un suicide élégant est l’ultime oeuvre d’art

Teate te seda filmides nii tihti näidatavat tunnet, kus inimene ärkab enamvähem normaalses tujus üles ja siis hakkab talle meenuma, mida kõike ta eelmisel päeval täis peaga teinud on? Mul on praegu nii, et ma ärkan üles, päike paistab, ilm on ilus, kõik on nii suurepärane ja siis hakkab mulle meenuma, mida kõike ma sel päeval tegema pean. 😀

Tegelikult ei ole naljakas.

Aga see-eest nägin ma eile õhtul AbFabi kleiti kandmas. Nüüd olen ma siin ilmas kõik ära näinud, midagi uut pole enam tulemas. Ta nägi täitsa ilus ja armas välja. St nii kaua, kui ta vait oli, that is.

Ahjaa, ükskõik, kellega ma väljas käin, tegelikult armastan ma ikka Eesti mehi. Läksin naabrimehele rääkima, et oleks trelli vaja, et jalgrattasse väike auk teha, et porilaudu paigaldada. Ta ütles, et jätku ma ratas sinna, ta paneb siis ära. Või noh, võiks muidugi ka öelda, et patriarhaalne ühiskond surus mu näoli mutta ja aitas kaasa mu õpitud abituse igavesele säilitamisele. Aga ma leian siiski, et nii tore mees. Ja et eestlased on konkurentsis kõigist teistest kõvasti eespool, sest neist on reaalselt midagi kasu ja nad ei emotse pidevalt. Ja et suurepärane, et ma oma Rohelise Välguga nüüd ka tiba niiskema ilmaga ringi saan kimada.

Homme on randaminek.

That would be all.

Pilt on pärit siit.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Esimene lõik oleks nagu minu elust maha kirjutatud…


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid