faith

emotsioonide raskus

Tahtsin teile kirjutada, aga teised on juba paremini öelnud:

Üht kõige silmatorkavamat motiivi teoses Ülestähendusi põranda alt võiks nimetada “teadvustamisprobleemiks”. See on muide romantismist saadik Euroopa kirjanduse üks keskseid motiive. Inimese tegutsemisvõimetus enesevaatluse tagajärjel ja tunnete võltsiks muutumine sel põhjusel, et oleme neist teadlikud. Ma ei usu, et keegi on kujutanud intellektuaalse enesevaatluse halvavat mõju nii võikalt kui Dostojevski. Prohvetliku läbinägelikkusega, mis on tema kalleim and, on Dostojevski mõistnud, et “teadvustamisprobleem” pole mitte üksikute ülitundlike mõtlejate eralõbu, vaid aja haigus, mis peab muutuma seda ilmsemaks ja piinarikkamaks, mida arenenum on patsient ja mida kõrgemal tsivilisatsiooni arenguastmel ta on.
“Üheksateistkümnenda sajandi inimene tohib olla, jah, ta on isegi moraalselt kohustatud olema iseloomutu inimene. Iseloomukindel tegudeinimene on piiratud olend.” Ainult piiratud inimene võib näiteks ebaõigluse eest kätte maksta, olles täiesti veendunud, et õiglus nõuab seda. Haritud inimene vaeb enda ja vastase motiive, näeb kõiki sündmusi nende järjekindlas seostatuses kui möödapääsmatuid lülisid põhjuste ja tagajärgede lõputus ahelas, kus hea ja paha, kuritöö ja karistus lõpuks kaotavad igasuguse mõtte. Vaid lakates mõtlemast ja huupi pimedusse astudes on võimalik tegutseda. Nn “iseloomuga” inimesed, kes on iseendas kindlad ning kelle elule annab kindla jalge aluse teadmine sellest, mis on õige ja mis väär ning mida “olukord nõuab”, on arengus maha jäänud ja intellektuaalse tundlikkuse poolest puudulikud olendid.
Nii nagu “teadlik inimene” ei või iial saada kangelaslikuks tegutsejaks, ei saa ta ka vastata kõikidele moraalireeglitele. Ta ei saa olla hea südamega, sest ta on kogu aeg variserlikult teadlik oma heatahtlikkuse ajenditest.

Georg Henrik von Wright “Minerva öökull” lk 149-150