anna kannatust

a miks need majad teil nii kõrged on?

Mul oli vaja Tallinnas käia. Aga lisaks kõigele muule tegin ikka lõbusaid asju ka, käisime sõbraga Tallinna tuuril (kui Mallu mulle helistas ja küsis, et no kus ma ometi passin, sain ausalt öelda, et ma olen Konstantin Pätsi haual), külastasin tallinlasi, keda ma sada aastat näinud pole (ja keda mina pean külastama, sest Tallinn on Tartule ometi tunduvalt lähemal kui Tartu Tallinnale) ja käisin trennis.

Pealinnaelu rabab ikka iga kord. Teisena enim rabab mind alati see, et ma näen iga kord mingeid lapsi või noori inimesi, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Mitte sõnagi. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi elab Eesti linnas (ja ikka päris Eesti linnas, mitte näiteks Narvas) ja tal ei lähegi kunagi vaja isegi mitte selliseid sõnu nagu “palun” ja “aitäh”. See on teisel kohal, nagu ma ütlesin. Kõige rohkem rabab mind alati see, et minu kõrval olevad tallinlased ei tee selle peale teist nägugi – vähe sellest, et see neid ei üllata, nad ei tundu seda isegi märkavat. Igatahes ei jää muljet, et see oleks nende arust mingi probleem, et võiks midagi muuta. Kontrollida, mis toimub haridussüsteemis vms. Sest nad on nii harjunud sellega, et see tundub neile normaalne. “No ja kui midagi vaja on, võib ju vene keeles küsida”. Tõsi ta on, minu vene keel on kehv, aga arusaadavaks tehtud saan end isegi mina. Nii et pean oma suhtumist muutma lihtsalt.

Mis siis veel? Mallu juures käisin. Mallu tahtis hirmsasti mulle maniküüri teha ja mõtlesin, et mis mul ikka selle vastu saab olla. Hiljem (st siis, kui lakk ammu peal oli) selgus, et geellakk ei ole niisama nimi, vaid tähendab muuhulgas seda, et küünelakieemaldajaga ma seda maha ei saa, vaid pean ootama, kuni see välja kasvab või selle maha viilima. Viimast ma ometi teha ei viitsi, nii et varsti olen ilmselt olukorras, kus pool küünt on valge ja pool punane. Aga ilusad on küll, ega ma ei kurda – ja teha saab tõesti kõike, sest ma käisin pärast seda ronimistrennis, mis tavalisest küünelakist pool ühe trenniga maha võtab. See on kenasti peal, nii et ei saa kurta.

Midagi intrigeerivat mul kahjuks Mallu kohta rääkida ei ole. Minu nähes ta Marit pea peale ei pillanud (mis muidugi ei tähenda, et ta seda muidu igapäevaselt ei teeks), minu sealviibimise jooksul Kardo rase armuke ukse taha ei ilmunud, keegi ei ähvardanud uksi paugutades välja kolida ega midagi. Kõht söödeti täis, veini joodeti peale, tehti küüned ilusaks ja kui ma ütlesin, et “Mallu, nüüd ma tahan kassi kaissu”, täideti seegi soov. No mida ma veel tahta oskan? Elu nagu lill.

Ahjaa, kui ma Boheemis aega parajaks tegin, arutasid kõrvallaua noormehed, et naisega varsti pea kümme aastat koos oldud, ei tea, kas oleks ka aeg asi ära lõpetada. Nad tegid nalja. Ma loodan. Ega hipsterite puhul iial ei tea.