Mõni parem päev teeb kohe heaks selle, kui eelmine on kehv olnud. Ja et ma ei saanud just TODA töökohta, mida ma ometigi nii tahtsin.
Igatahes. Vahel on kasu sellest, kui oled suur ja tugev. Ja vahel ka sellest, kui oled (tundud?) pisike ja armas. Minul oli eile kasu sellest, et Eesti on täis abivalmis härrasmehi, kes tahavad hätta sattunud neidist aidata. Nimelt kõndisin mina nagu tõeline damsel in distress mööda tänavat, et rattaga sinna lahtise turu rattapoodi minna. Või noh, ma ei tundnud end üldse hädalisena, aga ju ma siis selline välja nägin, sest üks mees peatas mu, kiskus ratta käest, keeras teisipidi, avaldas kahetsust, et tal tööriistu ei ole, aga pani keti siiski peale, ja ütles, et tema meelest küll rattad kõverad ei ole ja jooks peaks ka veel veidike ikka vastu pidama, aga eks ma peaks selle rattapoe spetsialisti käest igaks juhuks üle küsima. Aga oh häda – selgus, et spetsialisti tööl veel polnudki ja mõtlesin, et sõidan siis sinna Tähtvere rattapoodi (sest hetkel oli kett ju peal ja oleks hiljem tiba lähemal järele minna). Kett muidugi tuli juba enne Supilinna jõudmist uuesti maha, aga no asi seegi. Nii et kõndisin siis mina mööda Emajõe äärt, kui tuli järgmine härrasmees, kes ütles, et elab teisel pool teed olevas majas, tal on kõik tööriistad olemas ja ta teeb kohe mu ratta korda. Otse loomulikult ei kõhelnud ma hetkegi, vaid läksin võõra (kergelt purjus) mehega kaasa ja passisin kõrvalt, kuidas ta seal pusis. Kusjuures väga osavalt pusis. Tahtsin küll hakata mõttes ave Mariasid lugema, kui ta ütles, et pedaali saab ka parandada, aga enne tuleb selleks mingi jubin haamriga välja lüüa – aga käsi oli tal ka selles seisus äärmiselt täpne. Nii et pedaal sai korda, kett sai pingutatud, kõik sai tehtud – ja tema leidis ka, et ei ole sellel jooksul midagi nii hirmsat häda ja et kannatab veel mõnda aega ära küll, ei ole vaja hakata hooga kõiki juppe vahetama. Isegi numbri andis, öeldes, et kui midagi veel vaja on, siis võib helistada. “Ei midagi füüsilist, no tavalist abi noh.”
Raha ta minu käest ei tahtnud, nii et pakkusin, et pean nagunii poodi minema, toon ehk talle ka midagi, sellega ta oli nõus. Hästi natuke imelik oli seista hommikul kell 10:03 Konsumi kassas, letil karp mune, üks Säästu Kange ja üks Bock, aga mis siin ikka häbeneda. Kui on vaja, siis on vaja. Pealegi, võrreldes esialgse hinnaprognoosiga läks ju lausa suurepäraselt.
Seejärel läks trennis hästi. S.t. vahepeal oli hulk aega und ja SIIS läks trennis hästi. Sain vahelduseks tehtud ühe liigutuse, mille kallal ma olen umbes miljon aastat pusinud ja pusinud. Ei, ma ei suutnud seda teist korda uuesti teha, aga see tähendab, et see ON võimalik ja ma saan selle jälle tehtud ja siit hakkavad veel suured tulemused paistma.
Seejärel jõudsime me Võru tänava burksiputkasse täpselt minut enne sulgemist. Teate küll, sellesse, mis kohe varsti pärast Maximat on. Kõik mu tuttavad kutsuvad seda 12 tooliks, aga mul on tunne, et see pole õige nimi. Igatahes ma sain oma pingutuse peale burksi ka. Hea burks on seal, ma kiidan, väärt seda, et tuleb natuke kohalikega small-talki teha. Ja vähemalt on seal kohalike alampiir 40, ma eelistan neid 20aastastele ossidele.
Siis läksin koju ja leidsin meili, kus oli lubav vastus ühele mu plaanile. Nii et hoidke mulle pöialt.
Ja lisaks sain teada, et mu väga hea sõber (kes on küll täielik lammas, aga no siiski), sai magistriõppesse tasuta kohale. Erialal, kus üldse ainult viis tasuta kohta ongi. Taevale tänu, et vahel ka selliseid päevi on. Nii võiks täitsa elada ju. 😀
Pärdikute päevaraamat 