Mäletate, kirjutasin ükskord sellest, et minul ongi maailma kõige ägedam ratas. Vahepeal sain sellele veel isegi porilauad külge ja tõesti oli maailma kõige lahedam pill. Terve kevade olen sellega rõõmsalt ringi vuranud. Aga päevad ei ole vennad. Nii et reedel oli selline kurb päev, et pedaalisin mina ringi, kui järsku tuli Kauburi kaubamaja juures* kett maha. Vaatasin seda korraks ja, kõikide feministide häbiplekk, nagu ma olen, otsustasin, et nende käekeste ja heleda kleidikesega ma küll ise seda käppima ei peaks, nii et palusin ühe härrasmehe appi. Keti aitas ta peale, aga hoiatas kohe ette, et see tundub veits lõtv ja tagumine ratas tundub veits kahtlane, nii et ilmselt kett kaua peal ei püsi ja pean laskma kellelgi seda lähemalt vaadata.
Kuna tegu on vana rattaga, s.t. pidurdamine käib ka pedaalidega, ei julgenud ma Riia mäest alla sõitagi, sest kui selle käigus oleks kett maha tulnud, poleks ju enam pidurdada saanud. Alles kaupsi juures hakkasin uuesti sõitma ja juba Herne poe juures tuli kett uuesti maha, nii et onu rääkis täitsa õigust. Palusin täna osaval naabrimehel pilk peale visata. Onu (st nüüd siis juba onu 2, uus ja pädevam naabrionu) vaataski. Ja leidis, et ära tuleks vahetada nii esimene kui tagumine ratas (“Sa oled läbi aukude sõitnud!” – ma elan Supilinnas, nii et kuigi ma tõesti väntan aeglaselt ja ettevaatlikult ja meelega läbi aukude ei kima, on see vahepeal vältimatu) ning tagumine jooks, mis on omadega päris läbi. Lisaks oleks vaja parema pedaali juures midagi natuke keevitada ka. Arvas, et hinnanguliselt 70-80 eurot. Kust see raha võetakse? Mina ei tea. Hakka või end öösiti taksopeatustes müüma. Kuigi sealgi annaks konkurendid ilmselt tappa.
Rääkimata sellest, et selle raha eest saaks ju peaaegu uue ratta. Aga JUST SEE on ju armsaks saanud ja sellel on juba sentimentaalne väärtus. 😦 Nii et kurb on tänane päev.
Oh jah, mis seal ikka, vähemalt pole maksatsirroos. Ma jalutan nüüd trenni. Ja siis jalutan tööle. Ja siis hiljem jalutan koju. Ja …
* Seal on muidu täitsa hea jalatsite outlet, kellel trenni- või matkajalatseid vaja on (ja pole veel elusäästud ratta peale ära läinud), julgen soovitada
Pärdikute päevaraamat 
Usaldusväärsed(oma taustsüsteemi piirides, muidugi), khm, allikad väitsivad ükspäe, et Kuu tn pandimajas on terve krdi kuur igast rattaid täis, 30-50 vahemikus. Ainuke et.. päritolu kohta, jah, ei tea/taha keegi kosta. Igastahes tokustaadi annavad ühes – kui endine omanik peaks juhuslikult vellari ära tundma, saab seda lehvitada ja sajaga heauskne olla.
Pean minema vaatama jah, sest Kuldses Börsis oli ka üks kuulutus, aga see on juba müüdud. Ma eeldan, et ma võin näiteks nii rehvid kui selle jooksu ära mõõta ja lihtsalt teiselt rattalt ka võtta, ei pea ju ilmtingimata päris samasugune olema?
Mine vaata Tähtvere rattapoodi (asub õlletehase ja lauluväljaku vahel).
Rattaralliks peaks ikka jooksud alla saama. Idee kusagilt poe eest mõnelt teiselt rattalt uued jooksud võtta on muidugi kõige soodsam lähenemine :).
Jah, ja kui juba võtta, siis kindlasti tubeless!!!!
Ää..selline ettevõtmine eeldab vist spetsmani(v womani)kaasamist, kui sa aint osi tahad. Äkki on juba kavalam lahtise turu peale, mr Katini rattaputkasse minna – too paneb peris uued jupid külge ja puha, regullib vms; normiku hinnaga..Ise kogu aeg seal käin, mitu ratast on minu ooldada.
A allikas mudu väitis, et ikke parajaid paugupille olla kuu tn väikse raha eest..kui maailmavaade pandimajadest ostmist ei sega.
Ega seal Kuu tänava pandimajas olevatel ratastel ei pruugi paremad osad olla. Ehkki ma muidugi saan aru, et uue ratta ostmine või vana remont on ikka oluline väljaminek. Ma ka pean oma olematute piduritega veel nädalakese sõitma, siis saab välja vahetada.
Kui sa mingi Vene ajast pärit ära trööbatud juustu asemele ostad, laguneb see ka Supika künklikel teedel suht kiiresti.
Veneaegsed tööbatud juustud on parimad! Sõidan ise juba 10 aastat Aistiga, tänavad-metsad-kruusateed ja ikka veel sõitev loom on. Väga meeldiv on see, et juppe, mis saavad katki minna, on meeldivalt vähe. Näiteks käiguvahetus ei purune iial, sest seda polegi.
Hmm, ma leidsin eile prügikasti tagant veneaegse tüdrukute školniku, vedasin omale keldrisse ja mõtlen nüüd, kas sellest saab vaid kummivahetusega elulooma või mitte. 😀 Ma tglt jätaksin remondi uuele omanikule ja esitaksin pakkumise, et äkki keegi tahab stiililast kasvatada. 6-8-aastastele paras suurus. Ehkki praegu on hiidlapsed, nii et ma ei tea ka, ma ise evisin sellist kooli minnes. 🙂
Tartus oli mingi vanadest osadest jalgrataste kokku panemise klubi, Anne noortekeskuses vist enne, kui seal juhtimisjamad tulid. Kas praegu ka see asi töötab? Ega keegi ei tea? Sest kui jah, siis ma annaks ehk neile ära, las möllavad. 🙂