anna kannatust

haledalt püüti lõksu mind

CAM00595

Purjetamine.com pakkus mulle hiljuti toredat võimalust paari teise blogijaga purjetama minna. Mis mul teistega kohtumise vastu ikka olla saaks, sotsiaalne inimene, nagu ma olen, seda enam, et muidu maksab kahetunnine ringiseilamine 165 euri. Mitte et seda kümne inimese kohta ülemäära palju oleks, aga minu puhul oleks üsna ebareaalne leida kokku üheksa sõpra, kes omavahel kõik kenasti läbi saavad*. Lõpuks oleks ikka AbFab kellelgi nina veriseks löönud ja Kaur selgitaks noortele daamidele, kuidas need valesti sörkimas käivad.

No ja lähen mina kohale ja selgub, et seal on ka mu arch enemy Merje. Ma polnud temaga küll kunagi varem kohtunud ja Facebookis oleme sõbralikult juttugi ajanud, aga olen tema enese Askist lugenud, et tegelikult me üksteist ei salli. Või oli see ainult niipidi, et mina ei salli teda, ma täpselt ei mäleta.

Nägime kõvasti vaeva, surusime mõlemad kurkutõusnud ropsi alla tagasi ja lasime isegi pilti teha. Kuidagi elasime üle selle paar tundi, kuigi Merje mainis, et on väga pettunud, et ma sihuke jupats olen. Ma naersin viisakalt. Õhtul läksin muidugi koju ja nutsin patja, aga tema ei pea seda teadma. Teie ometi mu saladusi ei reedaks.

CAM00607

Esiteks vastus sellele kõige olulisemale küsimusele, mida kõik kindlasti teada tahavad – jah, Merje peiks on tõesti üsna kepikas.

Oluline jutt sai sellega ka räägitud, võime vist kõik tänaseks interneti kinni ära panna ja magama minna.

Aga no ma natuke ikka räägin veel.

Lisaks Merjele oli seal veel blogija nimega Johanna + siis kõigi kaks sõpra. Mina otsustasin kaasa võtta oma Läti sõbra (sealsest ronimisklubist), sest ta toakaaslane oli ära ja muidu oleks ta üksi Tartus konutanud, ja Intsu, sest ta on tõeline sõber ja iial mind ei margistaks. Eks? Ei. Tema oli klassikaline Ints. Ehk siis arvas, et ideaalne oleks rahvast õhutada, et igaüks räägiks kõige naljakama sitaloo, mida ta teab. Seejärel arvas ta näiteks, et peaks rääkima sellest, kuidas ükskord õnnetu juhuse läbi üks mustanahaline mu naba lakkus (see oli ootamatu rünnak, päriselt!), aga jättes mulje, nagu ma muud ei teekski, kui murraks välkareid**. Siis rääkis ta mu välismaalasest sõbrale, et ma “koguvat lippe”***, aga näed, Läti oma on veel puudu. Vaene poiss oli vist päris hirmul, ohkas igatahes kergendunult, kui õhtul nägi, et ikka omaette magada saab. Ega ei tea ju, mida need eestlannad tudengipoistelt laevareiside eest tasuks ootavad. Eriti kui reklaam on selline, nagu ta on. Ütleme nii, et musitamispilte pidin ma ikka Intsuga tegema:

CAM00580

Tegelikult oli täiega tore, saime ujumas käia (võrreldes Kakumäe rannaga oli ikka megakülm) ja mingite kunagi kasutuses olnud kütusemahutite otsas ukerdada. Selleks, et oma lühikese kleidiga üldse sinna saada, pidin ma esmalt muidugi teistele oma bikiine fläshima, aga no mis sa ära teed. Üldises plaanis oli väga chill. Ja päikeseloojangu ajal on meri tõesti väga romantiline, vaadake:

CAM00599 CAM00596

Ahjaa, oma väliskolleegist oli mul tiba kahju, sest ma olen Tartus nii harjunud sellega, et kui seltskonnas on välismaalased, lähevad kõik lihtsalt automaatselt mingile ühisele keelele üle, olgu selleks siis vene või inglise, et ma ei oska teistsuguses olukorras kuidagi reageeridagi. Tallinlastelt tundus see aga parajalt pingutust nõudvat (või siis ei peeta seda lihtsalt niimoodi elementaarseks viisakuseks, nagu meil). Samas on Tartus selle noormehega ühine seltskond muidugi keskmisest haritum ja paremini kasvatatum ka, meil koosneb pool trenni doktorantidest ja teisest poolest suur osa on välismaalastest teadlased, balletitantsijad jne. Igatahes on kõik meie välismaalastest ronijad üsna harjunud sellega, et nad saavad pea kogu aeg vestlusest aru ja ei pea passima mingeid hetki, mil keegi parajasti neile ekstra tähelepanu viitsib pöörata, nii et Tallinn oli ilmselt paras kultuurišokk.  Õnneks viitsis Ints talle vahepeal tiba linna ajaloost jms rääkida, nii et ma ei pidanud talle kogu aeg sügavalt silma vaatama ja üle eestikeelse vada üksi inglise keeles lõugama. Poiss ütles hiljem, et väga äge päev oli ja purjetamine oli eriti äge. Nii et ju siis läks asja ette.

* Selle pärast ongi minu jaoks nii imelik, et väga paljud usuvad päriselt vanasõna “Ütle, kes on su sõbrad ja …” Minu sõprade puhul ei saa küll öelda, et me sarnaseid mõtteid jagaksime, pigem vastupidi, sõpradeks on sattunud kuidagi minust üsna erinevad inimesed, sest nii on ju huvitav. Aga selle tulemuseks ongi see, et võin nii litside kui nunnadega ühtviisi hästi läbi saada, sest kellegi moraalne pale mind väga ei huvita. Päris aluspõhimõtted võiksid jah samad olla, paremradikaalidega ilmselt väga sõbrustada ei tahaks, aga mingid üldised vaated mind küll ei sega.

** Meenub kohe üks välismaa piff, kes andis mulle hüüdnimeks rapist Reena, sest temast kümme aastat noorem poiss, kellele ta keelt kõrva üritas ajada, ei julgenud pärast pidu tema kõrval magada ja tuli ööseks meie tuppa.

*** See, et ma ütlesin, et hälliröövel võin ma ju olla, aga see teine jutt on küll vale, ei teinud vist asja paremaks.

anna kannatust

ajupuue

Mõtlesin juba, et mul on aeg end haiglasse sisse registreerida, sest mul oli päriselt täna emaga selline vestlus:

Ema: Mine võta siis endale kurke ka koridorist.

Mina: Ahah, kust ma kapsa jaoks purke saan?

Ema: Ei ole siin mingit kapsast, KURKE mine võta koridorist.

Mina: Ahah. / Võtab kilekoti ja läheb sauna. / Kus siin need kurgid on?

Trennis oleks ka peaaegu ilma jalatsiteta seinale läinud ja alguses unustasin suisa vöö külge panna. Tõesti nagu oleks keegi tellisega pähe andnud või midagi.

Õnneks lugesin just seda artiklit. Süda on kohe rahul.

anna kannatust

Tean, et te armastate mu spordijutte

Mul on täna nii produktiivne päev olnud, et võib ühe blogimispausi endale lubada küll. Häbenesin siin juba vaikselt, sest ma polnud mitu nädalat KORDAGI jooksmas käinud, aga maru palav on praegu ju väljas. Nii et olin täna hommikul kaval ja tegin oma jooksuringi poole kaheksa ajal hommikul. Soe oli küll, aga täitsa väljakannatatav. Ainult tunda oli, et ma veits möku olen, kui pool ringi tehtud sai, hakkasid tulema igasugu totrad mõtted teemal “Siin metsa vahel oleks täiega tore jalutada.” Kusjuures keha oli valmis, aga just vaim oli see, mis kogu aeg leidis, et võiks ikka tiba lõdvemalt võtta. Aga pidasin oma tunnikese isegi kenasti vastu, nii et ei saa kurta, midagi on vormist ikka veel alles. Paindusin ka pikast venitamispausist hoolimata palavaga nii hästi, et tegi kohe tuju heaks. Ja mulle ei meeldi vara ärgata, aga hommikune trenn annab tõesti terveks päevaks energiat.

Teine väike spordivõit ka – nagu ma rääkisin, treenin lõuatõmbeid ja tahtsin augusti lõpuks kümneni jõuda. See süsteem, mida ma kasutan, on üsna tulemuslik olnud, igal testkorral on tavaliselt ikka üks tõmme juures. Eile tuli juba ÜHEKSA ära (ja toonitan, et kui ma ca nelja kuu eest harjutama hakkasin, et teinud ma ÜHTKI), nii et eesmärk on käeulatuses.

Aga nüüd lõpetan ma oma koduse ülesande, et ma oleksin homme targem, kui olen täna.

P.S. Ükski keelefänn pole mulle meilinud, Alexander vist ei olnud ikka piisavalt seksikas. Peaksin ehk hoopis rootslannasid linkima hakkama.

faith

vastake, vanemad ja targemad

Kui välismaa sõber, kellega mul pole iial midagi romantilist olnud (ja keda ma pole üle aasta näinud), üritab mulle selgitada, et ma peaksin kindlasti juba laupäeva õhtul Tallinnasse minema, öeldes lõpuks, et

come to Tallinn on Saturday night and you won’t regret that you came

Kas ta mõtleb siis pannkooke või jäätist või võiks ehk loota, et suisa mõlemat? Ta ise polnud nõus täpsustama.

P.S. Ei ole selline nagu pildil, muidu mul oleks pilet juba ostetud.

faith

raske ikka see nohikute elu

4614394-origpic-9c5f12

Mõtlesin, et peaks paar korda nädalas rootsi keelt meelde tuletama, sest kunagi ma juba täitsa rääkisin seda, aga nüüd ei mäleta mitte midagi. Tõesti pea mitte midagi, s.t. lugedes saan ikka midagi aru, aga kui kuulan, siis mõtlen, et täitsa lõpp, kas ma tõesti hääldasin omal ajal KOGU AEG sk- ja sj-ühendeid valesti, sest mul polnud MINGIT mälestust sellest, et see hääldus NII jube on. Loe edasi “raske ikka see nohikute elu”