St kas te kannatate välja, kui ma mõnda aega kirjutan teile põnevat juttu sellest, kuidas ma trenni teen ja end kasvatada üritan ja kuidas rauatabletid väljaheite värvile mõjuvad? Jaa v? Riietest pilte ei pane, sest ma ei viitsi.
Mul nimelt see iseseisvalt enese distsiplineerimine ei taha ikka veel piisavalt hästi välja tulla, igal esmaspäeval alustan uuesti. Ma olen end kätte võtnud rohkem kui Mark Twain suitsetamist maha jätnud. Mitte et see ÜÜRATU probleem oleks (kuigi mu pidevast viginast võib selline mulje jääda), ma saan vajalikud asjad tehtud, aga mu loogika kombineerituna mu künismiga leiavad, et vajalikud on ainult teatud asjad. No näiteks lepingulised kohustused – vajalikud. Asjad, mis mulle väga meeldivad, kuigi sellega kaasneb töö – ka vajalikud. Aga näiteks asju, mille kohta ma saan aru, et need oleksid mulle ükskord kauges tulevikus KASULIKUD, kipub mu aju vältima.
Kuidas seda seletada … Mõni teist äkki teab, et üks naine kirjutas, et maailm on natuke kole, aga las ta olla. Kui ei tea, pole ka vahet, nüüd siis teate. Aga mulle mõjub teadmine, et mustal põhjatul universumil on minust täiesti ükskõik, täiesti vabastavalt. Kuni ma olen elus ja saan oma asjadega hakkama, ei võta ma enam midagi liiga tõsiselt. Ja siis vahepeal vihastan enda peale, sest ma tahaksin ISESEISVALT otsustada, mida ma tõsiselt võtan. Et aju ja vaim koostööd teeksid, noh. Aga vähe sellest, et mu aju tahab võimalikult vähese pingutusega läbi ajada ja ma pean pidevalt teda üle kavaldama, on ta ka täielik polkovniku lesk.
Näiteks. Olen viimased paar nädalat end nõrgana tundnud, nüüd selgus, et madal hemoglobiinitase, nagu eelmises postituses kirjas. Ja nüüd TUNNEN ma end kohe eriti saamatuna. Ja samas ma TEAN väga hästi, et tegelikult ei ole asi nii hull, mul lihtsalt on nüüd häda-olemiseks ametlik põhjus ja mu aju kasutab seda kohe ära ja võimendab mu hädisust. Aga mina ei ole mu aju ja kavatsen sellest üle olla ja muuhulgas jätkata oma suurepärase plaaniga semestri lõpuks kaheksa lõuatõmmet ära teha.
Kas naer saalis on lõppenud? Valgustan teie mälu. Oktoobris, kui ma trenni tegema hakkasin, jaksasin ma neid teha 0. NULL. Nüüd jaksan teha kuus. St enne mökustumist jaksasin. Aga trenni on enne suvepuhkust ainult kuukene veel, nii et oleks vaja loomulikule arengule tiba kaasa aidata. Siin tuleb appi see. Konks on selles, et kui näiteks trenni teen ma innukalt, sest tore on, siis lõuatõmbed kipun ma pidevalt ära unustama, sest need ju ei ole toredad. Nii et nüüd mul on kavas esiteks reaalselt seda plaani jälgida ja teiseks viit tiibetlast tegema hakata. Miks? Selle pärast, et üks mitte eriti tore asi, mis nõrkusega kaasnenud on, on see, et pea käib muudkui ringi. Aga need harjutused on mõnusalt rahustavad ja ka tasakaalule head. Ja lisaks võiks järjepidevuse harjutamine ka üldisele töövõimele hästi mõjuda.
See oli nüüd oluline, sest mul on pikemas perspektiivis jätkuvalt plaanis hakata selliseks inimeseks, kes võib otsustada, et teeb homme täiega tüütut, rasket ja ebameeldivat asja, mille eest isegi ei maksta, neli tundi järjest – ja siis teebki seda! Mitte ei aja sõpradega Facebookis juttu. Üks tuttav arst ütles mulle selle kohta kohe, et ma peaksin Ritalini võtma. Ja ei, ma üldse ei kurtnud muret vms, ta lihtsalt küsis, kas üks plaan sai ellu viidud ja mina ütlesin, et lükkasin edasi, sest viimasel ajal on palju tegemist olnud ja niisama on ka raske end tööle sundida. Sellest piisas, et ta arvaks, et siis tasub tablette krõbistama hakata. Ta nimelt töötab Türgis, mitte Eestis, ja neil on suhtumine ravimitesse üldse natuke legem kui meil. Meil nähakse neid pigem viimase võimalusena, nemad soovitavad neid üsna kergekäeliselt. Mis sellest, et väidetakse, et näiteks kalamaksaõli toimib ADHD vastu isegi paremini kui Ritalin. Hell, isegi kanep pidavat Ritalinist paremini mõjuma. Nii et ma olen mõelnud küll, et huvitav oleks ühe korra proovida ja vaadata, mis vahe siis on, aga pidevalt ikka ei tahaks. Seda enam, et see tekitaks minus tunde, et ma kasutan dopingut, sest mul ei ole tegelikult keskendumisraskusi, vaid lihtsalt vahel kõige tavalisem ja lihtsakoelisem laiskus. Nii et mõistlikum oleks ju siiski ise endale pisut piitsa anda, mitte igasugu imelikke asju matsutada.
P.S. Ma ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest Mihkel Raua valimisreklaamist. Mihkel, ole nüüd. Selles mõttes, et ma saan aru, et SINULE annab ta kätte ja noor liha ja ehk isegi armastus ja puha – aga ole inimene ja seleta nüüd teistele ka, miks MEIE peaksime Europarlamenti saatma 26aastase juuksuri. No porkee?
Pärdikute päevaraamat 
See kalamaksaõli-“uuring” oli pask. Ilma kontrollgrupita ja polnud pime ja isegi tegijad ei kutsunud seda lõpuks uuringuks.
Aga söö seda ikka, seal on oomega-rasvhappeid ja D-vitamiini 😀
See “tean, et olen haige, seega tunnen ennast veel haigemalt” on mingi osa notsitseebo-efektist vist. Aga sa mõtle nende rauatablettide peale, et kuidas need sind kohe aitavad, ja mõtle neile veel platseeboefekti ka külge. Loogiline!
*Harju Loogiline vasakule ära*
Inimesed saavutavad reeglina edu aladel, mida nad PÄRISELT ja kirgliselt armastavad. S.t kui sa sunnid end midagi tegema, siis leia selleks motivaator. Ebameeldivate asjade ära tegemiseks on tavaliselt parim motivaator raha…kui seda pole lootust saada, siis mõtle midagi muud välja, mis sa selle tegevuse eest saad.
Tead küll, et inimesed on nagu saamatud koerad. Ja et enne koera õpetamist tuleb õpetada teda motiveeruma. Ega inimestega teisiti pole. 😉
Sa saad lihtsalt teha seda, mida sa TAHAD teha. Seega ei ole sul probleem mitte selles, kuidas sundida end tegema ebameeldivaid asju. Vaid selles, kuidas enda jaoks ebameeldivad asjad meeldivaks muuta/mõelda. Või kuidas teha valikuid ja asendada PÄRISELT ebameeldivad tegevused alternatiivsete ning sama eesmärki täitvate meeldivamate tegevustega.
Ma saan aru, et etteantud nimestike täitmine on sinu olemusega kooskõlas, aga äkki tuleb kasuks, kui istud maha ja koostad OMA motivatsiooniprogrammi, arvestades OMA meeldimisi ja soove. Sa ei pea seda ju kellelegi näitama. Siis sa võid sinna kirja panna, et sind motiveeriks see, et ilus poiss sulle tähelepanu pööraks või et sa saad joosta 7 km nii, et persevahebikiinid ei vaju kannikate vahele või mis iganes salamotivaatorid inimestel olla võivad. 😀
* Ma ütlen, et inimesed on saamatud koerad. Ja neidki tuleb motiveerida pisikeste sammude eest preemiaid jagades, mitte mõtlemisega, et saan siis tordi, kui presidendiks saan. Ja kui koera puhul ei tööta toid, mänguasi ega pai, siis äkki töötab põgenev kass või võimalus urgu kaevata. Sama on inimeste puhul. Pole olemas asja nimega laiskus, on olemas motivatsiooni puudumine! 🙂
Ma olen tainapea ju. Ütlen näiteks iseendale, et “kui teed selle rõveduse ära, siis võid sarja vaadata” – ja siis mõtlen ühel hetkel pärast kahte tundi niisama raamatu lugemist, et äkki ikka vaataks enne sarja ära ja siis tegeleks rõvedusega. Nii see köis lohisema läheb. 😀
Aga muidu olen ma sinuga üldises plaanis nõus.
hehe, pisikeste sammude eest preemiad… ma korra motiveerisin end tükk aega ühe ja sama õllega, et enne töö alustamist panin lauanurgale ja mõtlesin, et voh, kui olen nii-ja-niipalju ära teinud, joon õlut. a pärast töö tegemist ei olnud enam õlleisu ja nii mitu päeva järjest.
Võid, Rents, võid.
Ma seda, mismoodi lähevad minu katsed lõuga tõmmata, ei viitsi häbeneda ka mitte.
Phmt olen ma nüüd palju osavam lõualangetaja kui enne, mu külje- ja seljalihased ei ole enam järgmise päeva agoonias, kui ma 10 langetust teen päevas – aga sellega asi ka piirdub. Ikka ei jaksa mitte ühtegi tõmmata.
Ega väga innukalt ei treeni ka.
Naine, miks sa peaks suutma lõuga tõmmata? Miks sa tahad seda suuta? (Ma olen seda juba küsinud, aga sa pole vastanud.)
kui ma kunagi jään kuskile kuristiku kohale lollakalt rippu, saan vbla üles ja jään ellu.
Aga päriselt? (Kuristiku kohal rippudes peab olema usaldusväärne partner, kes sind surema ei jäta, ja köis ja värgid, aga eelkõige plaan kuristiku kohale rippuma MINNA. Mida sul minu arust pole.)
Rents teab moodsamaid trende paremini, aga minu ajal rõhutati ronimistrennis iga kord, et peab ronima, mitte lõuga tõmbama 🙂
Minul on sulle vastus valmis – ma pean ometi olema valmis ka dünaamiliselt ronima, juhuks kui tehnikast ei piisa, nii et nii jalalihaseid (ühejalakükid!) kui lõuatõmbeid on vaja.
Aga tore, et me keskendume sellele, kuidas ma lõuatõmbeoskusi arendan, mitte sellele, et “lükkasin projekti edasi” tähendab ilmselgelt seda, et teine lõputöö jääb mul hetkel kaitsmata, loodetavasti mitte määramata ajaks. Ja sellele, et ma kaalun narkomaaniks hakkamist. Mul on hea meel, et mul on tõelised sõbrad.
see ongi suht päriselt vastus.
s.t. elus juhtub kõige ootamatumaid asju, eriti kui larbata e. käia perioodiliselt panemas end olukordadesse, kus sa tegelt ei tea, mis ees ootab või mis oskusi sul tarvis läheb.
Oleks hea, kui keha lubaks mitmekesiseid asju teha enda ootamatutest olukordadest välja aitamiseks, mitte et “karju appi” on su ainus võimalus ja kui pole kedagi kuulmas, hüvasti.
+ mulle ei meeldi teiste inimestega koos treenida, niisiis teen kodus omaette neid asju, mida üksi saab ka teha ja mis ei maksa raha.
Rents, sa oled ühe töö ära teinud juba. Keegi kurat ei usu, et sul on reaalseid laiskusprobleeme, su ainus sellesuunaline probleem on ülemäärane nõudlikkus enda vastu, ja isegi see ei tundu väga tõsiseltvõetav.
Kuni veel nalja teeb, seni saab hakkama, mõtleb külma südamega lugeja issanda rahus.
vvn +1 (rentsi osas), ja larp on hea eesmärk, aitäh!
Kui R. oleks enda suhtes ülearu nõudlik, siis ta halaks, et ta ei kaitsnud A peale, mitte et ta ei kaitse üldse. Sest tglt ka te ju ei arva, et ta oleks nii loll, et võiks olla rahul mitte-A peale kaitsmisega, ega ju???? Järelikult on asi nõudlikkuses enda suhtes. Tahtmises PÄRISELT see töö ära kaitsta (vs. tahtmises, et see töö oleks kaitstud ja äraolnud ja kaelast ära). Ja energia jaotamises vile peale ja jõuratta töölepaneku peale.
Kõikide tööde kirjutamise puhul on suht lihtne valem. Kui sa PÄRISELT tahad, et see saaks HÄSTI tehtud, siis alusta algusest. Alusta võimalikult vara, tee võimalikult palju eeltööd ja kogu võimalikult palju ja tõsiseltvõetavat materjali. Näri end sellest läbi, sest närimise käigus muutub närimine üha kergemaks ja huvitavamaks. Näri nii, et töö plaan ennast su sees ise valmis ehitab, kui oma materjalis sedavõrd orienteerud, et TEAD, mida sa tahad oma tööga öelda. Võimaluse korral varasta teiste inimeste tarku järeldusi ja mõtteid ning haki need segi oma materjaliga, nii et sa ise ka enam aru ei saa, kus on võõras mõte, sest see on salatikomponent juba. Teised ka ei saa aru, ära loodagi! Sest võõras mõte on lihtsalt sool või sibul. Kartul ja muna ja vorst on sinult ja tsiteeritavatelt autoritelt. 😀
Krrt, sa tahad, et ma mõtleksin, et sa oled PÄRISELT loll või? Kui see sind ka ei motiveeri, siis ma ei tea, mis motiveerib. See, kui mõni su lemmikmees arvaks, et oled loll v? Usu, kui sa korralikult ära ei kaitse, siis tuleb Ilusate Meeste rünnakrühm su akende alla mõnituspiketti pidama ja sa saad neid vaid vaadata ning nad ainult ütlevad sulle: Böö!” Küll ma ära korraldan! 😀 😀
Sulle, kkps, olin ma tglt juba varem ka öelnud, et ma ei kaitse, selle pärast ma olingi hommikul telefonis nii üllatunud, et ma ei jaganud ööd ega mütsi. Ja olin just ärganud muidugi ka.
Aga lollus ja laiskus on täiesti erinevad asjad, laiska ei saa selle pärast lolliks pidada, et ta laisk on. 😀
Ei polnd mitte. Me pole ju ca sada aastast suhelnud. Viimati kui ma sind nägin, motiveerisite Indrekuga üksteist vastastikku ja kaitsmisest polnud mingit juttu.
Sellest “vastastikku motiveerimisest” pilte ka on?
Jah, aga isegi Rentsi elust jääb vahel midagi avalikkuse ette riputamata. 😛
Poleks laiskust, siis istuks inimesed endiselt koopas, eksole, nii-et jalad seinale ja ”schnell! schnell!”
Ja supilinnas on gravitatsioon 3 X tugevam, kui mujal, nii-et mene t6sta end annelinnas. Muidugi mitte kohe. Homme… v6i pyhap2eval ntx.
MNC – gravitatsiooni ja kodup2evitusspets.
Poleks laiskust, poleks ka 7 miljardit napakat seda maailma tükkideks reostamas. Kas nad oleks koopas, ma ei tea, aga maailm üldkokkuvõttes võidaks.
Soovitan kirjandust. Mitte eneseabi oma, vaid sihukest üldharivat. Näiteks see: http://funny2.com/mensrules.htm. Ma tegelt isegi tsiteerin vastavat lõiku:
“Ask for what you want. Subtle hints do not work! Strong hints do not work! Obvious hints do not work! Just say it! ”
Ehk, kui “lükkasin plaani edasi” tähendab “teist magistrit sel aastal ei saa” (ja mitte “selgus, et olengi viljatu”, nagu mina arvasin, tänu med. kontekstile), ja sa tahad kaasahalisemist ja kerget paid ja konstruktiivset kiitust, siis a) küsi b) teistelt samasugustelt.
Tegelt arvasin ma, et sa oled lõpuks ometi otsustanud hakata sama heaks blogijaks nagu Merje ja teinud tema eeskujul motivatsiooni-vs-suhte-postituse.
Merje on kahtlemata väga tore, aga ma arvan, et seda, et meie blogid ühte jalga käima hakkaks, pole veel niipeagi vaja karta. 😀
Aga jah, mul olid jätkuvalt pigem intellektuaalsed mured, Ritalin on selline tore amfetamiinisarnane ravim, mis keskenduda aitab. Kepiga saan ma iseseisvalt hakkama, selleks pole vaja tabletti võtta.
“Kas te kannatate välja, kui kirjutan sellest, kuidas trenni teen?” – Ausalt öeldes ei kannata. Võiksid millestki huvitavamast kirjutada.
Ega te tegelikult eriti valikut ei saa muidugi. 😀 Teie õnneks olen ma muutliku meelega, kui tuulesuund muutub, saate midagi põnevamat. Ja mulle on kogukonna surve vajalik, et ma end sundida viitsiksin, nii et natuke ikka peate kannatama. Aga teie õnneks ma juba otsustasin, et mis ma ikka igapäevaselt sellest kirjutan, annan ainult korra nädalas muuhulgas teada, kas suutsin eelmisel nädalal plaanist kinni pidada. Ära esmaspäeviti blogi lahti tee.
Aga tegelikult on nii, et inimene ise tunneb, kui paljuks ta võimeline on. Mina tunnen hetkel, et oleksin võimeline enamaks, aga olen teinud vähem (ja mõnes mõttes olen selle teise lõputööga end kogemata vale käitumisega demotiveerinud ja vales suunas liikunud, tehes selle sellega endale mõttetult raskeks). Teen vähem, kui võiksin = olen iseenda skaalal laisk. Eks see teistega võrdlemine olegi mõttetu, ainult enda sisetundest saab lähtuda. K.k.p.s.-i nõuanded on muidugi head, nüüd tuleb leida see Ideaalne Mees, kes teataks, et tema annab kätte ainult kahe magistridiplomiga naisterahvale. 😀
ot aga kas rauapuudus ei või olla märguanne, et sa oled vähemalt lähiminevikus oma jaksu hoopis üle hinnanud? siuke asi on ju kah maailmas olemas.
Sest üks asi on ju vaimne võimekus ja see, kui palju sa hindad, et sa puhtvaimselt mõttetööd jaksad teha, ilma et juhe kokku jookseks. Aga keha seab ju kah omad piirid.
Seda ilmselt küll. Põletasin end mingil hetkel läbi ja nüüd pean veidi taastuma.
tuttav lugu, seepärast pakkusingi. mul mängivad jälle jäsemed samamoodi mäkra. à la tunnen, et oh, kus praeguse hooga jaksaks kahe päevaga nädala aja töö ära teha (ja kus siis saaks kogu ülejäänud nädala teha kõike muud, mis pähe tuleb), aga juba esimese sellise päevaga on hiireõlg nii talumatult valusaks jäänud, et tuleb vähemalt päev vahet pidada ja pärast rahulikumalt võtta).
Virgo lisas artikli:
http://opinionator.blogs.nytimes.com/2014/05/17/a-life-beyond-do-what-you-love/?smid=fb-nytimes&WT.z_sma=OP_ALB_20140520&bicmp=AD&bicmlukp=WT.mc_id&bicmst=1388552400000&bicmet=1420088400000&_r=1
Kurat.
Nüüd peaks välja mõtlema, mis on minu “midagi kõrgemat”, kui mul ometi oli kõik juba nii hästi paigas ju!
Varem on ka mingi selline teema olnud, kus jagatakse mingit ideed ja sa teatad hüüumärgiga, aga et SINA ei taha ju. No kui sina ei taha, on ju tore, siis pole järelikult sulle mõeldud. 😀 Aga mõnda teist ehk kõnetab ja las ta siis kõnetab. Mina näiteks saan väga hästi aru sellest, et mõni asi on ebameeldiv, aga tulemus tundub oluline (antud hetkel siis “midagi kõrgemat”) ja selle nimel tasub pingutada.
Minu märkus oli rohkem selline eneseirooniline tõdemus, et päris karm, et mul midagi kõrgemat elus polegi kui “oleks hea, kui oleks hea”.
Aga hiljem hullult pongestades sain sinna juurde ka “ja siis eriti hea on, kui kõigil on hea” ja vbla see ongi see “midagi kõrgemat” tegelt.
Ei peagi olema enda suhtes nii karm ega tõdema, et elan lolli elu.
VVN, ma tahan su viimast kirjet laikida. :*
Näed, k.k.p.s., teil oleks järelikult nii mõndagi Raylt õppida, just sellist ideoloogiat ta viljeleb.
mul jäi seda artiklit diagonaalis lugedes mulje, et seal on valedihhotoomia. või kahtlased definitsioonid – “do what you love” või “what’s most meaningful” ei pea kuskilt otsast tähendama “self-indulging” või vähimat võimalikku pingutust või suurimat mugavust.
paljud leiavad oma töö mõttekus just sellest, kui nad teavad, et kellelgi teisel on sellest kasu. või õigemini – teadmine, et kellelgi pole sellest kasu, muudab töö mõttetuks. üks tänapäeva tähenduseotsimise põhjus ongi ju see, et praeguses maailmas on õudselt palju mõttetuid töid, millest pole justkui kellelgi ega millelgi kasu peale majanduskasvu pushimise. või millest tuleb koguni kahju.
*leiavad oma töö mõttekuse*
Mõtlesin veel sellele, kuidas autor toetus veidike Kantile ja tolle jutule annete rakendamise kohustuse vs. lihtsalt mõnusast äraelamise kohta. no ja ma ei näe tglt, kuidas see toetab ideed kohustusest, millel pole midagi pistmist kutsumusega (või mis see “what you love” või “what’s most meaningful” peaks olemagi, kui mitte kutsumus). Ma ise tunnen alatasa toda Kanti taunitud laiskust – mis ei tee ka eriti õnnelikuks. Annete rakendamine seevastu teeb. Ebameeldiva kohustusena tunduvad aga peamiselt asjad, mida ma teen halvasti ja mille peale ma olen andetu – sellepärast need ongi frustreerivad, kellele meeldiks teha midagi, mis alati sitasti välja tuleb – ja ma ei näe, kuidas oleks maailmale kasulik, kui ma teeks asjade asemel, mida ma oskan, asju, mille peale ma olen sitt.
vbla on tal point, et “on vajalikke asju, mis on nii lihtsad, et tulevad nagunii kõigil välja, kui ainult vaevaks võtta, aga keegi ei viitsi teha, sest tüütu”. a minu kogemust mööda on inimesed nii erinevad, et peaaegu miski ei ole _kõigi_ jaoks lihtne, isegi pingutades. näiteks ma sain teismelisena pärast kolmepäevast katseaega kohvikust kinga, sest ma ei saanud oma kohvitegemisele seda tempot sisse, mida oleks vaja olnud – sest kohvimasinale käppa alla väänata oli füüsiliselt raske ja mul läks sellega alati sekund-kaks rohkem aega, kui tohtis minna – ja vahel läks valesti alla ja kohv tuli halb. Keda oleks nüüd õnnelikuks teinud, kui ma oleks seal edasi masinat vägistanud, kliente oodata lasknud ja/või neile halba kohvi pakkunud? kohvik sai sellest õigesti aru ja hakkas kedagi sobivamat otsima.
ja teiseks, peagu miski pole _kõigi_ jaoks tüütu. vist Tartu Postimehes oli kunagi artikkel autistist, kes on kirjakandjatöö peal paduõnnelik, üritab oma ajalist täpsust täiuseni lihvida ja plaanib seda tööd teha elu lõpuni.
Nodsu, maailmas on karjade ja hordide kaupa inimesi, kes teevad absoluutselt kõike sitasti. Usu, ma tean, sest ma olen üks nendest. Pole väga mõnus. Aga miskipärast mulle ikka mingid tegevused meeldivad. Ehkki peab tunnistama, et need ei ole need, mis mul KÕIGE sitemini välja tulevad (laulmine, toiduvalmistamine, raha ja arvudega töötamine jpm). Aga miskipärast ka mitte need, mis mul enda kohta kõige paremini (ehkki üldmastaabis ikka sitasti) välja kukuvad.
Kuid eks need, kel kõik sitasti välja tuleb, lihtsalt harjuvad oma vaimse tervise säilitamise instinkti tõttu sellega, et mis seal ikka – kui sitasti, siis sitasti. :D.
* Artiklit ei viitsinud avadagi. 🙂 Räägin nagu kommentaarides tavaks sellest, mida pole lugenud. 🙂
kle, kas see üldmastaap ei ole juba selline, kus _kõigil_ kõik sitasti välja tuleb ja lõpuks on nagunii soojussurm, nii et vahet polegi, kes mida teeb?
Sedand küll. Looduslik valik puudub ja totaalselt andevaesed inimesed jäävad ellu ja paljunevad ja katavad maad. Ja kui sajast 10 on saamatud, siis pole see nii hull arv, istuvad põõsas ja nutavad, aga 7 miljardist 10% on juba meretäis kasutut rahvast ja põõsaid ka ei jätku..
Või on nad totaalselt ajuvabadel ning konkreetse inimese elamise aja kontektsis täiesti mittevajalikel alades anderikkad. Mõtle vaid kõikidele neile, kes elasid 15.sajandi eesti külas ja kellel oli rakendamata geniaalsus eesti-mandariini hiina suunal tõlkimiseks, aga kes käisid ülimalt äpult adra taga! Ja neile, kes praegu muudkui käiksid geniaalselt adra taga, aga peavad mingeid kuramuse kardaane ja võlle hoopis õlitama või näppu elektrikapis valesse auku toppima või – veel hullem lugu! – nuppu vajutama, et võllid ja poldid saaks õlitet ning elektrikapp plahvataks õigel momendil. Sest mingit ametit nad ju peavad pidama. Ja siis kõik need tüübid, kes eriti andekalt mammuteid tapaksid, aga mammutit pole ja nad siis joovad end täis ja hüppavad peakat tundmatus kohas ja teevad parkladiskot! Ja kõiges on süüdi mammut. või tema puudumine. Või valel ajal vales kohas olemine. 😦
Äkki on minus peidus kaotsiläinud geenius kõõvitsa kasutamise alal? Kas ma võiksin selle mõttega oma enesehinnangut tõsta? 😀
* Soojussurmani on aega paar päeva. Alles laupäevaks ja pühapäevaks lubatakse jälle +30 kraadi.
** Ma vbl sain aru, mida sa, Nodsu, tglt tahtsid öelda.
k.k.p.s., sinu rõõmuks, mammutid kohe saavad taasolema.
tulivärske teadus-uudis
http://science.slashdot.org/story/14/05/21/2115214/efforts-to-turn-elephants-into-woolly-mammoths-are-already-underway
“One or two mammoths is not a success.100,000 mammoths is a success.” http://www.nytimes.com/2014/03/02/magazine/the-mammoth-cometh.html?_r=1
Ma tglt ei tea ka. Sada tuhat mammutit akna all on vist hullem küll, kui mõned rullnokad-mammutikütid. Aga eks oma teema vastu laiade rahvamasside huvi äratamiseks on igasuguseid võimalusi. Sest tglt nende uurimistööde eesmärk vist ikka ei olegi uute big furry friendide loomine*, vaid PR. Ma pakun. 🙂
* http://wyss.harvard.edu/viewpage/119/george-church
Aga miks ei võiks tänapäevalgi kõõvitsat kasutada? Seda õpetada ja jagada? Töötube korraldada? Propageerida? Miks ei?
Nikotiin toimib ka ADHD vastu hästi. Minu puhul vähemalt. Aitab keskenduda and shit. Plaastrite ja nätsuna töötab (suits on kahjulik kopsidele).