Kaitstud: mujal on lõbusam, uskuge mind

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

miks keegi ei nunnuta?

Ma olen täna äärmiselt saamatu olnud. Õigemini ma olen saamatul moel palju tehtud saanud. Ehk on asi selles, et mu selg valutab* Esmalt tuli üks sõber ja pani jalgrattale keti peale, sest ma ise ei saanud hakkama. Siis läksin magama (sest olin öösel tööl) ja ärkasin üles, sest tundsin kõrbelõhna. Mulle oma unise peaga tundus, et mu külmik on see, mis põlema ähvardab minna, nii et helistasin korteriomanikule. Tuli välja, et kõrbes midagi muud koridoris, aga vähemalt sai süda rahu. Mark oli muidugi ka, sest korter nägi välja, nagu oleks Atu seal jäneseid tapnud. Ta ajab praegu nii palju karva, et see on lausa jube – iga päev kammin, aga ikka on pool toas, ja no ma tõesti ei viitsi hetkel iga päev koristada, kui tunni aja pärast tulemus samasugune on.

Igatahes olin ma pärast seda ikka veel väsinud ja nii heitunud sellest, et keegi mind iial ei nunnuta ja pea peale ei patsuta ja mulle hellalt kohvi voodisse ei too, et skaipisin emale, et ma tahaks, et ta mulle pühapäeval pannkooke teeks. Ta ei öelnudki, et kasva suureks, titt, vaid küsis, mis kell. Maailm oleks ikka hulga kurvem koht, kui emasid olemas ei oleks.

P.S. Äärmiselt oluline teadaanne. Üks tudeng tõi mulle eile sellist jäätist, et ma pidin suurest õnnest tooli pealt maha kukkuma. Saate aru, sellel oli KAHEKIHILINE šokolaadiglasuur. Kihtide vahel oli vaarikamoos. Ja sees vaniljejäätis. See oli orgastiline lihtsalt. Leidsin teile kohe pildi ka, kui on võimalus, soovitan proovida. Ja taas, mina pole oma hinge veel kuradile müünud, reklaamin ainult seda, mis mulle tõesti väga meeldib, keegi ei anna selle eest midagi. 😦

P.P.S. Kuna praegu on murdelised ajad, olgu öeldud, et ka mina leian,et inetu on kellegi teise nime alt meile saata. Ja Kunnus on ilusam kui Kender, nii et noh … Tänagi sõitsin Kunnusest jalgrattaga mööda, kui ta trenni tegi, paratamatult jäi pilk tema peale pidama nii, et jõllitasin korra suisa ebaviisakalt. Minu poolehoitu pole maikas ringi sörkides raske võita.

* Oli väike õnnetus. Kes tahab koledat pilti näha, võib siia vajutada. Alguses ei olnud midagi tunda, aga nüüd ei saa enam selili magada. Ja väike palavik on ka. Ma vaatasin juba teetanuse sümptomeid, aga kuna mul nägu kange ei ole ja neel töötab ka normaalselt, on ilmselt asi siiski selles, et käisin ühe sõbranna sünnipäeval, kes oli kergelt haige, ja sain nakatatud. Või veel tõenäolisem, ma kasutan lihtsalt ära seda, et nüüd on mingi vabandus ka laisklemiseks ja vingumiseks. 😀

On teaduslikult tõestatud, et …

Sirvisin hiljuti raamatut “What Makes Your Brain Happy and Why” – ei olnud minu jaoks väga põnev, sest oli väga ameerikalik, aga mulle jäi sealt meelde üks katse. Anti inimestele külm või kuum jook ja paluti hinnata oma suhteid mingi inimesega. Katse näitas, et inimesed, kes parajasti sooja jooki jõid, hindasid ka suhteid paremateks, et mitte öelda “soojemateks”.

Autori järeldus: inimesed, kes parajasti tarbivad sooje jooke, on selle ajal ja mõnda aega pärast seda sõbralikumalt meelestatud.

Minu järeldus: külm õlu TÕESTI mõjub pehmotõrjena.

Ma unustasin teile oma uut lemmikräpparit näidata

Prantslast muidugi. Black M on ta nimi, suurte innukate silmadega* ja oi kui andekas. Jätka lugemist

Kas te mõtlete ka vahel oma väärtushinnangute üle?

Allah teab, et maailmas on palju asju, mis mind häirivad, aga topis on minu jaoks see, kui inimesed usuvad midagi veendunult, aga ei ole valmis mõtlema selle üle, miks nad seda teevad. Nii usutakse Jumalasse ja Armastusse, siinkohal on selline usk vajalik ja kasulik, laske käia. Parem on uskuda, et just sinu mees on voodis maailma parim ja lisaks parim isa ning osavaim meistrimees, mitte seda testima minna. Ja inimsuhteid (ja inimese ja Jumala vahelisi suhteid) ei peakski alati liiga ratsionaalselt lahkama, kuni kõik osapooled omavahel hästi läbi saavad. Või ütleme, et sa tunned, et sa sündisid automehaanikuks. Sa ei tea, miks sa masinaid nii väga armastad, aga no armastad. Ei ole meie asi küsida, miks täpselt, pigem oleme salaja kadedad, et keegigi täpselt teab, mida ta elult tahab.

Aga raisk, kui sa ütled avalikult iga kord kellegi teise lapsi kohates, et “oi, mina enda omi küll ei vaktsineeri, sest see tekitab ju autismi”, peaksid sa olema valmis oma seisukohta ka põhjendama. Kusjuures kõige rohkem ongi selliseid raudkindlaid ja võitlust väärt (aga teaduslikult tõestamata) ideid just noortel emadel* – või siis on asi selles, et neil hormoonid möllavad, ja seetõttu on just nemad kõige altimad ükskõik mis teemal võitlusse viskuma, teised usuvad vaikselt omaette. No nagu ehk mäletate, meil oli siin see teema rasedusest ja alkoholist – arstid ütlevad, et üks lonksuke veini vahel harva on pigem kasulik, aga ikka on terve hulk emasid, kes leiavad, et üldse ei tohiks juua, kasvõi selle pärast, et on oht ikkagi kogemata endale pudel sisse keerata**.

Alkoholi puhul tundub see üsna loogiline, sest kõik suitsetamise ja alkoholiga seotu on meil ju tugevalt stigmatiseeritud (olen näinud äärmiselt tugevaid reaktsioone ka e-sigareti teemadel ja inimesi, kes väidavad, et selle lõhn, st veeaur, ajab neil südame pahaks). Täna aga lugesin artiklit selle kohta, et keegi oli kogemata varastanud auto, kus oli ka väikelaps – ja terve hulk inimesi hakkasid rääkima, et mis ema see küll selline on (ilmselt oli tegu selgeltnägijatega, kes teadsid, et lapse jättis autosse ema, mitte isa) ja et nemad ei teeks MITTE IIAL nii hirmsat asja, st ei jätaks iialgi last üksi autosse. Kuna ma alles eelmisel nädalal lugesin midagi sarnast USA kontekstis (Petrone vist kirjutas sellest), siis hakkasin mõtlema.

Kui lähtuda sellest, kui palju juhtub autoõnnetusi (ja et enamus neist juhtub siiski liikuva autoga), on hoolimatus ju pigem see, et laps üldse kuskile KAASA VÕETI. Äärmiselt hoolimatu lähenemine, mis kõik oleks võinud lapsega tee peal juhtuda. Enamus õnnetusi juhtub küll kodus,aga kui magav laps poest leivatoomise ajaks hoopis turvahälliga kodus koerapuuri pista ja igaks juhuks korgid välja lülitada (no et elektripliidist või arvutist tulekahju ei algaks), peaks see kõige ohutum variant olema. Walky-talky võib ka olla, aga muidugi puurist väljaspool, lisaoht, teate küll.

Aga okei, ütleme, et viga on juba tehtud ja see hoolimatu naine, kes selle lapse välja pressis, on elu õie teda ohustades juba mööda tiheda liiklusega teid mingi ime läbi elusalt poe parklasse saanud. Nüüd laps magab (sest raske uskuda, et ärkvel laps autosse jäeti). Kui väljas on enamvähem keskpärane ilm (mitte liiga külm, ega mitte liiga palav) ja auto pole päikese kätte pargitud, on temperatuur seal üsna mõistlik. Lisaks ütleb minu loogika, et tõenäoliselt juhtub liikuvate objektidega rohkem õnnetusi. St tõenäosus, et autole keegi sisse sõidab, on väiksem kui tõenäosus, et ema turvahälli kandes komistab, et keegi teine talle käruga sisse sõidab, otsa jookseb vms. Kui keegi autole otsa jookseb või käruga sisse sõidab, ei juhtu lapsega midagi – kui emale otsa joostakse ja laps maha kukub, on natuke teine lugu. Poes on müra, pisikud, ere valgus, inimesed, keda see laps närvi ajab (ja kes Ämeerikamaal võiks seepeale püssiga valimatult kõmmutama kukkuda) jms hirmsad asjad. No kas ei tundu, et statistiliselt on sellel lapsel natuke turvalisem autos magada, kui emaga poodi kaasa minna?

Mina isiklikult leian, et emad TUNNEVAD siin, et “küll ma alles kaitseksin/kontrolliksin/aitaksin”, aga ei MÕTLE. See on kontrolli illusioon. Emadele tundub, et nendega on lapsel alati kõige turvalisem, kuigi nende mõistus peaks neile ütlema, et tegelikult tuleb siiski ette olukordi, kus see nii ei ole. Või olukordi, kus see pole (enam) vajalik. Aga mõistus on vait, sest emade sisemine vajadus lapsi elus hoida õuverraidib ajutegevuse. Minu oma näiteks tõsimeeli vihastas minu peale, kui ma põhikooli lõpus naerma hakkasin, kui ta klassiõhtule kaasa tahtis tulla. Ja ega ma ei heida seda ette, ta oli lihtsalt pühendunud ema. Lihtsalt kui kutsikas liiga palju rabelema hakkab, võtab suur koer natuke karmimalt hammastega kaela pealt kinni ja raputab natuke korralikumalt – kuni titt on piisavalt suur, et eest ära joosta. Ja ühel päeval see kutsikas uriseb vastu ja jookseb. C’est la vie. Mis ei tähenda, et me peaksime sisemisele ahvile järele andma. St igaüks nunnutab oma last muidugi nii palju, kui vähegi tahab, aga hiljemalt selle koha peal, kus teisi paika panema hakatakse, võiks ju selle “no mina olen parem lapsevanem, sest” äkki ära lõpetada, kuni jutt täiesti subjektiivsetest emotsionaalsetest otsustest käib?

* nagu “väikeste lastega emadel”, mitte nagu”emadel, kes pole eriti vanad”

** Ma nüüd ei võrdle lapsi koertega, vaid emasid koeraomanikega – mina koeraomanikuna soovitan ka kõigil oma koer ära kastreerida/steriliseerida, et kutsikaid vältida, kuigi enda oma on steriliseerimata. Sest enda kohta ma tean, et ma ei unusta teda jooksukaga välja, ei võta teda sel ajal poodi kaasa jne, ja tema kohta ma tean, et ta kuulab ka jooksuka ajal sõna, ei ürita ära joosta, laseb ligi ainult paaril kindlal päeval jne – teiste inimeste ja koerte kohta ma ju seda ei tea, küll aga tean, et on palju lammastest koeraomanikke. Nii et saan igati aru, et ka emad võivad lähtuda liivakasti ääres omandatud teadmisest, et on palju lammastest emasid, nii et targem kohe must-valgelt rääkida, sest hallist nad nagunii aru ei saa.

meie organiseeritud elu

Ma olen maailma kõige igavam inimene. Sel ajal, kui teised jaanipäeva peavad, käisin mina tööl, seejärel jooksmas, seejärel võimlesin ja nüüd õpin. Otsustasin nimelt, et ma olen nii palju aega raisanud, et tuleb suve maksimaalselt kasutada*. Tegin suveks trenniplaani ja õppeplaani (esimene on fun ja teine on vajalik) ja otsustasin muuhulgas, et mul on VAJA ka suuline prantsuse keel järje peale aidata. Seoses sellega on soovitatav vähemalt ülepäeviti mõne prantslasega skaipida. Täna oli kõne, mis kestis 27 minutit ja mul PÄRISELT käed värisesid hiljem suurest pingutusest. Täitsa lõpp, kui väsitav see on, kui pole harjunud rääkima.

Ja õppeplaan on päris äge asi, aga kuna mul on palju huvisid (vabatahtlikke ja kohustuslikke), on see ka üsna tihe. Hakka või mõtlema, et tuleb päriselt Facebookis mahapassitavat aega kokku tõmbama hakata. Seda ma nüüd küll ei taha. :S Kõige suuremaks probleemiks pean ma tegelikult seda, et ma jätsin pühapäeva puhkepäevaks, sest nii on ju Piiblis kirjas. Või siis selle pärast, et vahel tahaks puhata ja mängida ka. Aga ma tean juba ette, et kui ma olen kuus päeva järjest rohkem või vähem asjalik olnud (laupäev on selline poolik päev), siis ei taha mu aju sugugi ühe puhkepäevaga leppida, vaid kukub esmaspäeva hommikul sellise hooga streikima, et see jalgadetrampimine kajab teise linna otsa ära. Otsustasin, et teen kahenädalase testperioodi ja seejärel otsustan, kas pean osad asjad hülgama, et vajalikele asjadele rohkem energiat jääks. Põnev, eks?

P.S. Üks 25aastane tudeng ütles täna, et on avastanud, et kui inimeste vastu sõbralik olla, on nendega kergem läbi saada. Inimene ikka õpib, kuni elab.

* Esmaspäev, noh, ma kavatsen 30 päeva magusat ja kohvi ka vältida, aga seda alates järgmisest esmaspäevast.

Ja öeldakse, et mina olen küüniline

Jõudsin Bad Science‘i lugemisega lõpuks viimase peatükini, mis räägib sellest, miks vaktsineerimine on oluline (ja miks see on oluline ka siis, kui haigust peaaegu enam ei eksisteerigi). Autor kirjutab nii:

After all, as any trendy MMR-dodging north-London middle-class humanities-graduate couple with children would agree, just because vaccination has almost eradicated polio – a debilitating disease which as recently as 1988 was endemic in 125 countries – that doesn’t necessarily mean it’s a good thing.

Muide, Fargo esimene osa oli nii hea, et kuku pikali.

  • Rubriigid