Üks noor blogijanna avaldas Facebookis arvamust, mille võiks kokku võtta lausega “ma ei ole feminist, mulle meeldivad mehed”. Kurat, mulle ka meeldivad mehed, aga karta on, et nüüd ei õnnestu murtud lõuaga ühtki neist enam ära meelitada, sellise hooga lendas see üllatusest vastu lauda.
Ma saan aru, et inimesed on lollid. Eriti noored inimesed, ma olen ise ka selline olnud. Et sa oled vanuses 22-25, täpselt selline iga, kus sa oled nagu enda arust suureks kasvanud, aga tegelikult pole võimeline veel aru saama, KUI must-valge su maailmapilt on. Sest sa oled veendunud, et SINUL on ju õigus. Miks? Sest sa TEAD, et sul on õigus. Ja siis sa käid ja levitad seda õigust kulutulena üle kogu maailma, et kõik ikka näeksid, kui tark sa oled. Omasugused noogutavad innukalt kaasa (eriti kui oskad seda lollust hästi sõnastada) ja vanurid tihti ka noogutavad heakskiitvalt, sest ega klouni ometi iga päev ei näidata. Sina seda muidugi ei tea, vaid mõtledki rõõmsalt, et oi, kui tark ma olen, sest keegi ju ei viitsi vastu vaielda. Nagu Kivirähk kunagi kirjutas, see, et targem annab järele, viib selleni, et lollidele jääb mulje, et neil on alati õigus.
Sellist asja distantsilt vaadates tekib aga küsimus, et kui inimene ilmselgelt lihtsalt ei tea, mida feminism tähendab (sest see tegelikult ei tähenda karvaseid lesbisid), MIKS ta siis ometi sõna võtab? No kui keegi küsib minult, mida ma transgeensest kloonvasikast arvan, siis ma ei hakka sõna võtma, kui ma tegelikult pole isegi päris kindel, mida see transgeenne seal tähendab. Aga vaadake, loll ei saa ise aru, et ta on loll. Kui ta mingit sõna korra juba kuulnud on, küll ta siis ise tähenduse juurde mõtleb. Ja teda ei sega üldse seda, et teised inimesed üllatunult suud maigutavad, kui ta räägib, et feministid on lollid, sest temal on küll roosa tass, aga tema mehel mitte. Sest feministid ilmselgelt tahaksid selle tema tassi puruks lüüa või vähemalt ära keelata, agressiivsed nagu nad on. Me muud ei teegi, kui käime salaja teiste inimeste kodudes tasse puruks peksmas.
Teine üldistus on muidugi see, et “naised ongi ju teistsugused, sest mulle küll meeldib roosa tass, järelikult teistele naistele ka meeldib roosa tass”. Ma saan küll ainult enda eest rääkida, kui ütlen, et mul ühtki roosat tassi ei ole, aga tahaksin siiski ka öelda, et juhuslikult töökollektiivides, koolides jne (sest tutvusringkond pole objektiivne valim) kohatud naiste hulgas on sellised stereotüüpsed sätitud soenguga roosa värvi ja lipsukeste eelistajad siiski alati vähemuses olnud. Võiks suisa öelda, et suurem osa on eelkõige inimesed ja seejärel naised – ja need, kes esimese asjana naiselikkust rõhutavad, on selges vähemuses. Ja mina naisena (sest ma päriselt OLEN naine) leian, et keegi ei peaks häbenema seda, et tal mingist roosast värvist sügavalt suva on. Seda, kui ei ole suva, ka ei peaks häbenema. Selles feminismi point ongi, et kellelgi pole õigust sulle öelda, mis värvi tassist sa oma hommikukohvi jooma peaksid, joo kasvõi konservikarbist, kui end seeläbi paremini tunned.
Feminism tähendab seda, et keegi teine on vaeva näinud, et sa saaksid poistega koos koolis käia. Okei, kehv näide, sa ei tahagi koolis käia, aga päris paljud teised tahavad. Feminism tähendab seda, et keegi teine on vaeva näinud, et sa saaksid valimistel osaleda, mis sellest, et sul on emakas. Ilmselt taas kehv näide, sest mäletan kuskilt, et poliitika sind ei huvitanud, aga paljud naised tõesti tahavad ühiskonnaelus kaasa rääkida. Feminism tähendab seda, et naised ja mehed võiksid sama töö eest võrdset palka saada – taas SINU jaoks kehv näide, sest sa usud, et mees peabki perekonda üleval pidama. Aga on küll väga tore, kui sul on mees, kes on valmis seda tegema, aga hetkel on sul veel noore lastetu valge naise privileeg, vaesus on teatavasti aga (ja mitte ainult Eestis) üksikema nägu. Proovi näha natuke laiemat pilti ja mõelda ka teiste inimeste peale. Sa elad kultuuris, kus keegi ei mõista meest hukka, kui ta oma pere juurest minema jalutab ja isegi elatist ei maksa. Vastupidi, kõik peavad seda normaalseks, et hiljem on vana ja uus naine karvupidi koos ja vaidlevad, kumma süü see on, et laps näljas on (ja et uue naise laps näljas on, sest ega tema eks ometigi ka elatist ei maksa, sest tal on nüüd ju uus mees), sest noh. Meest peetakse munni pärast, muidu ongi ta ju teovõimetu. Selline suhtumine ehk ei meeldi sulle, aga ära seda mõtet avalikult väljenda, sest muidu oled sa feminist. Ja see oleks ometigi rõve.
See, kui ma ütlen, et pooldan võrdseid võimalusi, ei tähenda, et ma ise kõiki neid kasutaksin. See, kui ma ütlen, et keegi ei PEA end raseerima või meikima, ei tähenda, et ma ise karvane oleksin. See, kui ma ütlen, et mehed ei PEA ilmtingimata oskama peedist pesumasinatrumlit teha, ei tähenda seda, et ma ei vaataks alt üles neile, kes seda oskavad. See, kui ma ütlen, et mehed võivad ka lasteaiakasvatajad olla, ja kui naine tahab astronaudiks saada, siis lasku käia, EI tähenda, et mul oleks midagi selle vastu, kui sina otsustad koduperenaine olla. Feminism ei käi nii. Mina olen naine. Sina oled naine. Kumbki meist ei ole teisest rohkem naine, ükskõik, kummal meist rohkem roosasid tasse on. Kummalgi meist ei ole teisest rohkem õigust määratleda, mida naiseks olemine täpselt tähendab. Aga kui sa keeruliste võõrsõnade tähendust ei tea, oleks targem neid mitte kasutada, muidu sind peetakse natuke rumalaks. Või natuke rohkem.
Mis võib muidugi ka hea olla. Siis saab sel teemal kurta ja klikke muudkui tuleb. Igaühele oma, eks ole.
Also. Loen siin internetist, mida inimesed kirjutavad (kõik otsustasid ühel ajal lahku minna või?), ja tunnen siirast rõõmu selle üle, et minu eksid on kõik normaalsed inimesed. Keegi ei taha mu uutele meestele tappa anda, keegi ei arva, et ta üldse peaks liigselt oma nina mu ellu toppima, kui ma ise nõu ei küsi, ja päris mitmega olen suisa sõbrasuhetes. Eksabikaasa helistas alles ja küsis, kas võtab Atu ka nädalavahetuseks maale kaasa, saavad koerad koos mängida. Ei oskagi muud, kui rõõmustada selle üle, et inimesed ei jää üksteist süüdistama selles, kui ühised lootused vilja pole kandnud. Vahel ikka joppab ka.
P.S. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele – ta saab seda omale lubada.
Pärdikute päevaraamat 