Ma olen täna klassikalise muusika lainel ja otsustasin vahelduseks midagi kaugemast otsast kuulata. Pérotin jms pole päris minu teema, aga 14. sajandis on juba üsna ägedaid asju, Guillaume de Machaut näiteks:
Tulemus? Tudengid (jah, mitmuses) küsisid minu käest, kas vaatan filmi. Sest ega keegi ometi päriselt sellist asja ei kuulaks. 😀
Pärdikute päevaraamat 
kui sulle Machaut meeldib, siis läheks vast peale ka Montpellier koodeksi materjal (vanem ja anonüümne). Aga tglt on keskajas ägedat ühehäälset muusikat palju rohkem kui mitmehäälset. proovi näiteks Cantigas de Santa Mariat. või päris feministliku laine peal näiteks Cantigas de amigo, neist on väga ägedaid karmide naisterahvaste esitusi.
Cantigas de Santa Maria stiilinäide.
a klassikaliseks ma seda muidugi ei nimetaks, arvestades, kuidas klassitsistid keskaega jälestasid. 😀
Väga rokk lugu. 😉