feminismus

Feminist vastab Brit Kerbole

Me oleme täiskasvanud inimesed, kes tegelevad tõsiste asjadega. Eile näiteks oli meil internetitüli. Ühe naisega, kes on tunduvalt parem kui teised naised, ilusam ja targem ja väärikam ja enesekindlam. Aga õnneks on ta heasüdamlik ja valmis rõõmuga suguõdedele nõu andma, kuidas end normaalselt üleval pidada. Tema blogi võib lugeda siit ja postitus, mis feministides pahameelt tekitas, asub siin. Täna on ta feministide grupis toimunud arutelule vastanud nii absurdse pöördumisega, et ma kohe ei saa muidu, kui pean seda kommenteerima.

Tänan ohtrate kommentaaride eest internetiavaruses, väga hea lugemine. Nüüd ma tean, et ma olen tegelikult mõttetu beib, kes tõenäoliselt kunagi mehele ei saa (oh wait, ma olen abielus). 🙂

Vaatame mööda sellest, et keegi teda beibeks ei nimetanud, ja rõhutagem, et feministid päris kindlasti EI arva, et naise väärtus sõltub sellest, kas ta “saab mehele”. Me nimelt oleme sellisel originaalsel seisukohal, et naine on ka inimene.

Jah, klubikultuur pole üldse minu jaoks (ei Kuku ega ka Vabank (pole käinudki) ega miski muu) ja võimalik, et ma läksin selle olustiku kirjeldamisega üle piiri, inimestel on ju tegutsemisvabadus ja mina ei pea ronima sinna, kus mul vastik on. Aga vaatepilt ei olnud ka midagi kaunist ‒ trepimademel seisid onud, kes taaruvate naiste hulgast omale partnerit välja valisid. Ei olnud kena. Kui ma seda vaatasin, tuli mul meelde miski brošüür nimega „Bang Estonia“ ja mul oli korraga nii kahju, et me pakume ju ise selle materjali, millest sellist kirjasaasta toota saab. 

Taas kord, vähemalt mina (= feminist) usun siiralt, et naised on ka inimesed ja -> ka naised on võimelised seksuaalset iha tundma. Kui keegi läheb (soost olenemata) baari, et sealt endale üheks õhtuks seksuaalpartnerit leida, siis ei näe ma selles midagi halba. Küll julgen aga vastu vaielda sellele, et mehed valivad – puhtloogilisest seisukohast lähtudes on naised need, kes lõpliku valiku langetavad (otsustavad, kellele “annavad” ja kellele mitte), sest neil on kergem skoorida ja vale valiku puhul rohkem kaotada.

Eelmise loo selgituseks ‒ ma väga, väga, väga tahaksin, et naistel oleks kõrgem enesehinnang, et jah, sa ei luba enda peale häält tõsta, sa ei luba ennast lüüa, sa ei ole mõeldud kodumasinaks või mehe teenijaks, sa ei ole mõeldud madala palga ja ainult administratiivsete ametikohtade jaoks ‒ a la meie ajame siin tähtsate onude asja, sa oma kõrgharidusega keeda kohvi.

Ma tõesti ei taipa, kuidas see tema eelmisest postitusest järeldub, aga olgu peale. Kuigi mina leian, et feministid ei peaks seisma ainult kõige tugevama grupi eest (mida valged karjeristid igatahes on), vaid kaitsma ka neid, kes tahavad olla koduperenaised, sekretärid, raamatukoguhoidjad jne.

Vahepealse eraelulise jutu jätan vahele, sest pole minu asi kellegi raske lapsepõlve kallal ilkuda ja selge see, et kui sa sellise asja oled üle elanud, oled sa ilmselt harjunud kogu aeg rusikaid püsti hoidma.

Kaks meeskolleegi on minu peale avalikus kohas häält tõstnud. Rohkem nad seda enam ei tee. Vabandust palusid ka. Vaatad ükskord sellest mööda, hakataksegi sinuga nagu kaltsuga käituma. Mind on mitmes kodanikualgatuses püütud suruda adminrolli. Käigu kuu peale need konkreetsed mehed oma suhtumisega.

Täiesti nõus.

Olen neile põhimõtteliselt ära tõestanud, et kui naiste töökus ja usinus algatusest välja tõmmata, siis on mehed sageli üsna tühised kindralid, kes kaugele ei purjeta. Olen sellest varemgi kirjutanud. Igal ühel on oma vajalik roll meeskonnas, aga see mitte kuidagi ei tähenda, et „mees juht, naine sekretär“. 

“Naiste töökus ja usinus” on täpselt samasugused üldistused nagu “mees juht, naine sekretär”. Mina näiteks pean igapäevaselt väga palju vaeva nägema, et oma loomuomast laiskust alla suruda, samas kui mõni tuttav mees lihtsalt ei oska tegevusetult olla.

Mu 10-aastane poeg kipub jätma asju vedelema ja ma väga kannatlikult seletan talle, et naise roll ei ole käia mehe järel ja tema sokke või musti nõusid kokku korjata, et igaüks tehku seda ikka ise. Loodan, et suudan olla oma pojale heaks eeskujuks ja kasvatada ta naisi austavaks meesterahvaks.

Mitte ei mõista, miks see siin oluline on, et just NAINE neid sokke kellegi tagant koristama peaks? Poiss on laisk, ma olin ka lapsena laisk, pole vahet, kas need sokid korjab üles vanaema, isa või naabrimees, kuni keegi seda teeb, pole lapsel põhjust jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Kümneaastane päris kindlasti ei ürita oma suhtumisega kogu naissugu alla suruda, ta on lihtsalt lohe.

Ma saan aru, et emotsioonid ja puha ja “alati on nii olnud”, aga siin on segamini nii palju erinevaid asju (kasvõi see, et enese eest tuleb seista, aga “korralik naine” järgib oma seksuaalkäitumises väga selgeid reegleid, mis seesama patriarhaalne ühiskond ette on kirjutanud), et mul on raske midagi üldistavalt öelda. Nii et daamid ja härrad, bitches and pimps, olete oodatud arutlema, aga üritagem vestluses viisakaks ja ratsionaalselt argumenteerituks jääda.