miks keegi ei nunnuta?

Ma olen täna äärmiselt saamatu olnud. Õigemini ma olen saamatul moel palju tehtud saanud. Ehk on asi selles, et mu selg valutab* Esmalt tuli üks sõber ja pani jalgrattale keti peale, sest ma ise ei saanud hakkama. Siis läksin magama (sest olin öösel tööl) ja ärkasin üles, sest tundsin kõrbelõhna. Mulle oma unise peaga tundus, et mu külmik on see, mis põlema ähvardab minna, nii et helistasin korteriomanikule. Tuli välja, et kõrbes midagi muud koridoris, aga vähemalt sai süda rahu. Mark oli muidugi ka, sest korter nägi välja, nagu oleks Atu seal jäneseid tapnud. Ta ajab praegu nii palju karva, et see on lausa jube – iga päev kammin, aga ikka on pool toas, ja no ma tõesti ei viitsi hetkel iga päev koristada, kui tunni aja pärast tulemus samasugune on.

Igatahes olin ma pärast seda ikka veel väsinud ja nii heitunud sellest, et keegi mind iial ei nunnuta ja pea peale ei patsuta ja mulle hellalt kohvi voodisse ei too, et skaipisin emale, et ma tahaks, et ta mulle pühapäeval pannkooke teeks. Ta ei öelnudki, et kasva suureks, titt, vaid küsis, mis kell. Maailm oleks ikka hulga kurvem koht, kui emasid olemas ei oleks.

P.S. Äärmiselt oluline teadaanne. Üks tudeng tõi mulle eile sellist jäätist, et ma pidin suurest õnnest tooli pealt maha kukkuma. Saate aru, sellel oli KAHEKIHILINE šokolaadiglasuur. Kihtide vahel oli vaarikamoos. Ja sees vaniljejäätis. See oli orgastiline lihtsalt. Leidsin teile kohe pildi ka, kui on võimalus, soovitan proovida. Ja taas, mina pole oma hinge veel kuradile müünud, reklaamin ainult seda, mis mulle tõesti väga meeldib, keegi ei anna selle eest midagi.😦

P.P.S. Kuna praegu on murdelised ajad, olgu öeldud, et ka mina leian,et inetu on kellegi teise nime alt meile saata. Ja Kunnus on ilusam kui Kender, nii et noh … Tänagi sõitsin Kunnusest jalgrattaga mööda, kui ta trenni tegi, paratamatult jäi pilk tema peale pidama nii, et jõllitasin korra suisa ebaviisakalt. Minu poolehoitu pole maikas ringi sörkides raske võita.

* Oli väike õnnetus. Kes tahab koledat pilti näha, võib siia vajutada. Alguses ei olnud midagi tunda, aga nüüd ei saa enam selili magada. Ja väike palavik on ka. Ma vaatasin juba teetanuse sümptomeid, aga kuna mul nägu kange ei ole ja neel töötab ka normaalselt, on ilmselt asi siiski selles, et käisin ühe sõbranna sünnipäeval, kes oli kergelt haige, ja sain nakatatud. Või veel tõenäolisem, ma kasutan lihtsalt ära seda, et nüüd on mingi vabandus ka laisklemiseks ja vingumiseks.😀

33 kommentaari

  1. Tugevaid ei nunnutata. See on nende saatus.
    Tegelikult pole keegi tugev. Ja samas oleme kõik tugevad.

    Me ei vaja nunnutamist kuid ometi ihkame seda pidevalt. Eriti just “tugevad” vajavad tunnustus-nunnutamist rohkem kui teised.

    Mida siis teha? Kas jääda oma väljamõeldud tugevuse-maski juurde ning kõndida elu lõpuni hauaküngaste vahel?

    Või liituda lambakarjaga ning loobuda kõigest, mis endas on väärtuslikku?

  2. Tegelikult on asi selles, et me pole Sulle, Rents, öelnud piisavalt kui äge Sa oled. Alati vaidleme, kisume teemat, kilp vastu kilpi, mõõk vastu mõõka.

    Fokuseerume konkreetsele (üldises plaanis tähtsusetule) võitlusele ning ei märka öelda tänusõnu selle eest, et sõda eksisteerib (et Sinu blogi eksisteerib), et Sina eksisteerid. Sa oled unikaalne!

    Aga mida tähendab kiitmine?! Jätka Rents! Sa oled lahe! Jätka!

    Ja – ole üksi!

    • Rents on tõepoolest superblogija. Teemade mitmekülgsus ja veatu keelekasutus tõstab teda kolleegidest peajagu kõrgemale. Egas ma ilmaasjata teda siin aeg-ajalt nautimas käi🙂

  3. Mis kurat sul on selle rattaketiga, et sa seda ise peale ei saa kunagi?

    • Õpitud rattaketiabitus on suurepärane ettekääne milleks iganes. Näiteks tavotiste kätega maikaväel meest imetlemiseks. Imelik oleks ju oma laupäevaseid pärastlõunaid garaažide juures jõlkumisega sisustada. Parem ikka, kui tsirkus oma juurde tuleb.🙂

      Ent, Rents, ma olen sulle ometigi juba aastaid rääkinud, et reha peale astutakse, mitte ei istuta. Sest siis saad vaid tuimestukolaka vastu pead, aga need ebameeldivad krammid p—e peal jäävad ära. Nüüd ongi korraga peavalu ja p–valu, mida viisakalt seljavaluks tituleerida.

      • Jah, tegelikult ongi tegu minu superplaaniga uue Osava mehe leidmiseks. Kahjuks jäi too abivalmis härrasmees, kes kahe õlle eest ratast parandas, vanusegrupist välja.😦 Kuigi ega armastus vanust ei küsi muidugi – ja silmailu ja tsirkuse nautimiseks pole teatavasti armastust vajagi.

    • Tookord oli katki, seekord olin saamatu.

  4. Fakk, ma pean ikka selle nihlistiasja läbi lugema vist. Kui nii olulised arvamusliidrid juba sõna võtavad, ei saa ka mina nii, et “ah, maiviitsi sellege tegellda, sellest mõelda ega hoolida.”

    Kunnus sai ka minu käest mõndagi andeks, kui ma teda esimest korda elusast peast nägin.

  5. Tõepoolest, KEEGI peaks sellise reklaami eest vähemalt tasuta jäätist andma sulle. Rõhutan, KEEGI.

    • See on Läti jäätis, peaks äkki läti keeles kirjutama seda.😀

  6. Ise läksid mehelt ära ja nüüd vingud netis, et ei nunnutata???

    • Lähen kohe ja teen oma tütrele selgeks perekonnaõpetuse ABC – enne vanasse kaevu ei sülita, kui…!

      • Ära seda küll õpeta. Õpeta, et kui sitt on, võib ikka alati ära minna, küll ema hiljem pannkooke teeb.

        • … ja niimoodi see vastutustundetus levib…

        • Khm. See anonüümne olin seekord mina, vabandust, uus brauser….

        • Moraal sinu kurvast loost on minu arust siiski see, et kogu aeg peab teine raud ka tules olema. No et kui on vaja ära minna, siis ei peaks ema pannkooke nuruma, vaid oleks päriselt kuhu.

        • Ei ole see sugugi alati vastutustundetus.😀

        • Ma ise olen pikaajalistes suhetes olevatele inimestele suhtenõu andmise enda jaoks välistanud, kuna inimesed kes on jõudnud pikaajalistesse suhetesse, on ilmselt teinud seda mingite minu omadest väga erinevate valikute tagajärjel – või on neil ropult õnne olnud.
          Aga seda ma tean küll, kuidas inimese enda arengu seisukohalt nõusid anda =)
          valest asjast loobumine koos selle pakutava turvatundega on täiega üks neid asju, millele poolthääle annan

        • “Parem õudne lõpp kui lõputu õudus,” ütleb klišee.

          Aga kevadise jääna petlik turvatunne on üks kangemaid sõltuvusetekitajaid.

        • Kaur tegi nalja, wtf te arutate päriselt mingi püsisuhte üle nüüd vä?

        • Ma ei tahtnud nalja teha, vaid lihtsalt õelutseda. Sry :(((((((

        • Sa ei ole ometi üllatunud, et inimesed internetis suvalise teema üle jahuda võtavad ?

  7. Rayl on õigus. Selle pärast ongi vaja vahel asju mõistusega hinnata, ei saa ainult südamega elada.

    • Sõnade raiskamise vältimiseks on mõistlik ära märkida pigem need harvad korrad, kui Rayl EI OLE õigus. Lisaks on antud tõlgenduses üleliigsed sõnad “vahel” ja “ainult”.

      • hmm… lugesin hiljaaegu vist A. õppematerjalidest mingi(te)st uuringu(te)st, kus selgus, et hästi põhjalikult kaalutletud otsuste tulemustega oldi hiljem keskelt läbi vähem rahul. põhjuseks oletati, et inimesed ei ole põhjaliku ja ratsionaalse arutlemise peale eriti head – enamasti jäetakse midagi kahe silma vahele (eriti kuna otsustamise aeg on piiratud) või omistatakse teguritele vale kaal. “vale kaal” on eluotsuste puhul muidugi asi, mida ongi lihtsam hinnata kõhutunde pealt – kui nt potentsiaalne elukaaslane on väga hea inimene, aga tema komme vahel ootamatult peeru lasta on täielik turn-off, siis võib see peeretamine, mis kainele arutlejale paistaks hea iseloomu kõrval tühine, õnne jaoks tähtsam olla.

        nagu üks mu kommentaator kunagi ütles, ratsionaalsus on küll hästi vinge ja uudne tööriist, millega saab selliseid tulemusi, millest ilma võiks ainult und näha. aga ta on veel selline bugine beetaversioon, intuitsioon on evolutsiooni käigus paremini sisse töötatud – vähemalt kiirete ja emotsionaalselt tähtsate otsuste tegemiseks.

        • Intuitsioon on hea tööriist järeldamaks, et krabistamine põõsas võib olla lõvi ja aeg on putku pista, ratsionaalsus selleks, et teha järeldus, et kui kolm korda on ühest põõsast marju söödud ja seejärel on halb hakanud, võiks äkki sellised edaspidi põõsad vahele jätta.

          Mis, muidugi, ei puutu vist otseselt “südamega elamisse” – ma ei tea, mida Rents küll tegelikult mõtles, aga mina rohkem emotsioonidest (mis on sageli samaaegselt ebaintuitiivsed ja irratsionaalsed, enamasti vähemalt ühte neist – ja sageli ka küllalt pikalt premediteeritud) enese juhtida laskmisena tõlgendasin…

        • “Like fortunecookie speak I might” – Yoda….
          Vabandust, yodaism on juba mitmendat päeva kallal, pidi olema: “võiks äkki sellised põõsad edaspidi vahele jätta”

        • tglt võib ka see “3x ühest põõsast marju söödud ja hakkas halb => paha põõsas” järeldus intuitsiooniga tulla. st sama järelduse saab teha intuitiivselt. inimene ei ole endale teadvustanud, miks tundub, et paha põõsas, aga kui ta seda kõhutunnet järgib, siis on ta ellujäämisšansid paremad.

          kusjuures seda tüüpi järeldused võivad olla samuti ekslikud. üks drastiline näide meditsiiniajaloost on ühest arstist, kes arvas, et ta on leidnud tunnused, mille järgi ära tunda, kas patsient on tüüfusehaige või mitte. ja tema andmed kinnitasid järjepanu tema hüpoteesi õigsust – kui ta oli järeldanud, et sellisel-ja-sellisel patsiendil võib olla tüüfus, siis see neil ka varsti ilmnes. ainult et tegelikult oli tüüfuse ilmnemise põhjus see, et ta ise kogemata nakatas neid – esimesel patsiendil oli päriselt tüüfus olnud ja ta diagnoosis seda, palpeerides patsiendi keelt. ning nii ka iga järgmisega. ja desinfitseerimine (või teadmised, miks see peaks vajalik olema) ei olnud siis veel meditsiinipraktikasse jõudnud.

          muidu – ma ei suuda praegu kahjuks seda raamatut üles leida, kus too põhjalikult kaalutud otsuste ebarahuldavuse koht oli. a mul on iseenesest meeles midagi sellist, et põhjaliku kaalumise probleem on sageli see, et arvesse võetakse _liiga palju_ andmeid. ka neid, mis ei ole soovitud tulemuse jaoks olulised. seal võis juttu olla mingist küpsisevalimise katsest, kus ühed katsealused said küpsiste kohta hiigla palju infot ja said põhjalikult kaaluda, mis sorti küpsised nad võtavad. ja teised katsealused otsustasid nii, nagu impulssoste tehakse – et võta, mis küpsist tahad. ja esimeses katsegrupis oli rohkem neid, kes valisid küpsise, mida nad tegelikult ei tahtnud.

          Kahnemanni kiire ja aeglase mõtlemise raamatus märgiti, et üks põhjus, miks nüri statistilise valemiga saab paremini ennustada kui eksperdi põhjalike teadmistega, oligi see, et statistiline ennustus tehti _vähemate_ andmete põhjal. kui nüüd ratsionaalse mõtlemise all mõelda sellist statistilist ennustust, siis see annab tõepoolest usaldusväärsema tulemuse. aga eks sa katsu suhteküsimusi või eluplaane statistiliselt paika panna. seda meetodit ei saa lihtsalt igale asjale rakendada.

        • mina rohkem emotsioonidest (mis on sageli samaaegselt ebaintuitiivsed ja irratsionaalsed, enamasti vähemalt ühte neist – ja sageli ka küllalt pikalt premediteeritud) enese juhtida laskmisena tõlgendasin

          tglt on emotsioonidest juhtida laskmine ka otsus “see suhe ei tee mind õnnelikuks, lõpetaks parem ära”. ma arvan, et vahe on pigem selles, kas sõidetakse automaatpiloodiga, “sest nii on kogu aeg olnud,” või teadvustatakse oma emotsioone-mõtteid jms värki. midagi sellist ma oma distantsivõtmise jutuga igatahes silmas pidasin.

        • On ääretult tõenäoline, et me räägime tegelikult ühest ja samast asjast, lihtsalt sõnastamine ja lähenemine on erinevad🙂

        • Moosivalimise katse, ehk et “kui on üle viie moosi, langeb inimeste rahulolu oma valiku üle tunduvalt ja neil kulub valimiseks rohkem aega” – sest liiga palju stressi tekitab mõte, et mingi hea jääb valimata…

          Selle intuitiivse kiir-otsustamise ristis Malcolm Gladwell “thin-slicing” – alateadvus kogub väga lühikese aja jooksul väga palju infot ja suudab sellesama aja jooksul hinnata, mida selle infoga peale hakata – neid näiteid on Gladwelli raamatus “Blink” ikka üksjagu palju. Seal on ka näiteid, kuidas seesama intuitsioon sulle vahel valusalt mööda pükse annab ja kuidas vahel on kaalutlemist ja statistilist meetodit ikka väga vaja😀

        • nõus ja nõus. eks ma oma kõige alumises kommentaaris jõudsingi ka ise tähele panna, et ilmselt on küsimus sõnastamises – ja eespool, et ratsionaalsuse kui tööriistaga saab ära teha asju, mida muidu kunagi ei saaks.

      • a see oli vbla off topic, sest “mõistusega hindamise” all peetakse kõnekeeles minu tähelepanekut mööda päris sageli just intuitsiooni silmas. et inimene võtab distantsi ja intueerib, et peaks suhte ära lõpetama, sest tal on selle sees paha olla – ja “pahaolla” määratlus on puhtkõhutundeline. ja selle vastand on hoopis harjumusele, mitte emotsioonidele allumine, sest emotsioone leiab mõlema variandi toetuseks.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid