Hakkasin täna sõbraga seda sarja uuesti vaatama. Vaatasin sügisel paar osa, aga sõber, kellega seda koos pidime tegema, oli tõbras ja vaatas üksi sarja lõpuni, nii et mul jäigi see pooleli. Point siis selles, et shinigami (surmajumal) Ryuk igavleb taevas ja otsustab lõpuks ühe märkmiku alla visata. Märkmiku point aga omakorda on selles, et kui kirjutad sinna kellegi nime ja teda samal ajal ette kujutad, sureb ta ära. Kaustikuke satub Lighti kätte, kes kujutab ette, et hakkab nüüd maailma saastast puhastama. Ryuk siis sätib end talle sappa ja hoiab tal silma peal. Oh ei, mitte selleks, et teda aidata või takistada, vaid lihtsalt selleks, et põnev oleks. Üldse on Ryuk selline tüüp, kes kasutab sõna “huvitav” täpselt nii, nagu mulle meeldib – oleks mul kujuteldav sõber, oleks see tema. Natuke tuli Ray ka meelde, sest talle meeldib hirmsasti toit ja teiste mured on tema jaoks huvitavad ainult siis, kui neis peitub koomiline element. St mida suurem on kannatus, seda suurem on automaatselt ka koomiline element. Nii et soovitan küll, vahva on.
Mis muidu? Tänase päeva parim kompliment oli selline (tudengilt):”Sa oled puhas naine. Puhta naise lõhn on väärtus omaette.” Mmm, thanks, I guess?
Lisaks. Panin ratta lukku ja läksin jõutrenni tegema. Sain nii tugevaks, et tagasi tulles murdsin oma võtme rattalukku ära. Kui ma seda nüüd pintsettidega sealt kätte ei saa, olen jamas, sest tööriistu mul ometi ei ole. Pean vist sellele abivalmis härasmehele helistama, kes hiljuti mu ratta korda tegi. 😀
P.S. Avastasin, et mul on umbes selle aasta algusest saadik nina kinni olnud. St ainult horisontaalis, niisama on kõik okei. Ei tea, kas peaks harjuma või ravima?
P.P.S- Inimesed üritavad väita mulle, et mul on lisp. Need, kes mind tunnevad – öelge nüüd, et ei ole. :S
Pärdikute päevaraamat 