Jesus, grab the wheel

Käisin täna esimest korda elus mootorrattaga sõitmas, sest sõbrannal oli vaja kellegagi kahekesi sõitmist harjutada. Ma tunnen end sellistes olukordades alati veidi ebakindlalt, sest ma ei laseks isegi Jeesust rooli taha, kui on võimalik seal ise olla. Tagaistmel, eriti mootorrattal tagumisena istudes, pole toimuva üle mitte mingit kontrolli. Sõbranna sõiduõpetaja oli talle öelnud, et tagasõitja peab olema nagu seljakott, st kallutama end sobivas suunas kaasa. Nii ma siis olin lihtsalt suure raske seljakoti rollis, mis on igasugusest võimupositsioonist üsna kaugel. Ja kontrolliillusioon on ometigi mu lemmik.

Aga väga äge oli. Alles siis, kui jalad värisema hakkasid, sain aru, et ilmselt ikka kartsin ka veidi, sest värin tekkis lihaspingest – olin ise seda märkamata kogu kehaga kramplikult kinni hoidnud. Ma ei hakka väitma, et mu jalad pole kunagi varem nii kõvasti kellegi vastu surutud olnud, aga avastasin ühel hetkel, et näen ikka ränka vaeva, et pisikese šimpansi kombel tal küljes rippuda. Aga juba tahaks veel.

Ma saan aru küll, miks mootorraturittel soorollid nii rangelt paigas on. (See on muidugi keel-põses nüüd) Palgalõhe tõttu on loogiline, et ratta jaksab osta mees, seega naine peab tagumine olema. Aga kui sa ikka iga päev oma elu niimoodi kellegi teise kätesse asetad (sest sina püsid elus ainult nii kaua, kuni see esimene midagi lolli ei tee), tekib selge võimuhierarhia ja muus osas allumine on juba kökimöki. Ja iga kord, kui eluga kuskile kohale jõuad, tahakski talle selle eest külmikust ühe õlle tuua ja mõnusa võileiva teha.

Teemavahetus. Ramloff soovitas kunagi Agota Kristofi raamatuid, öeldes, et autor kohtleb seal oma tegelasi nii meeldivalt halvasti, mille peale mina muidugi tema triloogia (“Kaustik”, “Katsumus” ja “Kolmas vale”) raamatukogust koju vedasin. Kuna närisin end tol hetkel juba läbi eesti keeles ilmunud Pelevini, jäi see natukeseks seisma. Ja nüüd avastasin, et originaalis on see ilmunud prantsuse keeles – mis mul kenasti internetist kätte õnnestus saada. 🙂 Oleks veel audioraamatud ka kuskilt välja võlunud, oleks elu päris lill, aga asi seegi. Ma juba igatsesin selle järele, et prantsuse keeles ka lihtsalt mõnu pärast lugeda. Soovitan kohe teistele ka.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Ma alati mõtlesin, et mootorratturitel on rollijaotus, et tagaistmel istub armuke. Oma naisel on oma ratas.

    • Naisel oma ratas, mille tagaistmel on naise armuke?

      • XXI sajand, kärgpere, kõike juhtub.

        • Kärgpere puhul on vallaslaps Juliol mootorratas ja tagaistmel on tema isa poolõe tütar, kes on samaaegselt tema vend ja iseenda vanaema.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad