anna kannatust

aru ma ei mõista

maori-warrior_by-felicia_1-2012

Hüppasin praegu sõimuga laua tagant püsti, ise samal ajal juba jalatseid jalga sikutades, sest nägin aknast, kuidas teisel pool teed üks mees koera liiga järsult rihmast tõmbas. Tegelikult oli kõik okei, omaniku agressiooniks oli põhjust ja edasi jalutasid nad vastastikkuses teineteisemõistmises. Aga mina hakkasin mõtlema selle peale, et ma ütlesin hiljuti mingil töövestlusel, et ma ei ole suuteline vihastama inimeste peale, kes mulle lähedased ei ole. Ja uskusin ka seda. Selles mõttes, et usun siiani, põhimõtteliselt nii ongi. Ma olen üsna pikalt juba inimestega töötama pidanud ja kui mingi suvaline tüüp, minu peale karjub, on mul kas temast kahju (kui ma tean, et muidu tore inimene on miskipärast meeleheitel) või ajab see mind lihtsalt muigama, et mingi tropp mõtleb, et pärast minu suunal kasvõi hääle tõstmist võiks hakata midagi talle sobivamas suunas liikuma. Sest noh, ilmselgelt, kui ma ütlen näiteks, et lift on katki, siis pärast minu peale karjumist hakkab lift järsku imetabasel kombel tööle – ja järgmine kord, kui ta millegi keelatuga vahele jääb või lihtsalt on olukorras, kus minu meelestatusest nii mõndagi sõltub, EI ole mul meeles, et ta pidi mõne päeva eest ühe valiku langetama ja otsustas värdjas olla. Või siiski …

Aga näete, mõned asjad ikka on, mis mu päästikusõrme üsna innukalt tõmblema panevad. Liiga kaugele arenenud õiglustunne. Koolis hüppasin ka tihti vahele, kui kellelegi liiga tehti. Ja kes arvab, et selline asi aitab sõpru leida, see eksib. Selgroogu kasvatab küll, aga üldise konsuse kohaselt on hea meeskonnamängija see, kes vajadusel teistega koos “vastasmeeskonna” liikmele jalaga kõhtu taob.

Mitte et ma oleks tahtnud tegelikult sellest rääkida. Seda enam, et ma mõtlesin juba välja, et tegelikult ma ei valetanud, sest tõenäosus, et ma satun kunagi töösituatsiooni, kus keegi koera väärkohtlema hakkab, on vist üsna väike. Võin rahuliku südamega öösiti magada. 😀 Rääkida tahtsin ma hoopis sellest, et juba mitu korda on juhtunud, et keegi uutest tuttavatest küsib, mis tööd ma teen – ja vastuse peale tõmbab nina kirtsu, nagu haiseks midagi rõvedalt, ja küsib, kas siis tõesti sekretäriks ei saa kuskile. Ja ma ei saa üldse aru, MIKS. St ma saaks aru, kui me tõesti mõnest heast ja/või huvitavast ja/või tasuvast tööst räägiksime (vahel ma ikka cv-sid saadan, nagu algusest ilmselt juba aru saite), aga “kasvõi kuskile suvakohta sekretäriks”?

Hetkel on mul töö, kus ma ei pea passima 8-17, vaid saan vahepeal ka nädala sees randa minna. See on piisavalt lebo, et ma saaksin töö juures lõputööga tegeleda, midagi muud õppida või lisaraha saamiseks tõlkida – ja ka siis, kui ma üldse ei tõlgi, saaksin ma sekretärina Tartus umbes sama palju palka, aga peaksin kogu aeg rakkes olema. Intellektuaalselt stimuleeriv ei ole kumbki amet, olemasolev lihtsalt annab võimaluse töö ajal siiski neid intellektuaalselt stimuleerivaid asju teha, kui endal vähegi huvi on. Mulle, kes ma keelehuviline olen, on oluline argument muidugi ka see, et siin saab kõiki “minu” keeli rääkida inimestega, kes neid emakeelena kõnelevad. Lisaks saan tänu graafikuga tööle muude projektidega tegeleda, mustlasnäituse tegemine oleks võimatu olnud, kui ma oleksin ainult nädalavahetustel ringi käia saanud.

No miks ma peaksin sellises olukorras eelistama teist tööd, kus karjäärivõimalust ei ole, palk on sama suur, tööd on rohkem ja vaba aega vähem?