Transcendence (2014)

Tahtsin meie lõunanaabritega filmi vaadata. Siil küll hoiatas, et:

Transcendence on selline ajaviide, kui sa tunned, et elust on kõrini, tahaks nagu enesetapu teha, aga viimane piisk on puudu. Siis võid vaadata ja otsustada.

Meil muidugi oli räigelt vaja seda teooriat testida. Ja enam täpsemini ei saaks selle filmi kohta öelda, hiljem oli selline tunne, et tahaks kedagi tulistada. Filmi poindiks on siis see, et on võimalik teha superarvuti, mis on kõikvõimas nagu jumal, ja põhimõtteliselt see juhtubki, kui Johnny Depp (st tema isiksus) üles laetakse. Tegu on äärmiselt heasüdamliku härrasmehega, kes tahab maailma aidata ega tee kellelegi liiga, teadus areneb metsiku kiirusega. Ja selle peale otsustavad ameeriklased, et see mees, kes pole kärbselegi liiga teinud, on potentsiaalselt ohtlik, me peaksime igaks juhuks selle raali ära hävitama. No ja kui me mõned inimesed selle käigus ära tapame, siis mis seal ikka. Sest meie (kuigi me tapame inimesi) oleme head ja tahame seda paha (kuigi tema ei ole midagi halba teinud) takistada. Kõige rohkem häiris see, et kogu see film oli üks suur logical fallacy. Räägin joone all edasi, sest see on juba otsene spoilimine.

Nii. Peategelastel on üks sõber. Sõber röövitakse “vastupanuliikumise” (= hullude terroristide) poolt ära ja antakse talle tappa. Selle peale mõistab ta muidugi, et ta peaks nendega liikuma, sest ilmselt on neil õigus, nad on ju nii innukad.

USA mõtleb, et “see arvuti teeb head, aga on meist varsti tugevam, peaks igaks juhuks ta mättasse lööma”. Nojah, see on tegelikult isegi üsna loogiline, aga äärmiselt masendav.

Ja eriti imelik. Johni naist üritatakse veenda, et arvuti ei ole tegelikult tema mees, vaid tema mees on selles lõpmatus tarkuses ja omnipotentsuses ammu lahustunud, on ainult kõrgem jõud, mis peab end jumalaks (olgem ausad, parem jumal kuluks ära küll, kui Johnil ka on sihuke plaan, on ta üsna heatahtlik jumal), mistõttu peaks ta aitama neil temasse arvutiviirust lasta. Otsustatakse, et viirust süstitakse talle ja kui John ta endasse üles laeb, siis saab John viiruse ja kõik laguneb laiali. Nende loogika on selline, et kuna John naist armastab, siis just naisel läheks see läbi, teiste puhul saaks arvuti kohe aru, milles kühvel (ta analüüsib inimesi põhjalikult, näeb nende südamelöökide sagedust, kehatemperatuuri jne). Naine jääb nõusse ja lähebki arvutit hävitama, sest arvab, et see pole enam tema mees.

Nagu te ilmselt aru saate, on siin üsna suur vastuolu. Kui neil on õigus ja arvuti ei ole tema mees, siis ei ole tema tunded inimkübeme vastu ka sellised, mis takistaksid viiruse märkamist – mis tähendab, et kui neil on õigus, on plaan ette hukule määratud. Kui nad eksivad ja arvuti siiski on tema mees, kes keskendub eelkõige oma emotsioonidele tema vastu, ei tahaks naine teda tegelikult ju ära tappa, sest tema jaoks seisneb kogu motivatsioon just selles, et tegu pole tema mehega, vaid millegi muuga. Seega oli kohe selge, et kui naine selle plaaniga nõustub, saab ta ainult kaotada. Lõpus kaotas muidugi veel kolmandat moodi, sest “head” ise tulistasid teda, sest sõjas headuse eest ju ikka vahel juhtub, et eraisikud saavad kannatada. Ohvreid tuleb tuua ometi.

Nii et kogu see asi oli täiesti ebaloogiline ja tekitas lõpuks teatavat tülgastust. Siilil oli täiesti õigus. Samuti igatsen ma taga AbFabi suurepärast kirjandus- ja filmikriitika blogi, kus oleks sellest filmist kirjutatud sada korda paremini, kui mina iial suudaks.

3 kommentaari

  1. Oh, mul on juba “Hercules” järjekorras, aga “pole jõudnud”; aeg ajalt avastan selle sealt kõvakettalt ja mõtlen, et kuradit see siin teeb – siis tuleb meelde, et näe, peaks arvustama. Kolme õlle jagu aega ja jaksu on vaja. Kui puhkus tuleb…

  2. Vastu kõiki ootusi käisin ma seda isegi vaatamas (kuna 3.50 eest näidati) ja jäi pigem vastupidine mulje. Muidugi on tegu põneva teemaga – AI ja võim ja vägi jne.

    Mis mulle sealt probleemistikust kumama jäi, oli masina või masinasüsteemi võim sisuliselt terve maailma üle ja igasuguse privaatsuse puudumine selle masina ees. Nojah, ma olen ka viimasel ajal viibinud palju seltskondades, kus ollakse tsentraliseeritud süsteemikontrolli vastu ja otsitakse sellele alternatiive ning võimalusi inimeste privaatsuse säilitamiseks🙂

    Metafoorselt võib Johnny tegelase tegevust vaadelda hetke megakorpide peegeldusena, millele kättesaadavate andmete analüüsimine võib ka viia tulemuseni, kus masinad/süsteemid tunnevad inimest vaat et paremini kui inimene ise ennast. Sellel on kahtlemata häid külgi (näiteks hetkel võimalus inimesele efektiivsemalt tooteid müüa, või hüpoteetiliselt paremini haigusi analüüsida), ent küsimus on ikkagi selles, kellele kuulub / on kättesaadav see andmete kogum ja kas inimesel endal peaks olema ainuvõim otsustada oma andmete privaatsuse üle (sh selle üle, kellel millele ligipääs on). Tänapäeval on piir kahjuks ähmane. Aga üldiselt oli filmis kirjeldatu üldistavalt sarnane sellele, mida nt guugl ja näormt praegugi teevad, andes inimestele mõningaid hüvesid enda üleslaadimise ja teatava kontrolli loovutamise eest.

    Mis surnumanamisse puutub, siis filmi järgselt (ja moosisest lõpust hoolimata) tundsin ma ainult kasvavat kergendust, kui üks neuroteadlane mind veenis, et teadvuse osakeste kuhugi üleslaadimine ja nende maailma lahti laskmine veel üsna pikka aega üsna võimatu on. See veel puudus. Minu meelest on inimestel jätkuvalt jama enda kehasse kätketud teadvuse ja selle mõttekäikude tagajärgede kollektiivse ohutustamisega, taevas hoia, et see ilma igasuguse eetilise kriitikameeleta kuskil mingit võimu saaks. Ühiskonna mõte on siiski ka selles, *kuidas* me asju teeme ja et kõik osalised tunneks ennast arengusse kaasatuna, mitte selles, et mingi ülim arvutusvõime kõigi eest ägedad otsused lupsti ära teeb.

    Jättes nüüd kõrvale küsimuse, kas ma isiklikult tahaks elada maailmas, mida valitseb Johnny Depp (või mõni muu helge hallollus), siis mul oli küll rõõm igasugu Marveli lõbude järel näha filmi, kus “kõikvõimsale superkangelasele” päitsed pähe tõmmatakse ja üleüldine õhustik mõista annab, et ei ole see kõikvõimsa jumal-isakese kontseptsioon kõigile inimestele nii hingelähedane midagi. Sõõm värsket õhku.

    Nojah, vägivallata vastupanu mõttes oleks neil muidugi veel õppida. Järgmine kord võiks asja lahendada hajusnetivõrkudega ja muu offline-aktiviteediga. Kuigi kogu point oli vist selles, et see poleks aidanud AI arvutus- ja jälgimisvõime vastu.

    • Ma leian just, et inimesed ise on liiga lollid, kui keegi teine tõesti hulga targem on, oleks ainult loogiline, et ta ise otsustab.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid