anna kannatust

Mul on ikka parim blogi

Ja mitte ainult minu tagasihoidliku isiku pärast, kuigi ka see on arvestatav põhjus. Vaid selle pärast, et teistel blogidel on hulga igavamad kommenteerijad. Näiteks. Tavaliselt kommenteerivad nad teemasse. Ma pole aru saanud, mis värk sellega on? Kirjutab blogija kleitidest ja kommenteeritakse kleitidest. Mul ei juhtu seda iial. Ma võin kirjutada kasvõi karusmarjadest, inimesed räägivad ikka sellest, kes ikka teistest suurem tropp on ja kas ma olen ehk kaalus juurde võtnud.

Muidu on elu täis selliseid igavaid igapäevaseid probleeme (boiler kukkus seina pealt alla, tööl tahab lärm kõrvakuulmist võtta), et neist ei viitsi kirjutada. Samas kulutavad need täpselt nii palju ajuressurssi, et muust kirjutamiseks pole vaimset energiat. Eks ma siis elan niisama, teieta. Ja nutan.

Ahjaa, kaks märkust.

1. Julia teeb megahästi süüa. Kohe tore, et ta külas käis.

2. Ma poleks varem ettegi kujutanud, et suruõhuhaamrit kasutades on võimalik samal ajal vaikselt omaette vilistada. Inimloom on ikka imeline.