Käisin ühe tuttava neiuga lõunat söömas. Tegelikult võiks vist reaalsust tunnistada ja öelda, et naisega, eks meil mõlemal on vanust selleks piisavalt. Tema on juba 30 täis. Ja tal on missioon. Saada mehele ja luua pere. Mis seal ikka, paljud naised ju sellest unistavad, nagu MM teile kinnitada võib.
Rääkis mulle sellest, milliseid raamatuid ta on lugenud ja milliseid meetodeid ta kasutab. Jagas mullegi soovitusi. Ega ma muidugi ära ei öelnud (iial ei tea, millal vaja võib minna – ja inimene on ometigi tore), aga kohmasin, et eks enne peaks ikka suur armumine aset leidma. Tema vaatas mind veidi segaduses näoga ja ütles, et eks meest on vaja valida muidugi, aga põhiline on see, et oleks näha, et on valmis perele pühenduma. Nüüd olin mina segaduses ja kordasin nagu katkine grammofon, et “aga armumine, aga armastus”.
“Nojah, küll see armastus ka tuleb, kui natuke harjute üksteisega. Ega päris täiuslikku inimest nagunii olemas ei ole.”
Ka nii võib.