… küll siis oleks hea. Või ehk siiski mitte.
Ma lugesin vahepeal kuskilt (usume internetti!), et ajutegevusele on ilgelt kasulik, kui vältida valget suhkrut, et aju kohe oma kiireid süsivesikuid kätte ei saaks, vaid süüa rohkem puuvilju jne. Nii et otsustasin juuli kuu lisatud suhkru ja kofeiinita veeta. Kofeiinita selle pärast, et ma olin viimasel ajal hommikukohviga liigselt ära harjunud ja ma tahaks, et kohv oleks siiski meeldiv lisanauding päevale, mitte miski, mida mul vaja on, et normaalselt päeva alustada. Piisab mulle sellest liiga kaugele arenenud hapniku- ja veesõltuvusest küll.
Nüüd on juba pea pool ajast möödas, nii et aeg tagasisideks. Kofeiiniga pole mingeid probleeme, ainult vahepeal eriti palavate päevadega tundsin, et nüüd tahaks üht mõnusat jääkohvi nautida. Raskusi põhjustaski pigem see, et tahaks siis sellele mingit alternatiivi, aga kui tahad midagi kiiresti haarata, ongi valikus ainult lisamata suhkruga mahlad ja vesi, sest isegi jääteesse on poes alati suhkrut lisatud.
Suhkru osas. Esiteks mõjub sellest loobumine kindlasti ajutegevusele hästi. Juba kaks päeva pärast dieedi algust hakkasin mõtlema, et MILLE KURADI PÄRAST ma sellist hirmsat asja ometigi teen. Alguses oli probleemiks pigem harjumus. Vanaema juurde minnes panin automaatselt laua pealt küpsise suhu ja alles hetk hiljem sain aru, et oot-oot, nii nüüd küll ei tahaks. Nüüd oli probleemiks see, et reisil olles on veel raskem mingeid levinud toiduaineid vältida. Tahtsin näiteks Saksa McCafés mingid kofeiinita ja suhkruta külma jooki saada (jaa, ma ise ka vihkaksin sellist klienti, õnneks olen mina selline ajutiselt), aga juba siis, kui ma üritasin neile selgitada, et “mit keine Zucker, aber mit zumm-zumm-zumm” (Honig on see sõna, kui kellelgi vaja on), said nad aru küll, aga olid nii ilmselt segaduses, et ma loobusin dekafijutust ja ütlesin, et fain, andke üks külm kakao hoopis. Suhkru asemel võis seal mesi olla, aga little did I know, et nad selle poolenisti jäätist täis panevad. Jook ise oli muidu nii hea, et kuku ümber.
Teiseks tahaks reisil vahel mingeid traditsioonilisi asju maitsta, nii et olen võtnud ampsu siit ja sealt. Ja eile mõtlesin niisama, et ma olen ometi ühe jäätise ära teeninud, kui kõik teised seda söövad. Ja siis läksime ühele sünnipäevapeole ja seal oli isetehtud šokolaadikooki ja isetehtud muffineid, nii et mõlemat maitsesin natuke (ja sundisin Sirgit ülejäänut ära sööma). Võiks vist öelda, et eile ei olnud suhkruvaba päev (vabandust, Maša), aga muidu on olnud minu kohta väga väga vähendatud suhkruga elu.
Teatavat vahet olen märganud küll. Esiteks harjus aju umbes nädalaga ära sellega, et ei saa kohe kohukest, kui lõugama paneb. Muidu oli ta selline, et hästi järsku tuli näljatunne ja see oli nii hirmus, nagu hakkaks kohe surema. Nüüd lepib banaani või pähklitega ka, millega ta muidu ei lasknud end eriti rahustada. Alguses oli selline tunne, et kõht ei saa iial täis, sõin kogu aeg rasvast toitu, pitsat jms, nii et võimalik, et juuli lõpuks olen paks valmis. Ja kolmandaks märkasin seda, et maitsemeel muutus magusa osas teravamaks. Mõned asjad, mis varem eriti magusad ei tundunud, tunduvad nüüd väga head. Ja maitsenüansid tulevad kuidagi paremini välja. Nii et võiks ehk väita, et mõõdukus mõjub toitumises hästi, kui igapäevaselt suhkrut näost sisse ei aja, naudid korra nädalas koogi maitset hulga rohkem. Aga kohukesed on nii head ju …
Ma miskipärast väga ei usu, et see mu toitumisharjumusi püsivalt muudab, aga päris huvitav on tegelikult olnud. Ja tundub küll, et mõõdukusel on omad plussid täitsa olemas. Mõõdukus pole lihtsalt päris mulle mõeldud rada.
Pärdikute päevaraamat 