a miks need majad teil nii kõrged on?

Mul oli vaja Tallinnas käia. Aga lisaks kõigele muule tegin ikka lõbusaid asju ka, käisime sõbraga Tallinna tuuril (kui Mallu mulle helistas ja küsis, et no kus ma ometi passin, sain ausalt öelda, et ma olen Konstantin Pätsi haual), külastasin tallinlasi, keda ma sada aastat näinud pole (ja keda mina pean külastama, sest Tallinn on Tartule ometi tunduvalt lähemal kui Tartu Tallinnale) ja käisin trennis.

Pealinnaelu rabab ikka iga kord. Teisena enim rabab mind alati see, et ma näen iga kord mingeid lapsi või noori inimesi, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Mitte sõnagi. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi elab Eesti linnas (ja ikka päris Eesti linnas, mitte näiteks Narvas) ja tal ei lähegi kunagi vaja isegi mitte selliseid sõnu nagu “palun” ja “aitäh”. See on teisel kohal, nagu ma ütlesin. Kõige rohkem rabab mind alati see, et minu kõrval olevad tallinlased ei tee selle peale teist nägugi – vähe sellest, et see neid ei üllata, nad ei tundu seda isegi märkavat. Igatahes ei jää muljet, et see oleks nende arust mingi probleem, et võiks midagi muuta. Kontrollida, mis toimub haridussüsteemis vms. Sest nad on nii harjunud sellega, et see tundub neile normaalne. “No ja kui midagi vaja on, võib ju vene keeles küsida”. Tõsi ta on, minu vene keel on kehv, aga arusaadavaks tehtud saan end isegi mina. Nii et pean oma suhtumist muutma lihtsalt.

Mis siis veel? Mallu juures käisin. Mallu tahtis hirmsasti mulle maniküüri teha ja mõtlesin, et mis mul ikka selle vastu saab olla. Hiljem (st siis, kui lakk ammu peal oli) selgus, et geellakk ei ole niisama nimi, vaid tähendab muuhulgas seda, et küünelakieemaldajaga ma seda maha ei saa, vaid pean ootama, kuni see välja kasvab või selle maha viilima. Viimast ma ometi teha ei viitsi, nii et varsti olen ilmselt olukorras, kus pool küünt on valge ja pool punane. Aga ilusad on küll, ega ma ei kurda – ja teha saab tõesti kõike, sest ma käisin pärast seda ronimistrennis, mis tavalisest küünelakist pool ühe trenniga maha võtab. See on kenasti peal, nii et ei saa kurta.

Midagi intrigeerivat mul kahjuks Mallu kohta rääkida ei ole. Minu nähes ta Marit pea peale ei pillanud (mis muidugi ei tähenda, et ta seda muidu igapäevaselt ei teeks), minu sealviibimise jooksul Kardo rase armuke ukse taha ei ilmunud, keegi ei ähvardanud uksi paugutades välja kolida ega midagi. Kõht söödeti täis, veini joodeti peale, tehti küüned ilusaks ja kui ma ütlesin, et “Mallu, nüüd ma tahan kassi kaissu”, täideti seegi soov. No mida ma veel tahta oskan? Elu nagu lill.

Ahjaa, kui ma Boheemis aega parajaks tegin, arutasid kõrvallaua noormehed, et naisega varsti pea kümme aastat koos oldud, ei tea, kas oleks ka aeg asi ära lõpetada. Nad tegid nalja. Ma loodan. Ega hipsterite puhul iial ei tea.

31 kommentaari

  1. Teoreetiliselt olen ma vene keelt üheksa aastat õppinud ja kooli lõpus rääkisin isegi, Tartus pole lihtsalt praktiseerimisvõimalust. Nii et arvestades seda, et ma peaksin suures osas meenutama, mitte õppima, võiks ju mõne kuuga-poole aastaga selgeks saada küll. Iseasi, kas itaalia ja hispaania keele kõrvalt neile nii palju aega jääks.🙂

  2. Aga uusi fakte Merje kohta?

    Keelega on nii, et tuleb umbkeelne vene poiss võtta.

    • See oleks hea mõte. Lennata naiivse armununa peale ja selle aja peale, kui ma aru saan, et ta tglt lammas on, on keel hulga selgem. Hmm, Julia, kas kirjutad mulle venekeelse tutvumiskuulutuse? Või peaks seda käeharjutusena ise tegema?😀

    • Ahjaa, uusi fakte Merje, Mallu või kelle iganes kohta – ütleme nii, et minu eesmärgiks tegelikult ei ole internetis teiste inimeste kohta sõna otseses mõttes paska pilduda. Vähemalt selles osas on minu karma puhas.

      • wdym paska, faktid on ju erapooletu info.

        • Faktid, mis on kellegi teise käest kuuldud, ei ole faktid. Kui näiteks Kaur ütleb mulle, et “Merjel on joogainstruktoriga afäär” võib see tähendada nii seda, et Kaur va pervo piilus tõesti aknast ja nägi seksuaalakti, kui ka seda, et ta nägi Merjet joogat pakkuva spordihalli uksest välja astumas. Nii et seda juttu räägiksin ma ehk sõbrannadele edasi (ja ütleksin, et Kauri sõnul), aga ei kirjutaks oma blogis. Viimasel ajal on mõni blogija miskipärast kirjutanud igasugu asju, milles ta MITTE KUIDAGI ei saa ise veendunud olla, kas siis selle pärast, et räägitakse kümne aasta tagustest asjadest (ja kellegi mälu pole sada protsenti usaldusväärne – suured asjad muidugi jäävad meelde, aga see, kuhu üks või teine särk sai, vaevalt) või tuginetakse ei tea kelle sõnadele. Minu meelest on see labane, aga eks igaüks otsustab ise, millest tema meelest sobib kirjutada ja millest mitte.

          Ja seda ütlesin ma juba tookord, kui nö “blogisõjast” kirjutasin, et mina ei vali pooli. Ei ole vaja igasugust saasta paljundada, see pole minu asi.

        • ma suutsin taas jõuda seisu, kus ma ei saa aru, kes on sarkastiline ja kes enam mitte. :((

        • Õnneks oleme kõik nõus, et vähemalt alguses olid kõik sarkastilised.😀

  3. Minu juures sa ei käinud … muidu ma oleks näidanud, kuidas naabrimees Volodja eesti keeles rääkima saada – toimib ka mujal.

  4. Olen näinud ja kuulnud, et eesti ja vene noored räägivad omavahel inglise keeles. See ju tänapäeval rahvastevaheline suhtluskeel.

  5. Ikkagi peab kolima, et vene keel päriselt jooksma saada. Tartus tõepoolest ei ole võimalik.😦 Ja ma ei mõista, mida sa kurdad, et umbkeelsed, kui ometi võid puhast rõõmu tunda, et on, kellega harjutada ja kes kohe eesti või inglise keele peale üle ei lähe.

    Kui ma näen, kuidas mõni mees absoluutselt vene keelt nagu ei oska ning vahib mingit lauset nagu poleks venelast elus näinud ja siis poe transameestelt täiesti sujuvalt küsib, kas neil ülearuseid pappkaste on, siis – ausõna – ma saan aru, et aitab vaid elu Lasnakal. See paneb ilmselt isegi need vene keelt rääkima, kes pealtnäha seda üldse ei oska.😀

    • Ma arvan, et tegelikult hoiab mind tunduvalt rohkem tagasi see ümbritsevate eestlaste suhtumine, mida sinagi hästi tunned, et kui sa räägid halvasti, peaksid häbenema ja üldse vait olema. Ja kui tean, et ümbritsevad eestlased minu üle naerma hakkavad (mitte ei arva, vaid tean, sest eelmine kord ju hakkas), siis järgmine kord olengi vait. Venelased ise on õnneks enamasti sõbralikud, kui keegi kasvõi üritab purssida.

      • Oh, senini pole see väike susin sind ju ometi seganud, võid vene keelt purssida ka ?

        • Ei, mind pole miski seganud (ja ei ole mul mingit susinat), ma olen seisukohal, et kui ei harjuta, siis normaalselt rääkima ei õpi. Aga paar korda on juhtunud, et kaasas olev eestlane ütleb, et ära räägi, kui ei oska, ole parem vait. Mis minu meelest on väga paljude naiste probleem ükskõik mille õppimisel – ei julgeta harjutada, sest kardetakse vigu teha ja “loll näida”. Mis sellest, et harjutamata ollakse reaalselt veel lollim.

        • vaat kui huvitav, ma olen seda probleemi siiani meeste juures täheldanud – tähendab, kui satub ette õpilane, kes parema meelega õpiks ainult neid asju, mida ta juba oskab, sest siis ei näe tobe välja, on ta olnud tüüpiliselt mees. a ju on siis sooülene.

      • “kaasas olev eestlane ütleb, et ära räägi, kui ei oska, ole parem vait. ” – ma küll eiole seda kohanud. Sa võta kaasa veidi söakamaid eestlasi🙂

        • Okei, plaan on selline. Lähme meie sinuga reedel Lasnamäele gastrollima. Ja vastutulevatelt venelastelt küsime “peksa või keelepraktikat”?

          Sina oled kaasas selleks, et me tappa ei saaks, muidugi.

    • Ma ei tea, olen nagu enamuse elust Lasnamäel elanud ja pole seda vene keelt siin oluliselt rohkem vaja osata kui mujal Tallinnas, eks need stereotüübid on ikka võimsad asjad🙂

      • Nojah, aga see ei muuda seda, et Tartus pole üldse vaja seda osata.😀

      • See konkreetne kastiküsija on Lasnamäelt. Seetttu kirjutasingi, et Lasnakalt. ei mingit stereotüüpi, vaid juhtum elust enesest.

        Aga mina see olen, kes Rentsil on takistanud vene keelt rääkida, et neid vaesekesi säästa. Ma tunneksin ka end ebamugavalt, kui ma saaksin aru, et keegi küsib või seletab mulle midagi eesti keeles ja et see on ilmselt eesti keel, aga mitte s—gi aru ei saa, mida ta tahab tglt.

        See on nagu ma hakkaksin oma prantsuse keelega kedagi ründama – no ei hakka. Sest “Ära sodi seina. Tal on ka tunded!”😀

        • Ma oma tudengeid, kes vähegi üritavad eesti keelt purssida, julgustan küll alati nii palju, kui vähegi võimalik. Praegugi on mul suveks üks lätlane, kes üritab õppida mitte grammatikast lähtuvalt, vaid nii, nagu elu keelt kätte toob. Nii et alustas väljenditest nagu “punane nukk, sinine nukk” ja “pane jalg paremale nukile” (käime koos trennis), aga käändeid seetõttu muidugi ei adu. Aga kordab päris kenasti ja ma täitsa usun, et kui piisavalt kaua nii teha, tuleb ühel hetkel ka keeletunnetus. St tuleks, sest vähemalt esialgu tundub, et ta siin väga kauaks ei ole. Kui eesmärgiks on siiski keelt ka RÄÄKIDA, mitte ainult ÕPPIDA, on see tegelikult õige lähenemine, saad vähemalt need väljendid, mida sul igapäevaselt VAJA on, kiiresti selgeks.

          Ma ise üritan ka viimasel ajal grammatikale/sõnavarale vägisi keelepraktikat juurde panna ja skaibin prantslastega mitu korda nädalas ja leidsin kaks itaallast, keda ahistada. Hispaanlane on ainult puudu, kui kellelgi üle on, võib pakkuda, sest minu columbiano ei ole viimasel ajal eriti koostööaldis.😀 Tuttavate puhul on muidugi see pluss, et nad teavad, et nüüd tuleb see keel ja nad on ehk minu mõistmisele rohkem orienteeritud, aga oleks mul ainult see võimalus, ma pursiks iga kassapidajaga ka.😀

  6. Ma elasin sada aastat Lasnakal (Fedjuninski 2-21). Ei saanud küll aru, et see mu vene keelele kuidagi mõjuks.

    • Ju sa siis suhtlesid nendega, kellega suhtlesid, ja mitte venelastega, kes seal vähemalt võtta on, kui TAHAD nendega suhelda….Tartus ei ole lihtsalt kusagilt võtta.

      Tglt valetan, Hiinalinna garaažikooperatiivide juurest pikema otsimise peale ja vanemaid mehi sihtgrupiks võttes kindlasti leiab. Aga kas nad on valmis minu või Rentsiga vestlema, see on juba iseküsimus.😀

  7. Ma elan Tartus Annelinna alguses, majas, mis ilmselt sõjaväelennuvälja ohvitseridele ehitati – siin majas on endiselt pooled umbkeelsed polkovniku lesed. Korteriühistu koosolekul räägitakse veidi eesti keeles, siis karjutakse vene keeles, siis jälle veidi eesti keeles rahulikumalt, ja siis läheb jälle venekeelseks kriiskamiseks. Minu jaoks on jutt enamasti liiga keeruline. Ehitusteemalised terminid, mis on keerulisemad kui stroit, dver, krõša, dvor ületavad mu keelelise võimekuse piire. Aga praktikat saaks siin kõvasti ja mutid on alati valmis sind moosima/värbama, kui on vaja midagi jälle maha hääletada.

  8. Tallinna laps ei oska eesti keelt. Mina ei oska vene keelt. Mis siis veel? Mallu juures käisin.

  9. Anna andeks, Rents, aga see lese teema kisub nüüd küll groteski.

  10. Rents, kle, kirjuta millestki muust. Ma annan sulle rea teemasid ette ja sa siis vali neist. Muidu ma hakkan vinguma.

  11. a miks need majad teil nii kõrged on?
    a ikka selleks, et aknast Soomet näeks.
    Õnnis tunne oli lapsepõlve hrustšovkast Lasnamäele kolisimine. Vanni ronisin koos kohvriga. Mõelda vaid – sooja vett saab korgist alla ja kraanist juurde lasta lihtsalt niisama, asja eest teist taga? Ei pea pliita peal enam vett keetma. Amazing! ..Silmnägu puhas, läksin Fedjuuninski uulitsale patseerima. Peatasin ettejuhtuva rulataja kinni: “Nihh! Ahhujel štoli?” Kutt sai kohemaid aru, kellega tal tegemist. “Tjeere!”


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid