parema tuleviku poole

Ma ei tea, kuidas teie, aga mina olen end ümbritsenud inimestega, kes on minust “paremad”. Osaliselt alateadlikult, osaliselt teadlikult. Alateadlikult selles mõttes, et mind tõmbab inimeste poole, kellel on mingi minu jaoks ihaldusväärne omadus või oskus. Näiteks võime päriselt TUNDE järjest raamatukogus töötada, ilma et nad hakkaks vahepeal Facebookis tühja panema, vaid nii, et nad ongi päriselt keskendunud. Ja siis ma võin neid andunud pilguga vahtida, kuni neil kergelt ebamugav on (või ei ole), mis siis, et ma saan täiesti aru, et tegelikult neil on hulk kehvemaid omadusi ka. Sel hetkel need kehvemad omadused ei loe, sest see ÜKS asi on minu jaoks huvitav ja mulle tundub, et temaga suhtlemine aitab ehk minu ka kuidagi Pühale Kraalile lähemale.

“Parem” on seega väga tinglik väljend, sellest ka need jutumärgid – ma ei mõtle siin raha või sotsiaalset staatust või välimust vms, vaid just seda, et inimene on minust mingis konkreetses osas üle ja see osa tundub mulle mingil põhjusel ihaldusväärne. Mitmed sõbrad on minust suisa mitmes osas üle, kuigi tahaks loota, et ehk nemad jällegi hindavad minus mõnd muud külge. Või vaatavad, et ma olen sihuke abitu ja saamatu ja mitte just kõige kirkam, tuleks see loll oma tiiva alla võtta, enne kui kuskile auku kukub vms. Ega ma ka ei tea täpselt.

Igatahes on see osaliselt ka teadlik valik. Loodan, et kui mind ümbritsevad inimesed, kes suudavad näiteks oma aega planeerida, hakkab see ühel hetkel osmoosi teel ka mulle külge. Sest esiteks, kui sind ümbritsevad inimesed, kes teevad neid asju, mida sina tahaksid teha, motiveerib see ka sind. Teiseks, kui sa laisaks jääd, käsivad nad sul jalad tagumiku alt välja tõmmata. Kehvemal juhul mõnitavad sind, sest sa ei vasta ootustele, aga seegi motiveerib (ja selliseid ei maksa ka liigselt enda ümber koguda, viib meeleolu alla). Või no ütleme, kui suhtled inimesega, kes tõesti oskab olla täiesti isetu, siis tema kurb pilk läheb rohkem südamesse kui mõne teise rinnakorvi alla torgatud nuga. Ja kolmandaks, kui ümbritsed end targemate, paremate, osavamatega, on kelle käest vajadusel nõu küsida jne jne.

Tavaliselt toimib lausa imeliselt. Ei ole põhjust kurta. Aga vahel on sellised kehvemad ajad, mil on raske end kokku võtta – ja isegi kui võtad, siis ei lähe nii hästi, kui tahaksid, ja tulemuseks on good enough. Aga ma ei ole inimene, kelle jaoks good enough oleks good enough. Ja siis on see taustsüsteem, kus kõik tunduvad olevat lausa IMELISED (sest sa ise suhtled igas valdkonnas ainult imelistega), ja see hoopis pringib täiega tauni. Sest kõik teised on nii tublid, mina üksi olen selline saamatu saabas ja lausa TÜLGASTAV. Mõelge ise, isegi Merje kirjutab enesedistsipliinist, kuigi muidu jääb ta blogist mulje, et pooltel päevadel ei käi pidžaama üldse seljast ära. Ja mina raiskan oma aega blogipostitust kirjutades. Selle pärast ma olengi selline inimene, et kui päriselt millegi tegemiseks läheb, eelistan ma vaikselt omaette nokitseda ja ei taha tähelepanu, sest mis siin ikka näidata, kui sa ei tea, kas on põhjust tulemuse üle uhke olla.

Tegelikult peaks selle muidugi teisipidi pöörama ja kasutama seda imelist taustsüsteem igapäevase arengu nimel, et elada oma elu nii, et ei peaks vahepeal good enough tulemuse nimel rabelema nii, et ninast veri väljas, aga see ei ole sugugi nii lihtne kui tundub. Isiklik areng on alati nii kuradima ebamugav. :S Aga minust SAAB parem inimene. Ei tohi ometi unustada, et pain is just the weakness leaving the body.

P.S. Ma ei viitsi eraldi postitust teha, aga kui tahate vaadata ERITI ebakorrektset filmi eriti saamatutest enesetaputerroristidest, siis Four Lions on just see õige valik.