Mina sellele küsimusele vastust ei teadnud, aga kahe tuttavaga baaris juttu ajades selgus, et kumbki neist (vanust siis vastavalt 20 ja 23) ei oska ujuda*. Kuna nad on toredad poisid ja mina olin juba parajalt veidi võtnud, lubasin suure suuga, et viin nad mõlemad Aurasse ja õpetan ujuma. Noorem märkis küll kahtlevalt, et tegelikult on paar sõpra teda varem ka õpetada üritanud, aga ma ei lasknud end sellest segada.
Mina:”Vahepeal lähebki natuke aega, enne kui külge kulub. Kui mina rattaga sõitma õppisin, pidin ma enne sada korda kukkuma, kukkuma ja kukkuma, kui ükskord püsti jäin.”
Tema (kahtlevalt):”Kas see tähendab, et ma pean sada korda uppuma, uppuma ja uppuma, enne kui ükskord ujuma õpin?”
Aga pika veenmise peale sain ma nad siiski nõusse. Pärast seda, kui olin lubanud, et ei sunni neid kätiseid kandma. Mis on minu arvates nagunii totrus, kätised on laiskadele vanematele**, et nad saaksid oma tited rahus solberdama jätta – reaalset efekti neil ei ole ja ujuma õppimist teevad hoopis raskemaks, sest tasakaalukese on vales kohas ja laps ei õpi end õiges asendis hoidma. Nii et lubasin seda rahuliku südamega ja vaatasin isegi enne minekut netist vastavaid õppevideosid ja meenutasin, kuidas mu isa mu väikevenda õpetas. Noorem poiss oli öelnud, et ta oleks väiksena korra peaaegu ära uppunud, nii et olin vaimselt valmis selleks, et ta kardab pead vee alla panna ja pean esmalt tükk aega teda veega harjutama.
Tegelikkuses ainult tema lõpuks Aurasse jõudiski, nii et sai täitsa eratunni. Kuna ta pole kolmeaastane ja mulle ei meeldi katsuda inimesi, kes siseringist välja jäävad, ma teda kätel hõljutama ei hakanud, vaid tegime esmalt tükk aega igasuguseid hõljumis- ja pööramisharjutusi, et ta harjuks oma tasakaalukeset tunnetama ja ringi liigutama, soovitatavalt nii, et ta selle käigus põhja ei lähe. Ja vastus on ei, vastupidi, täiskasvanud inimest on isegi üsna lihtne ujuma õpetada. Vähemalt teda, kuigi ta oli muidugi väga püüdlik õpilane ka. Eriti üllatav oli minu jaoks see, et tunni lõpuks ujus ta üsna hästi vee ALL. Vee peal ujumine (vähemalt kõhuli) oli tema jaoks üsna keeruline – ja ka vee all ujudes kippus tal rütm paigast minema, kui ta tuli pinnale õhku hingama. Samas ei saagi ühe tunniga ilmselt nullist ujuma õppida, ühe korra kohta sai ta tunni lõpuks tõesti väga kenasti hakkama. Ise oli ta vist natuke õnnetu, sest ta tahtis õppida kroolima, aga esiteks pole minu tehnika selles sugugi nii suurepärane, et ma seda üldse õpetada tahaksin, ja teiseks peaks ta selleks esmalt siiski enamvähem normaalselt pinnal püsima. Praegu ei tahtnud ta sugugi käsi veest välja tõsta, mis teeb kroolimise üsna võimatuks. Aga küll ta varsti õpib, ma usun temasse. Natuke pahurat nägu tegi küll, kui tema harjutas lihtsaid liigutusi ja viieaastased kõrval ujusid ja jalgade-kättega palli lõid, ilma kordagi jalgu põhja panemata, aga eks ta saab aru ka, et meil on natuke teised tavad siin.
Igatahes üllatas mind seoses sellega taas see, kui lihtne on poistele ükskõik mida füüsilist õpetada. Näiteks. See poiss ei oska ujuda, aga ta oli kohe valmis ka peakat hüppama jms tegema***. Küsis, kas ma tõmban ta välja, kui ta uppuma hakkab, ja jaatavast vastusest tema jaoks täiesti piisas. Ja üldse, sa saad talle mingeid harjutusi ette näidata ja ta teeb seda ilma igasuguse viginata. Kui keerulisem tundub, palub korra veel ette näidata, mitte ei kuku ohkima. Ainult üks ülesanne oli, mille kohta ta pärast paari proovimist teatas, et see tal välja ei tule – ja ka selle juurde pöördusime hiljem tagasi, kui ta tunnetus juba tiba parem oli, ja ta proovis seda nurisemata uuesti. Ja vat see on minu meelest küll suures osas ka kasvatuse küsimus. Ma mäletan, kuidas nii mu isa kui mu esimene treener mõlemad rõhutasid seda, et ei tohi öelda “ma ei saa”, vaid äärmisel juhul võib öelda “ma ei oska”, aga see viimane peaks pigem olema “aita mul see selgeks saada” (või eestlaste puhul “ma VEEL ei oska, aga küll ma varsti teile kõigile näitan”).
Ma olen väga rahul nüüd. Tore on, kui sa kedagi õpetad ja näed, et sellest on ka reaalselt kasu.
* Ilmselgelt on see sarjast “Rents mehkeldab jälle noorte välismaalastega”, neil ei ole sellist rannakultuuri nagu meil.
** Ei mõista hukka, igaühe oma asi, kas ta tahab, et laps ujuma õpiks või et tal oleks alguses niisama mõnus solberdada.
*** Üritasin tunni võimalikult lõbusa hoida, et ta näeks, et vees on tore solberdada ja et vesi ei lähe päris nii kergesti ninna, ükskõik, mis asendis sa oled, nii et tegime igasugu tsirkust seal.
Pärdikute päevaraamat 
1) Ujumisprillid aitavad
2) Pea vee alla panemiseks on tuntud harjutus “(vees seisev) treener võtab püksid jalast ja õpilane peab kirjeldama, mida näeb”
3) Ma olen umbes viis aastat väga teadlikult proovinud krooli õppida, ei oska endiselt.
A üldiselt, väga tubli!!!! Sa oled welcome-to-estonia elav kehastus!
Ujumisprillid on pussiedele. Või silmaprobleemidega inimestele. Aga ta sai väga kenasti hakkama, ma olen tema üle väga uhke.
Loll jutt suhu tagasi. Korrektselt ujuda ilma prillita ei saa.
(Ma arvasin samamoodi nagu sina umbes 15 aastat, nii et ma täiesti saan sust aru, aga loll on see jutt ja minu arvamus ikkagi.)
Lollid on nii see jutt kui sinu arvamus? 😀
Täpselt nii; kui ma siis ühe sõbra ajupesu peale prillid hankisin, sain aru, et olin kõik need aastad lihtsalt loll olnud.
Kui tegu on lihtsalt välismaalastele meeldimise programmiga, ei tasu muidugu üle pingutada, juba praegune on kõva saavutus. Aga “ujumisprillid on pussiedele” on väga vale mõtlemine.
Ma olen proovinud prillidega ka ujuda. No ei anna need mulle midagi juurde. Ega ma seal basseinipõhja vaatlemas ei käi – ja niisama ujudes vesi mu silmi ei häiri.
Nõustun kauriga. Muidugi, mul on silmaprobleemid ka 🙂 aga ma ei kujuta küll ette, kuidas ma kloorivee sees basseinis tund aega silmad lahti ujun. Mind isiklikult takistas väga ujumast see, et prille polnud, kroolimine oli tegelikult päris võimatu. Ja kui neid “päris” ujujaid vaadata, siis on kõigil ikka prillid ees, nii et neil on oma mõte täiesti olemas.
Muidugi, mu meelest on need mõttetult kallid, ka kõige tavalisemad, ja saan aru, kui keegi neid endale lubada ei saa. Aga see on nagu heade suuskade või jalgrattaga. Parematega on ikka parem sõita.
Kirjeldatud harjutus 2 kehtib ainult meestreeneri korral. Naistreeneri puhul annaks tulemuse ainult rindade paljastamine ja erinevust saab kirjeldada ainult suurte või väga välja veninud rindade korral.
tundub täitsa loogiline, et täiskasvanule on isegi kergem ujumist õpetada – ta suudab sõnalisest selgitusest paremini aru saada ja seda oma keha keelde tõlkida.
(kuigi oleneb muidugi täiskasvanust, kohe meenus üks mees, kes hakkas väga ruttu mossitama, kui ma talle samba põhisammu õpetasin ja märkisin, et puusanõks käib ka – kuna tal see KOHE välja ei tulnud, siis ta teatas, et see on üldse nõme ja õiged mehed niimoodi ei võnguta. selliseid probleeme on väikestel lastel pigem vähem.)
Jah, täiskasvanud on harjunud ka mingeid füüsilisi asju õppima ja üldises plaanis keha tunnetama.
Mhm, mine õpeta täiskasvanut ratsutama. “Ma tegin täpselt nii, nagu sa ütlesid! Miks mul välja ei tulnud!” No tee sada korda veel, siis äkki tuleb.
Mine õpeta täiskasvanu autoga sõitma. Sõiduõpetajad ei ole niisama närvipuntrad – see ei ole kerge töö.
Täiskasvanule akrobaatika õpetamine tuleb küll enamasti üllatavalt hästi välja.
Kusjuures, ma mäletan, et kui mina lapsena ujuma õppisin, oskasin ma päris tükk aega ka ainult vee all ujuda. Vee peal ujumine oli kõrgem pilotaaž, kusjuures enne tuli välja vee peal selili ujumine kui kõhuli ujumine. Tahaks nüüd kahe andmepunkti (mina lapsena ja Rentsi kirjeldet poiss) pealt põhjapanevaid üldistusi teha.
a selili või vee all ongi ju kergem, arusaadav ju – piisab kui hoiad oma keha sirgu ja seisadki vee peal. pead õieli hoides väsib ära ja see ei ole ka üldse nii ühemõtteline asend kui lihtsalt “aja ennast pulgaks”.
Ma olin 15,5 ja ja ma selleks ajaks olin käinud ujumas 15 aastat. Türa, kui lollid te olete KÕIK 😀 Rentsist Kaurini: inimene, kellel pole kogemusi, ei õpi põhitõdesid kohe ära olenemata vanusest. Rents, kui tahad krooli õpetada võin anda näpunäiteid, aga õige treener röögiks tema peale niikuinii. Mäletan, kui treener õpetas ja karjus minust 5 aastat vanemale, kuidas krooli ujuda ja, siis näitas minu peale, kuidas ujuda ja ma teadsin isegi, et tegelikult ma olen äärmiselt sitt eeskuju, kuigi noorem 🙂
Türa, ära tule minu oma blogisse mind lolliks nimetama, raisk. Ja uskuge või mitte, aga ma olen üsna hea õpetaja, konkreetne, aga ei karju kellegi peale.
No vot aga peaksid karjuma.
Just ja põhitõed basseinis krooli ujudes:
1)Nägu vee all olles peab pea olema vee piiriga horisontaalselt, mitte kuklas ehk kogu keha peab olema võimalikult voolujooneline.
2)Hingamisel ei tohi suu alumine nurk tõusta palju kõrgemale kui veepiir. Mõni hingab vasakult ja vaatab samal ajal paremat maja seina ehk käib paras rahmeldamine, rotatsioon või mis iganes, mis kuhugi ei vii.
Sa võid neid asju teada, aga algajale neid selgeks ei tee.
Ma võin rapoteerida, et ka asjade teadmine ei aita. Ma olen võtnud ühe ujumis-õpiku (total immersion) ja teinud sealt harjutusi, olen võtnud treenerilt tunde, küsinud sõpradelt abi – ei aita – kroolida ei oska. Igatahes olen ma elav tõend sellest, et mõni täiskasvanu ei suuda (hästi) ujuma õppida ka pingutuse ja teadliku lähenemisega mitte. Või siis… ma maskeerin end välismaa tudengiks ja tulen Rentsilt tunde võtma, ehk siiski saab abi?
Oled näinud ju, et kohtun sinuga ka täies teadmises, et sa eestlane oled. 😀
Kas muidu võib loota sellele trendile, et iga jumala kord, kui Rents veidigi midagi kehalise aktiviteedi ehk siis spordi kohta postitab, on platsis Roland, kes räägib, kuidas tema on tegelt selles palju spetsim/ suuremate lihastega/ kiirem jooksja etc etc?
Nõuame pilti 😀
AbFab, sulle räägi nagu seinale, sa ikka midagi aru ei saa. Ujumine raudselt ei ole mingi sportki. Ja sellisel kujul nagu meie seda tegime, see igatahes sport ei ole härra standardite järgi. Mis sellest, et väike välismaalane lõpuks korralikult võhmal oli.
Minu arust, Sa kallis Absolutely Fabulous, eksid, ma olen äärmiselt aeglane, aga ma ei usu, et Sa mu viimasest blogipostitust valesti mõistsid, kuna Sa seda ei saanud ju lugeda eks? Lihaseid oli, aga pekki on siiani rohkem ja minu arust ma pole seda salajas hoidnud.
Ma ei loe su blogi, ma hindan siinseid kommentaare, oo suur spordiguru.
Ma vaatan, et ma olen Sinu lemmiklaps siin :). Täitsa uhke tunne.
See, et ma sinu kommentaare loen ja neist omad järeldused teen, ei tee sinust ei lemmikut ega üldse mitte kedagi tegelikult.
Neid kommentaare on muide keskmiselt palju ka.
Saad täna minuvaba õhtu. Võta seda kui hilinenud pühade kingitust. Eks ma püüan vähem kribada, aga ei luba midagi.
Ot…ma vist magasin midagi olulist maha. Sind pandi kuuekuuselt ujumistrenni? Vapsee vanemad. This is Sparta, ma ütlen.
Pigem taastusravi oli alguses. Ujuma õppisin (nii et ära ei upu) 3-4-aastaselt ja viieselt lükati suurde basseini. Ja mäletan seda esimest korda, kus oleks basseinis ära uppunud, väga selgelt tänaseni. Point, miks mind suutsin, mitte uppuvad ujumisstiilid selgeks saada, oli selles, et üks kord oli mingi jama basseiniga ja vesi tavalisest poole madalam. Äkki mingi pool meetrit? Tundsin ennast vabalt terve tunni ja kui järgmine kord oli jälle õiges koguses vett, polnud enam probleemi.