Kuna motivatsiooni- ja distsipliiniteemad on viimasel ajal minu jaoks taas IN, olen sel teemal igasuguseid artikleid lugenud. Minu jaoks kõige imelikumad on need, kus räägitakse sellest, et no muidugi sulle ei meeldi jõusaalis käia, aga tuleb ju minna. Võtad end kokku ja lähed. Ma ei saa aru, miks üldse lähtutakse eeldusest, et inimene, kes (antud jõusaali näites siis) tahab saada tervemat/ilusamat keha, peab tegema hambad ristis asja, mis talle ei meeldi. Ta võiks ju valida midagi, mis talle reaalselt meeldib, kuhu ta tahaks minna, mis oleks ehk rahulikumas tempos ja annaks aeglasemaid tulemusi, aga kuhu ta iga kord rõõmuga läheks. Ei v? Sest väita, et no kellelegi ei meeldi, on sama hea, kui öelda, et no KEEGI ju ei taha kooli minna, ikka sunnitakse. Mõni meist valib meeldiva eriala ja käib seal rõõmuga ja keegi ei sunni. St distsipliin ja motivatsioon on olulised, aga alustaks ehk samm kaugemalt ja võtaks eesmärkideni jõudmiseks sellised meetodid, mis ei aja oksele? Mulle minu trenn meeldib ja teades, et selle trenni huvides oleks vaja korra nädalas jõukaris ka käia, on selle jaoks tunduvalt lihtsam motivatsiooni leida ja end sinna kohale vedada. Just saying.
Mis muidu? Ma ikka ei oska seda kuldset keskteed leida ega isegi seda enam enese jaoks paeluvaks mõelda. Paar kuud tagasi muudkui ihalesin seda, aga nüüd mõtlen, et milleks. Absoluutselt iga asjaga kaldun äärmusest äärmusesse. Vahel ei loe pool aastat ühtki juturaamatut ja siis kukun ilukirjandust neelama. Vahel ei viitsi pea üldse väljas käia ja siis käin paar nädalat üle päeva, kuni homo sapiensi paaritumisrituaalide jälgimisest ära tüdinen ja jälle pool aastat õhtusel ajal kuskile ei tõmba. Nüüd olen ma juba umbes nädala mingil eriti vaiksel lainel, kuulan ainult klassikalist muusikat, sunnin tudengeid ja sõpru endaga malet mängima (mis ei ole neile ilmselt eriti nauditav, arvestades seda, et mul puudub igasugune oskus paar sammugi ette mõelda, aga ma loodan, et see ikka veidigi areneb, kui ma rohkem mängin), pühendun trennile erilise innuga ja üldse olen selline rahulik ja keskendunud. Lähema aja kõige erutavam leid on porgandikoogi retsept. Selline elu. Ma ei tea, kas see päriselt ka nii on, aga mul on tunne, et sellest suhtumisest on kasu, et rohkem tehtud saada. Mul on nimelt järgmised poolteist kuud veel väga töörohked, nii et otsustasin selleks ajaks sotsiaalse elu rohkemal või vähemal määral välja lülitada. Töö ja trenn ja töö ja vahepeal tööd ettevalmistav trenn. Ja eriti tubli olemise eest siis vahepeal preemiaks midagi toredat. Ja laisklemise eest iga ebaõnnestumise korral ühiskassasse kaks eurot (sest me teeme Indrekuga hoogtööpakti, et mõlemad oma asjad tehtud saaks). Selline plaan. Hoidke pöialt mulle.
P.S. Ma tegelikult ei nõustu selle pildil oleva motoga. Kui sul on eesmärgid (näiteks dieeti pidada) ja sa feilid (näiteks sööd šokolaadi), siis enamasti ei taha sa seda tegelikult teha, sa lihtsalt tahad tähelepanu milleltki ebameeldivalt (näiteks töö raskuselt või ebaõnnestumise hirmult) eemale juhtida ja hiljem kahetsed nii või teisiti. Mina leian, et all work and no play makes Jack a dull boy, aga oluline on nende vahel tasakaal leida, et sa saaksid rõõmuga mängida, teades, et vajalik on tehtud. Vot. Iseasi, kuidas selle rakendamisega on.
Pärdikute päevaraamat 