist teistest kõvasti eespool, sest neist on reaalselt midagi kasu ja nad ei emotse pidevalt. Ja et suurepärane, et ma oma Rohelise Välguga nüüd ka tiba niiskema ilmaga ringi saan kimada.

Homme on randaminek.

That would be all.

Pilt on pärit siit.

Feminist vastab Brit Kerbole

Me oleme täiskasvanud inimesed, kes tegelevad tõsiste asjadega. Eile näiteks oli meil internetitüli. Ühe naisega, kes on tunduvalt parem kui teised naised, ilusam ja targem ja väärikam ja enesekindlam. Aga õnneks on ta heasüdamlik ja valmis rõõmuga suguõdedele nõu andma, kuidas end normaalselt üleval pidada. Tema blogi võib lugeda siit ja postitus, mis feministides pahameelt tekitas, asub siin. Täna on ta feministide grupis toimunud arutelule vastanud nii absurdse pöördumisega, et ma kohe ei saa muidu, kui pean seda kommenteerima.

Tänan ohtrate kommentaaride eest internetiavaruses, väga hea lugemine. Nüüd ma tean, et ma olen tegelikult mõttetu beib, kes tõenäoliselt kunagi mehele ei saa (oh wait, ma olen abielus). 🙂

Vaatame mööda sellest, et keegi teda beibeks ei nimetanud, ja rõhutagem, et feministid päris kindlasti EI arva, et naise väärtus sõltub sellest, kas ta “saab mehele”. Me nimelt oleme sellisel originaalsel seisukohal, et naine on ka inimene.

Jah, klubikultuur pole üldse minu jaoks (ei Kuku ega ka Vabank (pole käinudki) ega miski muu) ja võimalik, et ma läksin selle olustiku kirjeldamisega üle piiri, inimestel on ju tegutsemisvabadus ja mina ei pea ronima sinna, kus mul vastik on. Aga vaatepilt ei olnud ka midagi kaunist ‒ trepimademel seisid onud, kes taaruvate naiste hulgast omale partnerit välja valisid. Ei olnud kena. Kui ma seda vaatasin, tuli mul meelde miski brošüür nimega „Bang Estonia“ ja mul oli korraga nii kahju, et me pakume ju ise selle materjali, millest sellist kirjasaasta toota saab. 

Taas kord, vähemalt mina (= feminist) usun siiralt, et naised on ka inimesed ja -> ka naised on võimelised seksuaalset iha tundma. Kui keegi läheb (soost olenemata) baari, et sealt endale üheks õhtuks seksuaalpartnerit leida, siis ei näe ma selles midagi halba. Küll julgen aga vastu vaielda sellele, et mehed valivad – puhtloogilisest seisukohast lähtudes on naised need, kes lõpliku valiku langetavad (otsustavad, kellele “annavad” ja kellele mitte), sest neil on kergem skoorida ja vale valiku puhul rohkem kaotada.

Eelmise loo selgituseks ‒ ma väga, väga, väga tahaksin, et naistel oleks kõrgem enesehinnang, et jah, sa ei luba enda peale häält tõsta, sa ei luba ennast lüüa, sa ei ole mõeldud kodumasinaks või mehe teenijaks, sa ei ole mõeldud madala palga ja ainult administratiivsete ametikohtade jaoks ‒ a la meie ajame siin tähtsate onude asja, sa oma kõrgharidusega keeda kohvi.

Ma tõesti ei taipa, kuidas see tema eelmisest postitusest järeldub, aga olgu peale. Kuigi mina leian, et feministid ei peaks seisma ainult kõige tugevama grupi eest (mida valged karjeristid igatahes on), vaid kaitsma ka neid, kes tahavad olla koduperenaised, sekretärid, raamatukoguhoidjad jne.

Vahepealse eraelulise jutu jätan vahele, sest pole minu asi kellegi raske lapsepõlve kallal ilkuda ja selge see, et kui sa sellise asja oled üle elanud, oled sa ilmselt harjunud kogu aeg rusikaid püsti hoidma.

Kaks meeskolleegi on minu peale avalikus kohas häält tõstnud. Rohkem nad seda enam ei tee. Vabandust palusid ka. Vaatad ükskord sellest mööda, hakataksegi sinuga nagu kaltsuga käituma. Mind on mitmes kodanikualgatuses püütud suruda adminrolli. Käigu kuu peale need konkreetsed mehed oma suhtumisega.

Täiesti nõus.

Olen neile põhimõtteliselt ära tõestanud, et kui naiste töökus ja usinus algatusest välja tõmmata, siis on mehed sageli üsna tühised kindralid, kes kaugele ei purjeta. Olen sellest varemgi kirjutanud. Igal ühel on oma vajalik roll meeskonnas, aga see mitte kuidagi ei tähenda, et „mees juht, naine sekretär“. 

“Naiste töökus ja usinus” on täpselt samasugused üldistused nagu “mees juht, naine sekretär”. Mina näiteks pean igapäevaselt väga palju vaeva nägema, et oma loomuomast laiskust alla suruda, samas kui mõni tuttav mees lihtsalt ei oska tegevusetult olla.

Mu 10-aastane poeg kipub jätma asju vedelema ja ma väga kannatlikult seletan talle, et naise roll ei ole käia mehe järel ja tema sokke või musti nõusid kokku korjata, et igaüks tehku seda ikka ise. Loodan, et suudan olla oma pojale heaks eeskujuks ja kasvatada ta naisi austavaks meesterahvaks.

Mitte ei mõista, miks see siin oluline on, et just NAINE neid sokke kellegi tagant koristama peaks? Poiss on laisk, ma olin ka lapsena laisk, pole vahet, kas need sokid korjab üles vanaema, isa või naabrimees, kuni keegi seda teeb, pole lapsel põhjust jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Kümneaastane päris kindlasti ei ürita oma suhtumisega kogu naissugu alla suruda, ta on lihtsalt lohe.

Ma saan aru, et emotsioonid ja puha ja “alati on nii olnud”, aga siin on segamini nii palju erinevaid asju (kasvõi see, et enese eest tuleb seista, aga “korralik naine” järgib oma seksuaalkäitumises väga selgeid reegleid, mis seesama patriarhaalne ühiskond ette on kirjutanud), et mul on raske midagi üldistavalt öelda. Nii et daamid ja härrad, bitches and pimps, olete oodatud arutlema, aga üritagem vestluses viisakaks ja ratsionaalselt argumenteerituks jääda.

Äärmiselt oluline küsimus

Tuginen senistele positiivsetele kogemustele (näiteks jopelukk on parajasti vahetuses) ja küsin taas nõu, aga seekord on keerulisem küsimus.

Mul on köisredelit vaja. Kaheksameetrist. Vastupidavat, sest seitsme meetri pealt alla potsatada oleks veidi ebameeldiv. Kust saab?

Pilt on siit.

Kas täiskasvanud inimesi on raske ujuma õpetada?

Mina sellele küsimusele vastust ei teadnud, aga kahe tuttavaga baaris juttu ajades selgus, et kumbki neist (vanust siis vastavalt 20 ja 23) ei oska ujuda*. Kuna nad on toredad poisid ja mina olin juba parajalt veidi võtnud, lubasin suure suuga, et viin nad mõlemad Aurasse ja õpetan ujuma. Noorem märkis küll kahtlevalt, et tegelikult on paar sõpra teda varem ka õpetada üritanud, aga ma ei lasknud end sellest segada.

Mina:”Vahepeal lähebki natuke aega, enne kui külge kulub. Kui mina rattaga sõitma õppisin, pidin ma enne sada korda kukkuma, kukkuma ja kukkuma, kui ükskord püsti jäin.”

Tema (kahtlevalt):”Kas see tähendab, et ma pean sada korda uppuma, uppuma ja uppuma, enne kui ükskord ujuma õpin?”

Aga pika veenmise peale sain ma nad siiski nõusse. Pärast seda, kui olin lubanud, et ei sunni neid kätiseid kandma. Mis on minu arvates nagunii totrus, kätised on laiskadele vanematele**, et nad saaksid oma tited rahus solberdama jätta – reaalset efekti neil ei ole ja ujuma õppimist teevad hoopis raskemaks, sest tasakaalukese on vales kohas ja laps ei õpi end õiges asendis hoidma. Nii et lubasin seda rahuliku südamega ja vaatasin isegi enne minekut netist vastavaid õppevideosid ja meenutasin, kuidas mu isa mu väikevenda õpetas. Noorem poiss oli öelnud, et ta oleks väiksena korra peaaegu ära uppunud, nii et olin vaimselt valmis selleks, et ta kardab pead vee alla panna ja pean esmalt tükk aega teda veega harjutama.

Tegelikkuses ainult tema lõpuks Aurasse jõudiski, nii et sai täitsa eratunni. Kuna ta pole kolmeaastane ja mulle ei meeldi katsuda inimesi, kes siseringist välja jäävad, ma teda kätel hõljutama ei hakanud, vaid tegime esmalt tükk aega igasuguseid hõljumis- ja pööramisharjutusi, et ta harjuks oma tasakaalukeset tunnetama ja ringi liigutama, soovitatavalt nii, et ta selle käigus põhja ei lähe. Ja vastus on ei, vastupidi, täiskasvanud inimest on isegi üsna lihtne ujuma õpetada. Vähemalt teda, kuigi ta oli muidugi väga püüdlik õpilane ka. Eriti üllatav oli minu jaoks see, et tunni lõpuks ujus ta üsna hästi vee ALL. Vee peal ujumine (vähemalt kõhuli) oli tema jaoks üsna keeruline – ja ka vee all ujudes kippus tal rütm paigast minema, kui ta tuli pinnale õhku hingama. Samas ei saagi ühe tunniga ilmselt nullist ujuma õppida, ühe korra kohta sai ta tunni lõpuks tõesti väga kenasti hakkama. Ise oli ta vist natuke õnnetu, sest ta tahtis õppida kroolima, aga esiteks pole minu tehnika selles sugugi nii suurepärane, et ma seda üldse õpetada tahaksin, ja teiseks peaks ta selleks esmalt siiski enamvähem normaalselt pinnal püsima. Praegu ei tahtnud ta sugugi käsi veest välja tõsta, mis teeb kroolimise üsna võimatuks. Aga küll ta varsti õpib, ma usun temasse. Natuke pahurat nägu tegi küll, kui tema harjutas lihtsaid liigutusi ja viieaastased kõrval ujusid ja jalgade-kättega palli lõid, ilma kordagi jalgu põhja panemata, aga eks ta saab aru ka, et meil on natuke teised tavad siin.

Igatahes üllatas mind seoses sellega taas see, kui lihtne on poistele ükskõik mida füüsilist õpetada. Näiteks. See poiss ei oska ujuda, aga ta oli kohe valmis ka peakat hüppama jms tegema***. Küsis, kas ma tõmban ta välja, kui ta uppuma hakkab, ja jaatavast vastusest tema jaoks täiesti piisas. Ja üldse, sa saad talle mingeid harjutusi ette näidata ja ta teeb seda ilma igasuguse viginata. Kui keerulisem tundub, palub korra veel ette näidata, mitte ei kuku ohkima. Ainult üks ülesanne oli, mille kohta ta pärast paari proovimist teatas, et see tal välja ei tule – ja ka selle juurde pöördusime hiljem tagasi, kui ta tunnetus juba tiba parem oli, ja ta proovis seda nurisemata uuesti. Ja vat see on minu meelest küll suures osas ka kasvatuse küsimus. Ma mäletan, kuidas nii mu isa kui mu esimene treener mõlemad rõhutasid seda, et ei tohi öelda “ma ei saa”, vaid äärmisel juhul võib öelda “ma ei oska”, aga see viimane peaks pigem olema “aita mul see selgeks saada” (või eestlaste puhul “ma VEEL ei oska, aga küll ma varsti teile kõigile näitan”).

Ma olen väga rahul nüüd. Tore on, kui sa kedagi õpetad ja näed, et sellest on ka reaalselt kasu.

* Ilmselgelt on see sarjast “Rents mehkeldab jälle noorte välismaalastega”, neil ei ole sellist rannakultuuri nagu meil.

** Ei mõista hukka, igaühe oma asi, kas ta tahab, et laps ujuma õpiks või et tal oleks alguses niisama mõnus solberdada.

*** Üritasin tunni võimalikult lõbusa hoida, et ta näeks, et vees on tore solberdada ja et vesi ei lähe päris nii kergesti ninna, ükskõik, mis asendis sa oled, nii et tegime igasugu tsirkust seal.