anna kannatust

kas ma võin elustiiliblogijaks hakata?

St kas te kannatate välja, kui ma mõnda aega kirjutan teile põnevat juttu sellest, kuidas ma trenni teen ja end kasvatada üritan ja kuidas rauatabletid väljaheite värvile mõjuvad? Jaa v? Riietest pilte ei pane, sest ma ei viitsi.

Mul nimelt see iseseisvalt enese distsiplineerimine ei taha ikka veel piisavalt hästi välja tulla, igal esmaspäeval alustan uuesti. Ma olen end kätte võtnud rohkem kui Mark Twain suitsetamist maha jätnud. Mitte et see ÜÜRATU probleem oleks (kuigi mu pidevast viginast võib selline mulje jääda), ma saan vajalikud asjad tehtud, aga mu loogika kombineerituna mu künismiga leiavad, et vajalikud on ainult teatud asjad. No näiteks lepingulised kohustused – vajalikud. Asjad, mis mulle väga meeldivad, kuigi sellega kaasneb töö – ka vajalikud. Aga näiteks asju, mille kohta ma saan aru, et need oleksid mulle ükskord kauges tulevikus KASULIKUD, kipub mu aju vältima.

Kuidas seda seletada … Mõni teist äkki teab, et üks naine kirjutas, et maailm on natuke kole, aga las ta olla. Kui ei tea, pole ka vahet, nüüd siis teate. Aga mulle mõjub teadmine, et mustal põhjatul universumil on minust täiesti ükskõik, täiesti vabastavalt. Kuni ma olen elus ja saan oma asjadega hakkama, ei võta ma enam midagi liiga tõsiselt. Ja siis vahepeal vihastan enda peale, sest ma tahaksin ISESEISVALT otsustada, mida ma tõsiselt võtan. Et aju ja vaim koostööd teeksid, noh. Aga vähe sellest, et mu aju tahab võimalikult vähese pingutusega läbi ajada ja ma pean pidevalt teda üle kavaldama, on ta ka täielik polkovniku lesk.

Näiteks. Olen viimased paar nädalat end nõrgana tundnud, nüüd selgus, et madal hemoglobiinitase, nagu eelmises postituses kirjas. Ja nüüd TUNNEN ma end kohe eriti saamatuna. Ja samas ma TEAN väga hästi, et tegelikult ei ole asi nii hull, mul lihtsalt on nüüd häda-olemiseks ametlik põhjus ja mu aju kasutab seda kohe ära ja võimendab mu hädisust. Aga mina ei ole mu aju ja kavatsen sellest üle olla ja muuhulgas jätkata oma suurepärase plaaniga semestri lõpuks kaheksa lõuatõmmet ära teha.

Kas naer saalis on lõppenud? Valgustan teie mälu. Oktoobris, kui ma trenni tegema hakkasin, jaksasin ma neid teha 0. NULL. Nüüd jaksan teha kuus. St enne mökustumist jaksasin. Aga trenni on enne suvepuhkust ainult kuukene veel, nii et oleks vaja loomulikule arengule tiba kaasa aidata. Siin tuleb appi see. Konks on selles, et kui näiteks trenni teen ma innukalt, sest tore on, siis lõuatõmbed kipun ma pidevalt ära unustama, sest need ju ei ole toredad. Nii et nüüd mul on kavas esiteks reaalselt seda plaani jälgida ja teiseks viit tiibetlast tegema hakata. Miks? Selle pärast, et üks mitte eriti tore asi, mis nõrkusega kaasnenud on, on see, et pea käib muudkui ringi. Aga need harjutused on mõnusalt rahustavad ja ka tasakaalule head. Ja lisaks võiks järjepidevuse harjutamine ka üldisele töövõimele hästi mõjuda.

See oli nüüd oluline, sest mul on pikemas perspektiivis jätkuvalt plaanis hakata selliseks inimeseks, kes võib otsustada, et teeb homme täiega tüütut, rasket ja ebameeldivat asja, mille eest isegi ei maksta, neli tundi järjest – ja siis teebki seda! Mitte ei aja sõpradega Facebookis juttu. Üks tuttav arst ütles mulle selle kohta kohe, et ma peaksin Ritalini võtma. Ja ei, ma üldse ei kurtnud muret vms, ta lihtsalt küsis, kas üks plaan sai ellu viidud ja mina ütlesin, et lükkasin edasi, sest viimasel ajal on palju tegemist olnud ja niisama on ka raske end tööle sundida. Sellest piisas, et ta arvaks, et siis tasub tablette krõbistama hakata. Ta nimelt töötab Türgis, mitte Eestis, ja neil on suhtumine ravimitesse üldse natuke legem kui meil. Meil nähakse neid pigem viimase võimalusena, nemad soovitavad neid üsna kergekäeliselt. Mis sellest, et väidetakse, et näiteks kalamaksaõli toimib ADHD vastu isegi paremini kui Ritalin. Hell, isegi kanep pidavat Ritalinist paremini mõjuma. Nii et ma olen mõelnud küll, et huvitav oleks ühe korra proovida ja vaadata, mis vahe siis on, aga pidevalt ikka ei tahaks. Seda enam, et see tekitaks minus tunde, et ma kasutan dopingut, sest mul ei ole tegelikult keskendumisraskusi, vaid lihtsalt vahel kõige tavalisem ja lihtsakoelisem laiskus. Nii et mõistlikum oleks ju siiski ise endale pisut piitsa anda, mitte igasugu imelikke asju matsutada.

P.S. Ma ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest Mihkel Raua valimisreklaamist. Mihkel, ole nüüd. Selles mõttes, et ma saan aru, et SINULE annab ta kätte ja noor liha ja ehk isegi armastus ja puha – aga ole inimene ja seleta nüüd teistele ka, miks MEIE peaksime Europarlamenti saatma 26aastase juuksuri. No porkee?