Mäletate, kirjutasin ükskord sellest, et minul ongi maailma kõige ägedam ratas. Vahepeal sain sellele veel isegi porilauad külge ja tõesti oli maailma kõige lahedam pill. Terve kevade olen sellega rõõmsalt ringi vuranud. Aga päevad ei ole vennad. Nii et reedel oli selline kurb päev, et pedaalisin mina ringi, kui järsku tuli Kauburi kaubamaja juures* kett maha. Vaatasin seda korraks ja, kõikide feministide häbiplekk, nagu ma olen, otsustasin, et nende käekeste ja heleda kleidikesega ma küll ise seda käppima ei peaks, nii et palusin ühe härrasmehe appi. Keti aitas ta peale, aga hoiatas kohe ette, et see tundub veits lõtv ja tagumine ratas tundub veits kahtlane, nii et ilmselt kett kaua peal ei püsi ja pean laskma kellelgi seda lähemalt vaadata.
Kuna tegu on vana rattaga, s.t. pidurdamine käib ka pedaalidega, ei julgenud ma Riia mäest alla sõitagi, sest kui selle käigus oleks kett maha tulnud, poleks ju enam pidurdada saanud. Alles kaupsi juures hakkasin uuesti sõitma ja juba Herne poe juures tuli kett uuesti maha, nii et onu rääkis täitsa õigust. Palusin täna osaval naabrimehel pilk peale visata. Onu (st nüüd siis juba onu 2, uus ja pädevam naabrionu) vaataski. Ja leidis, et ära tuleks vahetada nii esimene kui tagumine ratas (“Sa oled läbi aukude sõitnud!” – ma elan Supilinnas, nii et kuigi ma tõesti väntan aeglaselt ja ettevaatlikult ja meelega läbi aukude ei kima, on see vahepeal vältimatu) ning tagumine jooks, mis on omadega päris läbi. Lisaks oleks vaja parema pedaali juures midagi natuke keevitada ka. Arvas, et hinnanguliselt 70-80 eurot. Kust see raha võetakse? Mina ei tea. Hakka või end öösiti taksopeatustes müüma. Kuigi sealgi annaks konkurendid ilmselt tappa.
Rääkimata sellest, et selle raha eest saaks ju peaaegu uue ratta. Aga JUST SEE on ju armsaks saanud ja sellel on juba sentimentaalne väärtus. 😦 Nii et kurb on tänane päev.
Oh jah, mis seal ikka, vähemalt pole maksatsirroos. Ma jalutan nüüd trenni. Ja siis jalutan tööle. Ja siis hiljem jalutan koju. Ja …
* Seal on muidu täitsa hea jalatsite outlet, kellel trenni- või matkajalatseid vaja on (ja pole veel elusäästud ratta peale ära läinud), julgen soovitada
Pärdikute päevaraamat 