Teile võib tunduda, et meie väga eriilmelistest daamidest koosnev seltskond ei tee midagi peale tuupimise, tühja jutu ajamise, käe hobuse erinevatesse õõnsustesse toppimise, aga see ei ole sugugi nii! Pühapäeval näiteks käis meie suurepärane naiskond X-Dreamil, et end pea ületamatute katsumustega rinda pistes proovile panna. Khm, C-rajal, khm. Samas, arvestades seda, et üks meist põhimõtteliselt ei jookse, oli ette näha, et ka see rada võib piisavalt põnevust pakkuda küll.
Ametlikult oli öeldud, et C-rada on neli kilomeetrit orienteerumist, 10 rattasõitu ja üks kanuud – tegelikult oli rattasõitu vist isegi tiba vähem. Igatahes oli see täpselt selline marsruut, et oli lõbus ja ei tekkinud veel tahtmist üksteist pussitada. Kõige raskem osa oli see, kui pärast raja läbimist pidi kolmandale siidrile (mis tehniliselt oli teine, sest esimese valas Birx mulle sülle) ei ütlema, sest õhtul oli ometigi trenn ees ootamas.
Lisaks selgus, et meil kõigil olid omad skillid, mis vägagi kasuks tulid. Birx ja Abby on mõlemad osavad kaardilugejad, kes otsustasid iga kord, kuhu me läheme, juba enne seda, kui mina enda kaardi lahti rullitudki sain. Seega oli orienteerumine nendega naljategu. Lisaks tuli välja, et kuigi Birgit jooksmist ei armasta, meeldib talle väga jalgrattaga sõita ja seejuures ka teisi tagant utsitada. Mina käisin lihtsalt lönta-lönta järel ja kanuus pandi mind keskele istuma, sest ma olin ainus, kes polnud seda kunagi varem proovinud (“Kurat, mida sa silitad seda vett, sõuda tuleb!”), aga õnneks oli lõpus ka üks lisaülesanne, mis just mulle loodud oli – Kaarsillalt oli võrk alla riputatud, mida mööda tuli alla viimasesse kontrollpunkti ronida ja igasugused ahvimängud on ometi just minu teema. Meil on trennis isegi kasutusel väljend ahviindeks, kuigi minu oma on häbiväärselt madal.
Esimesed me ei olnud, viimased ka mitte, platseerusime kuskile keskele, nii et väga ei saa kurta. Lõbus oli ka ja päike paistis.
…
Hoopis teisest teemast. Kas keegi minusugustele mingit tugigruppi oskab soovitada? Üksi on ikka maru raske seda distsipliini kasvatada, mulle oleks vaja, et keegi mind oraga tagumikku torgiks pidevalt.
Pärdikute päevaraamat 
Märtsikate omasse peaks täpselt sisse saama.
Mis asja? Emmede gruppi või?
Mhmh
Jätad Rentsile väikese puhvri, ma vaatan ? 😛
Tee ise see tugigrupp. Ise tehtud, hästi tehtud.
xdreamil käimine on ohtlikult nakkav haigus… see üks peamisi asju, mida ma hetkel eesti juures taga igatsen. a-rada on muidugi kõige lõbusamate lisaülesannetega, aga c on alguseks ka mõnus.
oraga torkimine on tegelikult täiest ebavajalik tegevus. tubli olemine on üks mõttetu üritus. “good enough” on täpselt see, mida ta ütleb – ehk siis piisavalt hea. kõik pingutused sellest parema nimel on täielik energia ja aja raiskamine. selle asemel võiks kas midagi muud asjalikku teha või siis hoopiski millegi mõnusaga tegeleda.
nii et kogu see aeg, kus sa tegeled tubli olemise asemel millegi mõnusaga, oled sa tegelikult palju ratsionaalsem ja mõistlikum kui ennast oraga torkides.
Kas see peab just ora olema?
Pakud midagi muud või?
Pets ulataks abistava käe.
Nagu fisting või?
Mismõttes “nagu”?
Kui see peaks nüüd see “üks ora perses, teine tules” teema olema, siis peaks ora ikkagi kuumataluvast materjalist ja korduvkasutatav olema. Käepidemega, eelistatavalt.
See on vist ikka sarjast “mida täpselt torgata ja kuhu”.