anna kannatust

Kas te mõtlete ka vahel oma väärtushinnangute üle?

Allah teab, et maailmas on palju asju, mis mind häirivad, aga topis on minu jaoks see, kui inimesed usuvad midagi veendunult, aga ei ole valmis mõtlema selle üle, miks nad seda teevad. Nii usutakse Jumalasse ja Armastusse, siinkohal on selline usk vajalik ja kasulik, laske käia. Parem on uskuda, et just sinu mees on voodis maailma parim ja lisaks parim isa ning osavaim meistrimees, mitte seda testima minna. Ja inimsuhteid (ja inimese ja Jumala vahelisi suhteid) ei peakski alati liiga ratsionaalselt lahkama, kuni kõik osapooled omavahel hästi läbi saavad. Või ütleme, et sa tunned, et sa sündisid automehaanikuks. Sa ei tea, miks sa masinaid nii väga armastad, aga no armastad. Ei ole meie asi küsida, miks täpselt, pigem oleme salaja kadedad, et keegigi täpselt teab, mida ta elult tahab.

Aga raisk, kui sa ütled avalikult iga kord kellegi teise lapsi kohates, et “oi, mina enda omi küll ei vaktsineeri, sest see tekitab ju autismi”, peaksid sa olema valmis oma seisukohta ka põhjendama. Kusjuures kõige rohkem ongi selliseid raudkindlaid ja võitlust väärt (aga teaduslikult tõestamata) ideid just noortel emadel* – või siis on asi selles, et neil hormoonid möllavad, ja seetõttu on just nemad kõige altimad ükskõik mis teemal võitlusse viskuma, teised usuvad vaikselt omaette. No nagu ehk mäletate, meil oli siin see teema rasedusest ja alkoholist – arstid ütlevad, et üks lonksuke veini vahel harva on pigem kasulik, aga ikka on terve hulk emasid, kes leiavad, et üldse ei tohiks juua, kasvõi selle pärast, et on oht ikkagi kogemata endale pudel sisse keerata**.

Alkoholi puhul tundub see üsna loogiline, sest kõik suitsetamise ja alkoholiga seotu on meil ju tugevalt stigmatiseeritud (olen näinud äärmiselt tugevaid reaktsioone ka e-sigareti teemadel ja inimesi, kes väidavad, et selle lõhn, st veeaur, ajab neil südame pahaks). Täna aga lugesin artiklit selle kohta, et keegi oli kogemata varastanud auto, kus oli ka väikelaps – ja terve hulk inimesi hakkasid rääkima, et mis ema see küll selline on (ilmselt oli tegu selgeltnägijatega, kes teadsid, et lapse jättis autosse ema, mitte isa) ja et nemad ei teeks MITTE IIAL nii hirmsat asja, st ei jätaks iialgi last üksi autosse. Kuna ma alles eelmisel nädalal lugesin midagi sarnast USA kontekstis (Petrone vist kirjutas sellest), siis hakkasin mõtlema.

Kui lähtuda sellest, kui palju juhtub autoõnnetusi (ja et enamus neist juhtub siiski liikuva autoga), on hoolimatus ju pigem see, et laps üldse kuskile KAASA VÕETI. Äärmiselt hoolimatu lähenemine, mis kõik oleks võinud lapsega tee peal juhtuda. Enamus õnnetusi juhtub küll kodus,aga kui magav laps poest leivatoomise ajaks hoopis turvahälliga kodus koerapuuri pista ja igaks juhuks korgid välja lülitada (no et elektripliidist või arvutist tulekahju ei algaks), peaks see kõige ohutum variant olema. Walky-talky võib ka olla, aga muidugi puurist väljaspool, lisaoht, teate küll.

Aga okei, ütleme, et viga on juba tehtud ja see hoolimatu naine, kes selle lapse välja pressis, on elu õie teda ohustades juba mööda tiheda liiklusega teid mingi ime läbi elusalt poe parklasse saanud. Nüüd laps magab (sest raske uskuda, et ärkvel laps autosse jäeti). Kui väljas on enamvähem keskpärane ilm (mitte liiga külm, ega mitte liiga palav) ja auto pole päikese kätte pargitud, on temperatuur seal üsna mõistlik. Lisaks ütleb minu loogika, et tõenäoliselt juhtub liikuvate objektidega rohkem õnnetusi. St tõenäosus, et autole keegi sisse sõidab, on väiksem kui tõenäosus, et ema turvahälli kandes komistab, et keegi teine talle käruga sisse sõidab, otsa jookseb vms. Kui keegi autole otsa jookseb või käruga sisse sõidab, ei juhtu lapsega midagi – kui emale otsa joostakse ja laps maha kukub, on natuke teine lugu. Poes on müra, pisikud, ere valgus, inimesed, keda see laps närvi ajab (ja kes Ämeerikamaal võiks seepeale püssiga valimatult kõmmutama kukkuda) jms hirmsad asjad. No kas ei tundu, et statistiliselt on sellel lapsel natuke turvalisem autos magada, kui emaga poodi kaasa minna?

Mina isiklikult leian, et emad TUNNEVAD siin, et “küll ma alles kaitseksin/kontrolliksin/aitaksin”, aga ei MÕTLE. See on kontrolli illusioon. Emadele tundub, et nendega on lapsel alati kõige turvalisem, kuigi nende mõistus peaks neile ütlema, et tegelikult tuleb siiski ette olukordi, kus see nii ei ole. Või olukordi, kus see pole (enam) vajalik. Aga mõistus on vait, sest emade sisemine vajadus lapsi elus hoida õuverraidib ajutegevuse. Minu oma näiteks tõsimeeli vihastas minu peale, kui ma põhikooli lõpus naerma hakkasin, kui ta klassiõhtule kaasa tahtis tulla. Ja ega ma ei heida seda ette, ta oli lihtsalt pühendunud ema. Lihtsalt kui kutsikas liiga palju rabelema hakkab, võtab suur koer natuke karmimalt hammastega kaela pealt kinni ja raputab natuke korralikumalt – kuni titt on piisavalt suur, et eest ära joosta. Ja ühel päeval see kutsikas uriseb vastu ja jookseb. C’est la vie. Mis ei tähenda, et me peaksime sisemisele ahvile järele andma. St igaüks nunnutab oma last muidugi nii palju, kui vähegi tahab, aga hiljemalt selle koha peal, kus teisi paika panema hakatakse, võiks ju selle “no mina olen parem lapsevanem, sest” äkki ära lõpetada, kuni jutt täiesti subjektiivsetest emotsionaalsetest otsustest käib?

* nagu “väikeste lastega emadel”, mitte nagu”emadel, kes pole eriti vanad”

** Ma nüüd ei võrdle lapsi koertega, vaid emasid koeraomanikega – mina koeraomanikuna soovitan ka kõigil oma koer ära kastreerida/steriliseerida, et kutsikaid vältida, kuigi enda oma on steriliseerimata. Sest enda kohta ma tean, et ma ei unusta teda jooksukaga välja, ei võta teda sel ajal poodi kaasa jne, ja tema kohta ma tean, et ta kuulab ka jooksuka ajal sõna, ei ürita ära joosta, laseb ligi ainult paaril kindlal päeval jne – teiste inimeste ja koerte kohta ma ju seda ei tea, küll aga tean, et on palju lammastest koeraomanikke. Nii et saan igati aru, et ka emad võivad lähtuda liivakasti ääres omandatud teadmisest, et on palju lammastest emasid, nii et targem kohe must-valgelt rääkida, sest hallist nad nagunii aru ei saa.