minu tänane lemmiklaul (Tori Amos)

Advertisements

Perekool on ammendamatu kullaauk

Olete ehk ise ka mõelnud, mis see eneseväärikus küll olla võiks. Perekool teab vastust:

“Eneseväärikus on see, et kepid sellega, kellega ise tahad, mitte sellega, kellega vaja on.”

päevad tõesti pole vennad

Mõni parem päev teeb kohe heaks selle, kui eelmine on kehv olnud. Ja et ma ei saanud just TODA töökohta, mida ma ometigi nii tahtsin.

Igatahes. Vahel on kasu sellest, kui oled suur ja tugev. Ja vahel ka sellest, kui oled (tundud?) pisike ja armas. Minul oli eile kasu sellest, et Eesti on täis abivalmis härrasmehi, kes tahavad hätta sattunud neidist aidata. Nimelt kõndisin mina nagu tõeline damsel in distress mööda tänavat, et rattaga sinna lahtise turu rattapoodi minna. Või noh, ma ei tundnud end üldse hädalisena, aga ju ma siis selline välja nägin, sest üks mees peatas mu, kiskus ratta käest, keeras teisipidi, avaldas kahetsust, et tal tööriistu ei ole, aga pani keti siiski peale, ja ütles, et tema meelest küll rattad kõverad ei ole ja jooks peaks ka veel veidike ikka vastu pidama, aga eks ma peaks selle rattapoe spetsialisti käest igaks juhuks üle küsima. Aga oh häda – selgus, et spetsialisti tööl veel polnudki ja mõtlesin, et sõidan siis sinna Tähtvere rattapoodi (sest hetkel oli kett ju peal ja oleks hiljem tiba lähemal järele minna). Kett muidugi tuli juba enne Supilinna jõudmist uuesti maha, aga no asi seegi. Nii et kõndisin siis mina mööda Emajõe äärt, kui tuli järgmine härrasmees, kes ütles, et elab teisel pool teed olevas majas, tal on kõik tööriistad olemas ja ta teeb kohe mu ratta korda. Otse loomulikult ei kõhelnud ma hetkegi, vaid läksin võõra (kergelt purjus) mehega kaasa ja passisin kõrvalt, kuidas ta seal pusis. Kusjuures väga osavalt pusis. Tahtsin küll hakata mõttes ave Mariasid lugema, kui ta ütles, et pedaali saab ka parandada, aga enne tuleb selleks mingi jubin haamriga välja lüüa – aga käsi oli tal ka selles seisus äärmiselt täpne. Nii et pedaal sai korda, kett sai pingutatud, kõik sai tehtud – ja tema leidis ka, et ei ole sellel jooksul midagi nii hirmsat häda ja et kannatab veel mõnda aega ära küll, ei ole vaja hakata hooga kõiki juppe vahetama. Isegi numbri andis, öeldes, et kui midagi veel vaja on, siis võib helistada. “Ei midagi füüsilist, no tavalist abi noh.”

Raha ta minu käest ei tahtnud, nii et pakkusin, et pean nagunii poodi minema, toon ehk talle ka midagi, sellega ta oli nõus. Hästi natuke imelik oli seista hommikul kell 10:03 Konsumi kassas, letil karp mune, üks Säästu Kange ja üks Bock, aga mis siin ikka häbeneda. Kui on vaja, siis on vaja. Pealegi, võrreldes esialgse hinnaprognoosiga läks ju lausa suurepäraselt.

Seejärel läks trennis hästi. S.t. vahepeal oli hulk aega und ja SIIS läks trennis hästi. Sain vahelduseks tehtud ühe liigutuse, mille kallal ma olen umbes miljon aastat pusinud ja pusinud. Ei, ma ei suutnud seda teist korda uuesti teha, aga see tähendab, et see ON võimalik ja ma saan selle jälle tehtud ja siit hakkavad veel suured tulemused paistma.

Seejärel jõudsime me Võru tänava burksiputkasse täpselt minut enne sulgemist. Teate küll, sellesse, mis kohe varsti pärast Maximat on. Kõik mu tuttavad kutsuvad seda 12 tooliks, aga mul on tunne, et see pole õige nimi. Igatahes ma sain oma pingutuse peale burksi ka. Hea burks on seal, ma kiidan, väärt seda, et tuleb natuke kohalikega small-talki teha. Ja vähemalt on seal kohalike alampiir 40, ma eelistan neid 20aastastele ossidele.

Siis läksin koju ja leidsin meili, kus oli lubav vastus ühele mu plaanile. Nii et hoidke mulle pöialt.

Ja lisaks sain teada, et mu väga hea sõber (kes on küll täielik lammas, aga no siiski), sai magistriõppesse tasuta kohale. Erialal, kus üldse ainult viis tasuta kohta ongi. Taevale tänu, et vahel ka selliseid päevi on. Nii võiks täitsa elada ju. 😀

Ma olen nüüd põhimõtteliselt rattatu :S

Mäletate, kirjutasin ükskord sellest, et minul ongi maailma kõige ägedam ratas. Vahepeal sain sellele veel isegi porilauad külge ja tõesti oli maailma kõige lahedam pill. Terve kevade olen sellega rõõmsalt ringi vuranud. Aga päevad ei ole vennad. Nii et reedel oli selline kurb päev, et pedaalisin mina ringi, kui järsku tuli Kauburi kaubamaja juures* kett maha. Vaatasin seda korraks ja, kõikide feministide häbiplekk, nagu ma olen, otsustasin, et nende käekeste ja heleda kleidikesega ma küll ise seda käppima ei peaks, nii et palusin ühe härrasmehe appi. Keti aitas ta peale, aga hoiatas kohe ette, et see tundub veits lõtv ja tagumine ratas tundub veits kahtlane, nii et ilmselt kett kaua peal ei püsi ja pean laskma kellelgi seda lähemalt vaadata.

Kuna tegu on vana rattaga, s.t. pidurdamine käib ka pedaalidega, ei julgenud ma Riia mäest alla sõitagi, sest kui selle käigus oleks kett maha tulnud, poleks ju enam pidurdada saanud. Alles kaupsi juures hakkasin uuesti sõitma ja juba Herne poe juures tuli kett uuesti maha, nii et onu rääkis täitsa õigust. Palusin täna osaval naabrimehel pilk peale visata. Onu (st nüüd siis juba onu 2, uus ja pädevam naabrionu) vaataski. Ja leidis, et ära tuleks vahetada nii esimene kui tagumine ratas (“Sa oled läbi aukude sõitnud!” – ma elan Supilinnas, nii et kuigi ma tõesti väntan aeglaselt ja ettevaatlikult ja meelega läbi aukude ei kima, on see vahepeal vältimatu) ning tagumine jooks, mis on omadega päris läbi. Lisaks oleks vaja parema pedaali juures midagi natuke keevitada ka. Arvas, et hinnanguliselt 70-80 eurot. Kust see raha võetakse? Mina ei tea. Hakka või end öösiti taksopeatustes müüma. Kuigi sealgi annaks konkurendid ilmselt tappa.

Rääkimata sellest, et selle raha eest saaks ju peaaegu uue ratta. Aga JUST SEE on ju armsaks saanud ja sellel on juba sentimentaalne väärtus. 😦 Nii et kurb on tänane päev.

Oh jah, mis seal ikka, vähemalt pole maksatsirroos. Ma jalutan nüüd trenni. Ja siis jalutan tööle. Ja siis hiljem jalutan koju. Ja …

* Seal on muidu täitsa hea jalatsite outlet, kellel trenni- või matkajalatseid vaja on (ja pole veel elusäästud ratta peale ära läinud), julgen soovitada

Only Lovers Left Alive (2013)

Olin selle filmi vaatamist edasi lükanud, sest see tundus aeglane ja veniv. Oligi. Väga aeglane ja sisu ei olnud eriti. Nagu miljon inimelu üksteise otsa lükatuna. Aga sellest kõigest hoolimata oli see äärmiselt nauditav. Selline mõtlemapanev ja meeldiv. Ja näitlejad muidugi on ülitoredad. Lisaks on see täpselt selline film, mis meeldiks hirmsasti kõigile fotograafidele, sest see on täis imeilusaid kaadreid, mis on kõik omaette kunstiteosed. Tasub vaadata küll.

P.S. Kui kedagi itaallased huvitavad, siis selline film nagu “Maffia tapab ainult suvel” oli isegi päriselt naljakas. Mina vähemalt naersin.

kas ma võin elustiiliblogijaks hakata?

St kas te kannatate välja, kui ma mõnda aega kirjutan teile põnevat juttu sellest, kuidas ma trenni teen ja end kasvatada üritan ja kuidas rauatabletid väljaheite värvile mõjuvad? Jaa v? Riietest pilte ei pane, sest ma ei viitsi.

Mul nimelt see iseseisvalt enese distsiplineerimine ei taha ikka veel piisavalt hästi välja tulla, igal esmaspäeval alustan uuesti. Ma olen end kätte võtnud rohkem kui Mark Twain suitsetamist maha jätnud. Mitte et see ÜÜRATU probleem oleks (kuigi mu pidevast viginast võib selline mulje jääda), ma saan vajalikud asjad tehtud, aga mu loogika kombineerituna mu künismiga leiavad, et vajalikud on ainult teatud asjad. No näiteks lepingulised kohustused – vajalikud. Asjad, mis mulle väga meeldivad, kuigi sellega kaasneb töö – ka vajalikud. Aga näiteks asju, mille kohta ma saan aru, et need oleksid mulle ükskord kauges tulevikus KASULIKUD, kipub mu aju vältima.

Kuidas seda seletada … Mõni teist äkki teab, et üks naine kirjutas, et maailm on natuke kole, aga las ta olla. Kui ei tea, pole ka vahet, nüüd siis teate. Aga mulle mõjub teadmine, et mustal põhjatul universumil on minust täiesti ükskõik, täiesti vabastavalt. Kuni ma olen elus ja saan oma asjadega hakkama, ei võta ma enam midagi liiga tõsiselt. Ja siis vahepeal vihastan enda peale, sest ma tahaksin ISESEISVALT otsustada, mida ma tõsiselt võtan. Et aju ja vaim koostööd teeksid, noh. Aga vähe sellest, et mu aju tahab võimalikult vähese pingutusega läbi ajada ja ma pean pidevalt teda üle kavaldama, on ta ka täielik polkovniku lesk.

Näiteks. Olen viimased paar nädalat end nõrgana tundnud, nüüd selgus, et madal hemoglobiinitase, nagu eelmises postituses kirjas. Ja nüüd TUNNEN ma end kohe eriti saamatuna. Ja samas ma TEAN väga hästi, et tegelikult ei ole asi nii hull, mul lihtsalt on nüüd häda-olemiseks ametlik põhjus ja mu aju kasutab seda kohe ära ja võimendab mu hädisust. Aga mina ei ole mu aju ja kavatsen sellest üle olla ja muuhulgas jätkata oma suurepärase plaaniga semestri lõpuks kaheksa lõuatõmmet ära teha.

Kas naer saalis on lõppenud? Valgustan teie mälu. Oktoobris, kui ma trenni tegema hakkasin, jaksasin ma neid teha 0. NULL. Nüüd jaksan teha kuus. St enne mökustumist jaksasin. Aga trenni on enne suvepuhkust ainult kuukene veel, nii et oleks vaja loomulikule arengule tiba kaasa aidata. Siin tuleb appi see. Konks on selles, et kui näiteks trenni teen ma innukalt, sest tore on, siis lõuatõmbed kipun ma pidevalt ära unustama, sest need ju ei ole toredad. Nii et nüüd mul on kavas esiteks reaalselt seda plaani jälgida ja teiseks viit tiibetlast tegema hakata. Miks? Selle pärast, et üks mitte eriti tore asi, mis nõrkusega kaasnenud on, on see, et pea käib muudkui ringi. Aga need harjutused on mõnusalt rahustavad ja ka tasakaalule head. Ja lisaks võiks järjepidevuse harjutamine ka üldisele töövõimele hästi mõjuda.

See oli nüüd oluline, sest mul on pikemas perspektiivis jätkuvalt plaanis hakata selliseks inimeseks, kes võib otsustada, et teeb homme täiega tüütut, rasket ja ebameeldivat asja, mille eest isegi ei maksta, neli tundi järjest – ja siis teebki seda! Mitte ei aja sõpradega Facebookis juttu. Üks tuttav arst ütles mulle selle kohta kohe, et ma peaksin Ritalini võtma. Ja ei, ma üldse ei kurtnud muret vms, ta lihtsalt küsis, kas üks plaan sai ellu viidud ja mina ütlesin, et lükkasin edasi, sest viimasel ajal on palju tegemist olnud ja niisama on ka raske end tööle sundida. Sellest piisas, et ta arvaks, et siis tasub tablette krõbistama hakata. Ta nimelt töötab Türgis, mitte Eestis, ja neil on suhtumine ravimitesse üldse natuke legem kui meil. Meil nähakse neid pigem viimase võimalusena, nemad soovitavad neid üsna kergekäeliselt. Mis sellest, et väidetakse, et näiteks kalamaksaõli toimib ADHD vastu isegi paremini kui Ritalin. Hell, isegi kanep pidavat Ritalinist paremini mõjuma. Nii et ma olen mõelnud küll, et huvitav oleks ühe korra proovida ja vaadata, mis vahe siis on, aga pidevalt ikka ei tahaks. Seda enam, et see tekitaks minus tunde, et ma kasutan dopingut, sest mul ei ole tegelikult keskendumisraskusi, vaid lihtsalt vahel kõige tavalisem ja lihtsakoelisem laiskus. Nii et mõistlikum oleks ju siiski ise endale pisut piitsa anda, mitte igasugu imelikke asju matsutada.

P.S. Ma ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest Mihkel Raua valimisreklaamist. Mihkel, ole nüüd. Selles mõttes, et ma saan aru, et SINULE annab ta kätte ja noor liha ja ehk isegi armastus ja puha – aga ole inimene ja seleta nüüd teistele ka, miks MEIE peaksime Europarlamenti saatma 26aastase juuksuri. No porkee?

nojah siis

Tahtsin sünnipäeva puhul sõbraga verd andma minna. Lõppes see asi nii, et meid mõlemaid saadeti tagasi. Mind selle pärast, et hemoglobiinitase oli väga madal. Alla 120 nad verd andma ei võta ja kuigi see ongi mul kogu aeg madalavõitu (kuskil 125-130 kandis, kõige madalam on siiani olnud 117), siis seekord oli see suisa 108. Seletab, miks ma viimasel ajal nii väsinud olen olnud ja trepistki käia ei jaksa, trennitegemisest rääkimata.

Tegelikult on loogiline ka, sest üksi elades ei viitsi ma liha eriti süüa. St ma söön vahepeal mingeid lihapalle jms, mille lihaprotsent on ilmselt kuskil viie kanti, aga tavaline liha mulle eriti ei maitse. Grillipidudel olen mina see, kes salati ära sööb ja sõimu saab. K-ga elades sõime liha pea igapäevaselt, sest tal läks nägu lihavabade toitude peale ikka väga viltu ja lisaks oli tal teooria, et lihata ei saa kõhtu täis. Nüüd olen ma umbes miljon aastat omaette olnud ja söönud jäätist ja jogurtit ja pastat ja aedvilju jms, vahel harva ka praemuna. Nii et eks ma siis võtan nüüd rõõmsalt rauatablette ja joon granaatõunamahla ja peedimahla jms, kuigi arst arvas, et taimsest rauast ei omanda organism suurt midagi. Aga maks maitseb ju kehvasti ja taimetoitlased kinnitavad, et omandab küll. :S

Muidu on kõik pöörfi, sain väikevennalt 32 GB mälupulga, nii et nüüd saan kasvõi poolt elu kaasa tassida. Ja sünnipäev oli tore.

Džiisas, nagu tiinekablogi, mul läks endal ka meelest ära, miks ma seda sissekannet alustasin. Jääb täna siis nii. Eile oli pikk õhtu, annate ehk andeks.

  • Kategooriad