Me oleme täiskasvanud inimesed, kes tegelevad tõsiste asjadega. Eile näiteks oli meil internetitüli. Ühe naisega, kes on tunduvalt parem kui teised naised, ilusam ja targem ja väärikam ja enesekindlam. Aga õnneks on ta heasüdamlik ja valmis rõõmuga suguõdedele nõu andma, kuidas end normaalselt üleval pidada. Tema blogi võib lugeda siit ja postitus, mis feministides pahameelt tekitas, asub siin. Täna on ta feministide grupis toimunud arutelule vastanud nii absurdse pöördumisega, et ma kohe ei saa muidu, kui pean seda kommenteerima.
Tänan ohtrate kommentaaride eest internetiavaruses, väga hea lugemine. Nüüd ma tean, et ma olen tegelikult mõttetu beib, kes tõenäoliselt kunagi mehele ei saa (oh wait, ma olen abielus). 🙂
Vaatame mööda sellest, et keegi teda beibeks ei nimetanud, ja rõhutagem, et feministid päris kindlasti EI arva, et naise väärtus sõltub sellest, kas ta “saab mehele”. Me nimelt oleme sellisel originaalsel seisukohal, et naine on ka inimene.
Jah, klubikultuur pole üldse minu jaoks (ei Kuku ega ka Vabank (pole käinudki) ega miski muu) ja võimalik, et ma läksin selle olustiku kirjeldamisega üle piiri, inimestel on ju tegutsemisvabadus ja mina ei pea ronima sinna, kus mul vastik on. Aga vaatepilt ei olnud ka midagi kaunist ‒ trepimademel seisid onud, kes taaruvate naiste hulgast omale partnerit välja valisid. Ei olnud kena. Kui ma seda vaatasin, tuli mul meelde miski brošüür nimega „Bang Estonia“ ja mul oli korraga nii kahju, et me pakume ju ise selle materjali, millest sellist kirjasaasta toota saab.
Taas kord, vähemalt mina (= feminist) usun siiralt, et naised on ka inimesed ja -> ka naised on võimelised seksuaalset iha tundma. Kui keegi läheb (soost olenemata) baari, et sealt endale üheks õhtuks seksuaalpartnerit leida, siis ei näe ma selles midagi halba. Küll julgen aga vastu vaielda sellele, et mehed valivad – puhtloogilisest seisukohast lähtudes on naised need, kes lõpliku valiku langetavad (otsustavad, kellele “annavad” ja kellele mitte), sest neil on kergem skoorida ja vale valiku puhul rohkem kaotada.
Eelmise loo selgituseks ‒ ma väga, väga, väga tahaksin, et naistel oleks kõrgem enesehinnang, et jah, sa ei luba enda peale häält tõsta, sa ei luba ennast lüüa, sa ei ole mõeldud kodumasinaks või mehe teenijaks, sa ei ole mõeldud madala palga ja ainult administratiivsete ametikohtade jaoks ‒ a la meie ajame siin tähtsate onude asja, sa oma kõrgharidusega keeda kohvi.
Ma tõesti ei taipa, kuidas see tema eelmisest postitusest järeldub, aga olgu peale. Kuigi mina leian, et feministid ei peaks seisma ainult kõige tugevama grupi eest (mida valged karjeristid igatahes on), vaid kaitsma ka neid, kes tahavad olla koduperenaised, sekretärid, raamatukoguhoidjad jne.
Vahepealse eraelulise jutu jätan vahele, sest pole minu asi kellegi raske lapsepõlve kallal ilkuda ja selge see, et kui sa sellise asja oled üle elanud, oled sa ilmselt harjunud kogu aeg rusikaid püsti hoidma.
Kaks meeskolleegi on minu peale avalikus kohas häält tõstnud. Rohkem nad seda enam ei tee. Vabandust palusid ka. Vaatad ükskord sellest mööda, hakataksegi sinuga nagu kaltsuga käituma. Mind on mitmes kodanikualgatuses püütud suruda adminrolli. Käigu kuu peale need konkreetsed mehed oma suhtumisega.
Täiesti nõus.
Olen neile põhimõtteliselt ära tõestanud, et kui naiste töökus ja usinus algatusest välja tõmmata, siis on mehed sageli üsna tühised kindralid, kes kaugele ei purjeta. Olen sellest varemgi kirjutanud. Igal ühel on oma vajalik roll meeskonnas, aga see mitte kuidagi ei tähenda, et „mees juht, naine sekretär“.
“Naiste töökus ja usinus” on täpselt samasugused üldistused nagu “mees juht, naine sekretär”. Mina näiteks pean igapäevaselt väga palju vaeva nägema, et oma loomuomast laiskust alla suruda, samas kui mõni tuttav mees lihtsalt ei oska tegevusetult olla.
Mu 10-aastane poeg kipub jätma asju vedelema ja ma väga kannatlikult seletan talle, et naise roll ei ole käia mehe järel ja tema sokke või musti nõusid kokku korjata, et igaüks tehku seda ikka ise. Loodan, et suudan olla oma pojale heaks eeskujuks ja kasvatada ta naisi austavaks meesterahvaks.
Mitte ei mõista, miks see siin oluline on, et just NAINE neid sokke kellegi tagant koristama peaks? Poiss on laisk, ma olin ka lapsena laisk, pole vahet, kas need sokid korjab üles vanaema, isa või naabrimees, kuni keegi seda teeb, pole lapsel põhjust jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Kümneaastane päris kindlasti ei ürita oma suhtumisega kogu naissugu alla suruda, ta on lihtsalt lohe.
Ma saan aru, et emotsioonid ja puha ja “alati on nii olnud”, aga siin on segamini nii palju erinevaid asju (kasvõi see, et enese eest tuleb seista, aga “korralik naine” järgib oma seksuaalkäitumises väga selgeid reegleid, mis seesama patriarhaalne ühiskond ette on kirjutanud), et mul on raske midagi üldistavalt öelda. Nii et daamid ja härrad, bitches and pimps, olete oodatud arutlema, aga üritagem vestluses viisakaks ja ratsionaalselt argumenteerituks jääda.
Pärdikute päevaraamat 
Bitch, please. Sa kohe tahad mind torkida. Raamatukoguhoidja (kõrgharidus!) koos koduperenaistega toppida “nõrkade” hulka, keda kaitsta tuleb. Sellises postituses ei tohiks endale küll iganenud arusaama lubada.
“Tugev”, st majanduslikult paremini kindlustatud, vs “nõrgem”.
a) Vt AbFabi postitust. Raamatukoguhoidja palgaga meest + 2 last üleval ei pea. Aga mees vahel naist + 2 last peab pidama.
b) Raamatukogundus kui pehme eriala (= reaalteadustega)
Kahtlased näited siiski, kui mõtlesid pehmeid, siis pista sinna näiteks keeleteadlased kah, kah mitte eriti hästi majanduslikult kindlustatud 😉
No mul endalgi ju pehmed erialad mõlemad.
Pluss, tänapäevased raamatukoguhoidjad on tegelikult infotöötajad, mis kaldub väga palju IT valdkonda, nii et “pehmetel” erialadel on ikka kõvasti paremaid näiteid.
Järgmine kord teen copy-paste Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lehelt.
😀
Rents, hakka lesbiks. Siis saad teha neid inimeste asju. Mehed ja naised on liiga valed ja tühised.
Sellisel puhul on alati kasulik avalikust diagnoosiregistrist järgi vaadata, et ega inimene mingit koledat haigust ei põe. Register on siin: https://ariregister.rik.ee/erakonnad.py/search
Ma siiski ei saa aru, mis tekitas feministide pahameele. Inimesele ei meeldi õllekõhuga onud ja ebakindlad vormitute puusadega lakku täis tädid klubides. Minule ka ei meeldi. Ma ei eita, et meil kõigil on õigus õnnele (skoorida). Kui asi ainult sellel tasandil, siis tõepoolest saab sebida ka väärika(ma)lt.
Mina saan aru, et Brit avaldab hoopis üldistava seisukoha selles, et igaüks peaks töötama oma enesehinnangu kallal, töös, isiklikus elus, kõiges. Siis pole ka feministidel enam millegi üle kurta. Minu arust õige jutt. Või oleks Brit poliitkorrektsuse nimel pidanud rääkima selles arvamusekillus ilmtingimata ka neegritest, invaliididest, töötutest, vaestest jne. – et keegi ei oleks tundnud ennast puudutatuna.
Selgitage ometi vanainimesele, mis selles Briti pildis siis nüüd nii hirmsalt valesti oli? (Ma feministide foorumit ei loe. Ma ei teadnudki, et selline meil olemas.).
Pahameelt tekitas eelkõige see, et seda kirjutas inimene, kes määratleb end feministi ja poliitikuna ning kes kasutab seda blogi oma poliitilise häälekandjana. Pealegi, muidugi on igaühel õigus oma maitsele – küll aga ei ole meil õigust hukka mõista seda, kui ka need, keda me ise ei paneks, skoorida üritavad. Kuskilt peavad ju nemadki saama.
See on selline “näe, käisin eile ooperis ja oo öudust, inimesed laulsid terve õhtu ja mulle ju üldsegi ei meeldi kui lauldakse” tüüpi kurtmine. Kui õllekõhud ja purjus vanadaamid ei meeldi, siis tuleks Kuku asemel minna mõnda Ilusate Inimeste Klubisse.
Teine naljakas aspekt on veendumus, et kehvas füüsiliss vormis väljendub inimeste madal enesehinnang. Ja et raskes joobes olles ei sobi naistel baaris mehi lantida, või kuidas see nüüd oligi. Rohkem sallivust ja sugudevahelist võrdsust, jne. Wtf see sinu asi on, mida inimesed om vaba aja ja mainega teevad.
Rentsi selgitusest saan aru – osalt nn. siseringi küsimus.
Skoorimise osas olen igati tolerantne: vt. minu blogi viimast sissekannet.
Õllekõhud ja laku täis inimesed: maitse küsimus.
Ei taha olla minule tundmatu Briti teksti advokaat, kuid… Lõpuks ta ju tüürib välja üleüldise üleskutseni, et me töötaksime oma madala enesehinnangu kallal. Mulle tundub, et igaüks meist tunneb mingis osas/valdkonnas pisut alaväärsena. Kellel seda probleemi pole, need on õnnelikud, et mitte öelda õndsad…
Kui Brti tahab oma madala enesehinnangu kallal tööd teha, siis mis mul saab selle vastu olla. Ja kui tema blogi tuleks just selles võtmes lugeda, siis mis seal ikka. Saame aru.
Hundi ulg.
Kui me nüüd räägime tööst oma enesekindluse kallal, siis ma ei näe näiteks oma füüsilise välimuse parandamises mitte tööd oma enesekindluse vaid eelkõige füüsise kallal. Probleem on selles, et nii me tegelikult allume rühma reeglitele ja muudame oma keha selliseks nagu rühm tahab – kus siin on enesekindlus?
Enesekindlus on pigem iseendaks jäämise oskus ka siis kui igat sorti mürgise keelega inimesed sinu pihta oma nooli loobivad.
Seega, näiteks mina ei saa aru, kuidas õllekõht ja enesekindluse puudumine on seotud. Vastupidi, enesekindel on pigem inimene kes julgeb õllekõhuga igasuguseid asju teha, mida teised õllekõhuga inimesele sobimatuteks peavad,
to Hundi ulg
Feministide pahameele tekitas soovitus, et maailma muutmist tuleks alustada iseendast:))
Võib-olla hoopis see, et mõne purjus inimese välimuse ja käitumise põhjal tehti väga kaugele ulatuvaid ja veits küündimatuid järeldusi.
A noh ilgelt mugav on nii. Kirjutada ei oska ja siis pärast seletad, et ei, ei, te saite kõigest hoopis valesti aru.
Mulle on jäänud mulje, et tegelikult on sõnal “feminism” samasugune tähendus nagu venelaste jaoks “fašism” – keegi ei tea, mida see konkreetselt tähendab ja pole mingeid ühtseid parameetreid, mille järgi hinnata. Teatakse üksnes, et “tuleb võidelda vaenlase vastu”:))
Feminismil on ka iga feministi jaoks individuaalne tähendus ja seda tõlgendatakse oma isiklikele eesmärkidele vastavalt. Pereema feminism pole sama mis vallalise ärinaise feminism. Ja poliitikust naise feminism erineb esoteerilise kallakuga naise omast radikaalselt.
Vive la guerre eternelle!
:))
To: Ramloff
Igati Sinuga nõus. Kuigi väikest vastuolu selles mõttekäigus näen. Õllekõht ja frakk vajavad mõlemad kandmise oskust. Ning hästi oskavad seda vaid enesekindlad inimesed. Minul võttis mõni aastakümme noorust, et saavutada enesekindlus liikuda ringi tugevalt alakaalulisena. Vaevalt, et ma rühma reeglite kohaselt kuigi esteetiline välja näen (eriti just õllekõhtude seas), kuid pole hullu. Saan hakkama igas olukorras. 🙂
Noor revolutsionäär avastas õuduse ja nördimusega, et proletariaat oma kasarmutes ei tegele mitte poliitökonoomia aluste tudeerimise ega maailmarevolutsiooni strateegia üle diskuteerimisega, vaid viinaviskamise, keppimise ja kaklemisega.
Tahaks laikida. 😀
Ma tahaks ka laikida. 🙂
Tundub, et oleks turgu feministlikule ööklubile.
Kuule Kaur, kui idee välja käisid, siis paluks ikka concepti ka:))
Milline sisekujundus? Heledalt avatud või hämaralt erootiline? Muusikavalik. Baaridaamid? Või -boyd? Staffi rõivastus? Go-go tantsijad?
Klientide valik välisuksel? Must nimekiri?
:))