mul on töine nädalavahetus

hallonkram-1l-ekstroms

Wazzup, pitsud?

Maailm on minu vastu. Ma juba mitmendat korda üritan Rootsis käivatelt sõpradelt sellist asja välja pressida, aga nad väidavad, et lihtsalt ei leia seda poest. Kas rootslased on tõesti selle söömise maha jätnud? Kui mina seal viimati käisin (ikka päris mitme aasta eest), oli see veel igati tavaline hommikusöök. Hallon kräm näiteks on siis vaarikakreem. Paned piima peale ja läheb. Miks inimesed seda enam üles ei leia? Kas seda hoitakse miskipärast kuskil koristusvahendite riiulis? Kas mu sõbrad on veits slow? Kas nad ehk miskipärast üritavad sundida mind tervislikumalt toituma? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Teiseks. Ma iga kord üllatun, kui ajalehtedes sporditeemaliste elamusartiklite pealkirju näen. Alles see oli, kui Postimehes oli pealkiri selle kohta, et naisena MMA-trennis ei saagi surma (milline üllatus, võiks ju arvata, et rinnad plahvatavad vms), nüüd on Õhtulehes pealkiri, et pärast esimest kõhutantsutrenni ei olegi kõhulihased valusad. Ma ei saa isegi aru, kust see viimane hirm tulla võiks, sest isegi megapeenikestel kõhutantsijatel (Ines Karu-Salo näiteks) pole ju väljajoonistuvaid lihaseid = on üsna ilmselge, et see trenn ei anna erilist lihaskoormust, pigem sihuke kerge kardio. Kuigi tasakaaluhoidmine eeldab muidugi kerelihaste kasutamist, nii et võiks arvata, et kehvema tasakaaluga inimestel on alguses need valusad (ja suur osa neist asub ju kõhulihastega samas kandis, nii et kui seal midagi valutab, on seda vist lihtne sassi ajada küll). Kui ma vahepeal jõusaalis pea alaspidi kõhulihaseharjutusi teen, on ka hiljem süvalihased valusad. Kõhutantsu puhul kardaksin ma pigem seda, et pärast esimest korda on käed valusad, sest neid peab harjumatutes asendites hoidma. See oli minu isiklik stereotüüp, Õhtuleht lükkas selle ka  ümber.

Kolmandaks, ma jätkuvalt hämmastun, kui mõni inimene hakkab seltskonnas (ja eile näiteks olukorras, kus ei räägitud sugugi erudeeritud teemadel) lambist rääkima, et ta ikka häbeneb, sest teised on nii haritud ja mis nüüd tema … Ega diplomeeritud inimesed ei käi baaris nii, et laovad oma diplomid kõik lauaservale ritta. Ja kui mõtled, et nad üldises plaanis sinust paremini hakkama saavad, siis kulla inimene, tule ühikasse, ma näitan sulle doktorante, kes jätkuvalt iga kord vaeva näevad, kui iseseisvalt pesumasinat kasutama peavad.

Kui te lugeda ei viitsi, siis kuulake hoopis muusikat. Leidsin sellise toreda artisti nagu Louise attaque:

Advertisements

mitte just kõige rohelisemad näpud

Teate küll seda juttu, mida ajast aega igasugustele sõltlastele ja muidu vaimuhaigetele räägitud on, et vastutust ei tasu lihtsalt koormaga selga rabada, vaid on mõistlikum jupikaupa võtta. Et kui sul on raskusi oma elu planeerimisega, siis enne, kui sihukese asja peale mõtlema hakkad (ja eriti kui argumendid on “olin küll purjus ja ei mäleta hästi, kelle kõigiga ma sel perioodil seksisin, ja terve raseduse esimese trimestri olin silmini täis, aga no ta kasvab ju minu sees ja oleks kindlasti nii armas”), oleks targem vastutust vähehaaval suurendada, et näha, palju kanda jaksad. Ja et ei riskiks ühe ilmsüüta hingekesega, kes muidu oleks võinud sündida sellele naabrinaisele, kes, olgem ausad, saab oma eluga tunduvalt paremini hakkama.

No et esmalt võtad taime. Kui see taim sul aasta aja pärast elus on, siis hakkad vaikselt rotile mõtlema. Kui see on õnnestunud tema loomuliku eluea lõpuni pidada, SIIS võtad kassi või koera. Ja no kui nendele suudad normaalne omanik olla, siis võid lapse peale mõelda.

No vot. Selle loogika kohaselt sureksin ma lastetuna. Ja koerata.

Sain eelmise aasta augustis kaks orhideed. Nimelt otsustasin ma, et kingin oma südame sellele, kes kingib mulle kõige ilusama orhidee. Tuleb öelda, et raske oli vanaema ja Sirgi vahel valida, sest mõlemad lilled olid tõesti väga ilusad. Ja noh, eks see on kindlasti väga sügava tähendusega. Igatahes olen ma nüüd pärast rohkem kui aastat aega saanud aru, et lillekasvatus ei ole minu jaoks. Ma olen halb lilleomanik. Orhideed nõuavad väga palju hoolt, neid tuleb tervelt kord kuus (või vähemalt kord kahe kuu jooksul) kasta, pidevalt on nad kuskil jalus jne. Eelmisel talvel viisin need hoolimatult mitmeks kuuks AbFabi juurde, kes väitis küll, et kohtleb neid hoole ja armastusega, aga lõpuks lõi vihahoos ühel poti puruks, nii et pidin need ikka koju tagasi tooma, et ta neid päris ära tappa ei saaks. Suvel veel õitsesid, aga nüüd ei tee nad mitu kuud juba sellist nägugi, et kavatseks veel kunagi õitsema hakata – ühel pole isegi ühtki oksa alles, ainult lehed. Nii et ma täiesti tõsiselt plaanisin juba mõlemad prügikasti visata, aga Sirks ütles, et kui ma nii südametu elajas olen, võtaks ta ikka enda oma pigem tagasi ja turgutaks elule, nii et eks ma kannatan veel natukene, kuni ta kodumaa pinnale jõuan.

No ei ole see minu jaoks. Kui koera silitada, liputab ta saba, kui meest patsutada, tuleb tavaliselt ka mingi positiivne tagasiside, aga lilled … Annavad ainult hapnikku ja võtavad ruumi. Mul tõsiselt on raske isegi see kord kuus end kastmiseks kokku võtta. Et mul see meelest ära ei läheks, olen ajastanud selle sellele ajale, mil muud igakuised toimingud on, nii et tavaliselt see tehtud saab ja need jätkuvalt hingitsevad, aga no mis elu see on. Ja nende nägemine ajab mind juba närvi, sest see tuletab mulle meelde, et ma ei saa õitsema neid. Hmm, peakski ehk veits cocat kallama sinna, tean, et mu vanaema kastab vahel Sprite’iga ja tal õitseb kõik suurepäraselt.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma enda arust rotiomanikuna ka väga hea ei olnud. Pidasin rotte koeraga samal ajal, nii et puurist välja mängima said nad ainult paar korda nädalas, mitte igapäevaselt, nagu mõistlik oleks. Selle pärast ma rohkem neid niipea ei võtaks ka, et nendega suheldes on väga hästi aru saada, et nad on nii targad loomad, et kurb on neid niisama puuris kinni hoida.

Aga võta näpust, koeraomanikuna olen ma täitsa okei. Ta on minu oma, ma vastutan tema eest ja dai bog, kui keegi peaks mu nunnukesega norima tulema, ma lähen rohkem leili kui keskmine kakablogija, kui talle mainitakse, et ehk ta laps siiski ei peaks suvaliste vannipiltidega mingil titemissivõistlusel osalema. Leian talle aega juba kümme aastat ja tegelen ja nagu ei ole hullu. Nii et take that, tropid, kes te arvate, et kui iluaeda pidada ei oska, oled kohe kohe kehvem inimene ja igati vastutusvõimetu. Imege muna.

P.S. Fargo vaatasin ka lõpuks lõpuni. Ikka arvan, et hea oli. Fargo filmi vaatasin ka. Mul olid selle osas kõrged ootused, mis sellest, et see on 1996. aasta film, sest seal mängib ometi Steve Buscemi. Ja ma ei pidanud pettuma, igati äge film. Ainus asi, mis närvi ajas, on see, et on paar karakterit, kes on nii sarjas kui filmis sarnased (muidu on täiesti erinev teema, ühendabki ainult koht ja üks ühine sündmus) – ja karakter, kes mind isiklikult kõige rohkem närvi ajas, jäi nii sarjas kui filmis ellu. Por qué???

hmm

Mõtlen siin. Ma vahel ikka teen seda. Mõtlen, et ühelt poolt on see hea, et meie meediakajastus paneb inimesi mõtlema, et nemadki võiksid sekkuda. Üks sõbranna näiteks nägi hiljuti, kuidas üks mees poes (oma?) puudega lapsele kallale läks, lõi teda esmalt lahtise käega ja siis ka rusikaga, kuni ema lapsest kinni rabas ja temaga minema jooksis. Sõbranna uuris nime välja (väikeses kohas mitte just väga keeruline) ja saatis anonüümse kirja lastekaitsesse. Anonüümse selle pärast, et tuttavate pealt on teada, et kui oma nimega rääkima lähed, ei taga keegi sulle anonüümsust – ja see isa, kes oma lapsele rusikaga näkku annab, on ilmselt selline inimene, kes tuleb ja sul autoakna puruks lööb.

Ja see on see teine pool. Et ajal, mil inimesed internetis ahastavad, et miks ometi keegi varem midagi ei teinud, võiks pigem mõelda sellele, kuidas seda muuta. Sest see “miks” on tegelikult täiesti ilmselge – inimene, kes oma last piinab, on vaimuhaige ja vaimuhaiged on ohtlikud. Ja inimesed ei taha enda või oma laste elu võõraste pärast ohtu seada. Aga meie kohtusüsteem tunnistajate anonüümsust ei kaitse. Lisaks on Eesti megaväike ja ka siis, kui asjad ei TOHIKS lekkida, lekivad need ikka. Näiteks sain ma nooruses teada, et üks minu tuttav põeb AIDSi tükk aega enne seda, kui tema pere ja sõbrad sellest teada said. Sest ta käis arsti juures – ja see ei olnud “üks arst rääkis teisele” situatsioon, vaid situatsioon, kus kõik arstid + õed seda omavahel arutasid ja hiljem rääkis igaüks veel kõigile, kes vähegi kuulata viitsis. Sest see tuttav oli kuulsa mehe poeg, eks ole. Praegu me näiteks näeme, kuidas mõne blogijani jõuab info, mis juriidilisest seisukohast ei tohiks sinna jõuda. Hetkel on sellest loodetavasti kasu, ehk survestab avalikkuse tähelepanu riigivõimu esindajaid piisavalt, et kokkuleppemenetluse tulemuseks päris kaks aastat tingimisi poleks. Täpselt sama moodi liigub info aga teises suunas ka – kui ma lähen kuskile ütlema, et ma nägin naabri aknast, kuidas ta oma naist tooliga pähe peksis, on äärmiselt suur tõenäosus, et mu andmed lekivad ka siis, kui mulle kinnitatakse, et tegu on anonüümse tunnistusega. Kokkuvõttes on hulga targem palgata üks pätt ja lasta tal naabrile natuke tellisega koputada – kui hästi valida, ei räägi sihuke kellelegi mitte midagi, ja teiseks mõtleb naaber kaks korda, enne kui üldse kättemaksu planeerima hakkab. Mitte et ma kedagi vägivallale õhutaks või midagi, lihtsalt teoretiseerin, et sellises ettekujuteldavas olukorras tunduks isiklike jõududega karmale kaasaaitamine tunduvalt ohutum variant kui ametivõimude kaasamine.

Kole lugu nii või teisiti. Tahaks lihtsalt elada riigis, kus inimene, kes kedagi abistada soovib, ei peaks isikliku julgeoleku pärast kartma. Või vähemalt mitte sellises ulatuses.

Päikselisematel teemadel. Mul oli täna täielik tikrihetk, kui kasutasin esimest korda uut hambaharja ja tundsin, et see on esimene kord mu elus, mil ma PÄRISELT hambaid pesen. Ma ei hakka nime panema, sest see oli mingi täiesti tavaline poehambahari, täiesti tavalisest hinnaklassist ja teistele ilmselt nii orgastilist kogemust ei pakuks, aga ma ei teadnudki, et hammastepesu nii võib käia.

soovitus

Täiega bindžvotšin Lost Roomi praegalt. Nii huvitav on, et ma ei suuda lõpetada, õnneks on seda ainult üks hooaeg ja kuus osa.

andke abi (hästi loogiline ja normaalne küsimus)

Havi käsul, minu soovil, tahan kollektiivset mõistust kasutada, nii et ulatage abikäsi. Otsin ühte multikat. Aga see ei ole nagu tavaline multikas, vaid täispikk. Skandinaavia oma, kui ma õigesti mäletan, siis Rootsi toodang. Paari aasta eest tehti, aga kuna ma olen juba iidne, võib see “paar” sedapuhku ka näiteks viit tähendada. Pole vist päris lastele suunatud, aga peategelaseks on noor blond poiss, kelle vanemad muudkui kaklevad. Treileris keegi muudkui suitsetas vist ka ja tehti rõvedat nalja. Ja mitte midagi muud ma sellest ei mäleta. Kas keegi oskab selle põhjal pakkuda, mis multaga tegu võiks olla?

millal mu uus elu algab?

Bunny-Gun_18112-l

Üks meist kõigist hulga naisem naine kirjutas hiljuti sellest, kuidas ta pidevalt avastab, et elu käib ringiratast. Ja siis, et on otsustanud, et hülgab mõneks ajaks kõik mehed ja pühendub hoopis muudele asjadele. Olulistele asjadele. Iseendale. Elule. Eesmärkide saavutamisele. Tahaks öelda, et aamen ja aamen. Esimene tõsiselt, teine keel põses.

Juba üle nädala valmistusin sel teemal kirjutama, aga kuna see läheb nüüd kokku ühe teise teemaga, millega hiljuti kokku puutusin, on vist aeg seda teha. Mulle nimelt heideti ette seda, et ma tegelen paksude mõnitamisega ja ei mõista, et põhjused, miks inimesed end ei muuda, kuigi see nende tervisele kasulikum oleks, tulenevad tihti väliskeskkonnast, mitte neist enestest. Kuna need on minu jaoks väga olulised teemad (mitte kehakaal, vaid just suhtumine “maailm hoiab mind tagasi” vs suhtumine “homme hakkan heaks”), võiks ju sellest tiba kirjutada. Mitte lootuses, et need konkreetsed inimesed mind vähem värdjaks peaks, sest nad said väga hästi aru, mida ma öelda tahan, selle pärast nad mind tropiks peavadki, aga pigem selle pärast, et neile paarile inimestele, kes veel mind PÄRIS lausdebiilikuks ei pea, oma seisukohti põhjendada. No et nemad saaksid ka oma seisukohti ajakohastada. Jätka lugemist

Seoses viimase aja sündmustega

Tahaksin oma kallitele lugejatele ühe video pühendada.

  • Rubriigid