mul on töine nädalavahetus

Wazzup, pitsud?

Maailm on minu vastu. Ma juba mitmendat korda üritan Rootsis käivatelt sõpradelt sellist asja välja pressida, aga nad väidavad, et lihtsalt ei leia seda poest. Kas rootslased on tõesti selle söömise maha jätnud? Kui mina seal viimati käisin (ikka päris mitme aasta eest), oli see veel igati tavaline hommikusöök. Hallon kräm näiteks on siis vaarikakreem. Paned piima peale ja läheb. Miks inimesed seda enam üles ei leia? Kas seda hoitakse miskipärast kuskil koristusvahendite riiulis? Kas mu sõbrad on veits slow? Kas nad ehk miskipärast üritavad sundida mind tervislikumalt toituma? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Teiseks. Ma iga kord üllatun, kui ajalehtedes sporditeemaliste elamusartiklite pealkirju näen. Alles see oli, kui Postimehes oli pealkiri selle kohta, et naisena MMA-trennis ei saagi surma (milline üllatus, võiks ju arvata, et rinnad plahvatavad vms), nüüd on Õhtulehes pealkiri, et pärast esimest kõhutantsutrenni ei olegi kõhulihased valusad. Ma ei saa isegi aru, kust see viimane hirm tulla võiks, sest isegi megapeenikestel kõhutantsijatel (Ines Karu-Salo näiteks) pole ju väljajoonistuvaid lihaseid = on üsna ilmselge, et see trenn ei anna erilist lihaskoormust, pigem sihuke kerge kardio. Kuigi tasakaaluhoidmine eeldab muidugi kerelihaste kasutamist, nii et võiks arvata, et kehvema tasakaaluga inimestel on alguses need valusad (ja suur osa neist asub ju kõhulihastega samas kandis, nii et kui seal midagi valutab, on seda vist lihtne sassi ajada küll). Kui ma vahepeal jõusaalis pea alaspidi kõhulihaseharjutusi teen, on ka hiljem süvalihased valusad. Kõhutantsu puhul kardaksin ma pigem seda, et pärast esimest korda on käed valusad, sest neid peab harjumatutes asendites hoidma. See oli minu isiklik stereotüüp, Õhtuleht lükkas selle ka  ümber.

Kolmandaks, ma jätkuvalt hämmastun, kui mõni inimene hakkab seltskonnas (ja eile näiteks olukorras, kus ei räägitud sugugi erudeeritud teemadel) lambist rääkima, et ta ikka häbeneb, sest teised on nii haritud ja mis nüüd tema … Ega diplomeeritud inimesed ei käi baaris nii, et laovad oma diplomid kõik lauaservale ritta. Ja kui mõtled, et nad üldises plaanis sinust paremini hakkama saavad, siis kulla inimene, tule ühikasse, ma näitan sulle doktorante, kes jätkuvalt iga kord vaeva näevad, kui iseseisvalt pesumasinat kasutama peavad.

Kui te lugeda ei viitsi, siis kuulake hoopis muusikat. Leidsin sellise toreda artisti nagu Louise attaque:

mitte just kõige rohelisemad näpud

Teate küll seda juttu, mida ajast aega igasugustele sõltlastele ja muidu vaimuhaigetele räägitud on, et vastutust ei tasu lihtsalt koormaga selga rabada, vaid on mõistlikum jupikaupa võtta. Et kui sul on raskusi oma elu planeerimisega, siis enne, kui sihukese asja peale mõtlema hakkad (ja eriti kui argumendid on “olin küll purjus ja ei mäleta hästi, kelle kõigiga ma sel perioodil seksisin, ja terve raseduse esimese trimestri olin silmini täis, aga no ta kasvab ju minu sees ja oleks kindlasti nii armas”), oleks targem vastutust vähehaaval suurendada, et näha, palju kanda jaksad. Ja et ei riskiks ühe ilmsüüta hingekesega, kes muidu oleks võinud sündida sellele naabrinaisele, kes, olgem ausad, saab oma eluga tunduvalt paremini hakkama.

No et esmalt võtad taime. Kui see taim sul aasta aja pärast elus on, siis hakkad vaikselt rotile mõtlema. Kui see on õnnestunud tema loomuliku eluea lõpuni pidada, SIIS võtad kassi või koera. Ja no kui nendele suudad normaalne omanik olla, siis võid lapse peale mõelda.

No vot. Selle loogika kohaselt sureksin ma lastetuna. Ja koerata.

Sain eelmise aasta augustis kaks orhideed. Nimelt otsustasin ma, et kingin oma südame sellele, kes kingib mulle kõige ilusama orhidee. Tuleb öelda, et raske oli vanaema ja Sirgi vahel valida, sest mõlemad lilled olid tõesti väga ilusad. Ja noh, eks see on kindlasti väga sügava tähendusega. Igatahes olen ma nüüd pärast rohkem kui aastat aega saanud aru, et lillekasvatus ei ole minu jaoks. Ma olen halb lilleomanik. Orhideed nõuavad väga palju hoolt, neid tuleb tervelt kord kuus (või vähemalt kord kahe kuu jooksul) kasta, pidevalt on nad kuskil jalus jne. Eelmisel talvel viisin need hoolimatult mitmeks kuuks AbFabi juurde, kes väitis küll, et kohtleb neid hoole ja armastusega, aga lõpuks lõi vihahoos ühel poti puruks, nii et pidin need ikka koju tagasi tooma, et ta neid päris ära tappa ei saaks. Suvel veel õitsesid, aga nüüd ei tee nad mitu kuud juba sellist nägugi, et kavatseks veel kunagi õitsema hakata – ühel pole isegi ühtki oksa alles, ainult lehed. Nii et ma täiesti tõsiselt plaanisin juba mõlemad prügikasti visata, aga Sirks ütles, et kui ma nii südametu elajas olen, võtaks ta ikka enda oma pigem tagasi ja turgutaks elule, nii et eks ma kannatan veel natukene, kuni ta kodumaa pinnale jõuan.

No ei ole see minu jaoks. Kui koera silitada, liputab ta saba, kui meest patsutada, tuleb tavaliselt ka mingi positiivne tagasiside, aga lilled … Annavad ainult hapnikku ja võtavad ruumi. Mul tõsiselt on raske isegi see kord kuus end kastmiseks kokku võtta. Et mul see meelest ära ei läheks, olen ajastanud selle sellele ajale, mil muud igakuised toimingud on, nii et tavaliselt see tehtud saab ja need jätkuvalt hingitsevad, aga no mis elu see on. Ja nende nägemine ajab mind juba närvi, sest see tuletab mulle meelde, et ma ei saa õitsema neid. Hmm, peakski ehk veits cocat kallama sinna, tean, et mu vanaema kastab vahel Sprite’iga ja tal õitseb kõik suurepäraselt.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma enda arust rotiomanikuna ka väga hea ei olnud. Pidasin rotte koeraga samal ajal, nii et puurist välja mängima said nad ainult paar korda nädalas, mitte igapäevaselt, nagu mõistlik oleks. Selle pärast ma rohkem neid niipea ei võtaks ka, et nendega suheldes on väga hästi aru saada, et nad on nii targad loomad, et kurb on neid niisama puuris kinni hoida.

Aga võta näpust, koeraomanikuna olen ma täitsa okei. Ta on minu oma, ma vastutan tema eest ja dai bog, kui keegi peaks mu nunnukesega norima tulema, ma lähen rohkem leili kui keskmine kakablogija, kui talle mainitakse, et ehk ta laps siiski ei peaks suvaliste vannipiltidega mingil titemissivõistlusel osalema. Leian talle aega juba kümme aastat ja tegelen ja nagu ei ole hullu. Nii et take that, tropid, kes te arvate, et kui iluaeda pidada ei oska, oled kohe kohe kehvem inimene ja igati vastutusvõimetu. Imege muna.

P.S. Fargo vaatasin ka lõpuks lõpuni. Ikka arvan, et hea oli. Fargo filmi vaatasin ka. Mul olid selle osas kõrged ootused, mis sellest, et see on 1996. aasta film, sest seal mängib ometi Steve Buscemi. Ja ma ei pidanud pettuma, igati äge film. Ainus asi, mis närvi ajas, on see, et on paar karakterit, kes on nii sarjas kui filmis sarnased (muidu on täiesti erinev teema, ühendabki ainult koht ja üks ühine sündmus) – ja karakter, kes mind isiklikult kõige rohkem närvi ajas, jäi nii sarjas kui filmis ellu. Por qué???

hmm

Mõtlen siin. Ma vahel ikka teen seda. Mõtlen, et ühelt poolt on see hea, et meie meediakajastus paneb inimesi mõtlema, et nemadki võiksid sekkuda. Üks sõbranna näiteks nägi hiljuti, kuidas üks mees poes (oma?) puudega lapsele kallale läks, lõi teda esmalt lahtise käega ja siis ka rusikaga, kuni ema lapsest kinni rabas ja temaga minema jooksis. Sõbranna uuris nime välja (väikeses kohas mitte just väga keeruline) ja saatis anonüümse kirja lastekaitsesse. Anonüümse selle pärast, et tuttavate pealt on teada, et kui oma nimega rääkima lähed, ei taga keegi sulle anonüümsust – ja see isa, kes oma lapsele rusikaga näkku annab, on ilmselt selline inimene, kes tuleb ja sul autoakna puruks lööb.

Ja see on see teine pool. Et ajal, mil inimesed internetis ahastavad, et miks ometi keegi varem midagi ei teinud, võiks pigem mõelda sellele, kuidas seda muuta. Sest see “miks” on tegelikult täiesti ilmselge – inimene, kes oma last piinab, on vaimuhaige ja vaimuhaiged on ohtlikud. Ja inimesed ei taha enda või oma laste elu võõraste pärast ohtu seada. Aga meie kohtusüsteem tunnistajate anonüümsust ei kaitse. Lisaks on Eesti megaväike ja ka siis, kui asjad ei TOHIKS lekkida, lekivad need ikka. Näiteks sain ma nooruses teada, et üks minu tuttav põeb AIDSi tükk aega enne seda, kui tema pere ja sõbrad sellest teada said. Sest ta käis arsti juures – ja see ei olnud “üks arst rääkis teisele” situatsioon, vaid situatsioon, kus kõik arstid + õed seda omavahel arutasid ja hiljem rääkis igaüks veel kõigile, kes vähegi kuulata viitsis. Sest see tuttav oli kuulsa mehe poeg, eks ole. Praegu me näiteks näeme, kuidas mõne blogijani jõuab info, mis juriidilisest seisukohast ei tohiks sinna jõuda. Hetkel on sellest loodetavasti kasu, ehk survestab avalikkuse tähelepanu riigivõimu esindajaid piisavalt, et kokkuleppemenetluse tulemuseks päris kaks aastat tingimisi poleks. Täpselt sama moodi liigub info aga teises suunas ka – kui ma lähen kuskile ütlema, et ma nägin naabri aknast, kuidas ta oma naist tooliga pähe peksis, on äärmiselt suur tõenäosus, et mu andmed lekivad ka siis, kui mulle kinnitatakse, et tegu on anonüümse tunnistusega. Kokkuvõttes on hulga targem palgata üks pätt ja lasta tal naabrile natuke tellisega koputada – kui hästi valida, ei räägi sihuke kellelegi mitte midagi, ja teiseks mõtleb naaber kaks korda, enne kui üldse kättemaksu planeerima hakkab. Mitte et ma kedagi vägivallale õhutaks või midagi, lihtsalt teoretiseerin, et sellises ettekujuteldavas olukorras tunduks isiklike jõududega karmale kaasaaitamine tunduvalt ohutum variant kui ametivõimude kaasamine.

Kole lugu nii või teisiti. Tahaks lihtsalt elada riigis, kus inimene, kes kedagi abistada soovib, ei peaks isikliku julgeoleku pärast kartma. Või vähemalt mitte sellises ulatuses.

Päikselisematel teemadel. Mul oli täna täielik tikrihetk, kui kasutasin esimest korda uut hambaharja ja tundsin, et see on esimene kord mu elus, mil ma PÄRISELT hambaid pesen. Ma ei hakka nime panema, sest see oli mingi täiesti tavaline poehambahari, täiesti tavalisest hinnaklassist ja teistele ilmselt nii orgastilist kogemust ei pakuks, aga ma ei teadnudki, et hammastepesu nii võib käia.

soovitus

Täiega bindžvotšin Lost Roomi praegalt. Nii huvitav on, et ma ei suuda lõpetada, õnneks on seda ainult üks hooaeg ja kuus osa.

andke abi (hästi loogiline ja normaalne küsimus)

Havi käsul, minu soovil, tahan kollektiivset mõistust kasutada, nii et ulatage abikäsi. Otsin ühte multikat. Aga see ei ole nagu tavaline multikas, vaid täispikk. Skandinaavia oma, kui ma õigesti mäletan, siis Rootsi toodang. Paari aasta eest tehti, aga kuna ma olen juba iidne, võib see “paar” sedapuhku ka näiteks viit tähendada. Pole vist päris lastele suunatud, aga peategelaseks on noor blond poiss, kelle vanemad muudkui kaklevad. Treileris keegi muudkui suitsetas vist ka ja tehti rõvedat nalja. Ja mitte midagi muud ma sellest ei mäleta. Kas keegi oskab selle põhjal pakkuda, mis multaga tegu võiks olla?

millal mu uus elu algab?

Üks meist kõigist hulga naisem naine kirjutas hiljuti sellest, kuidas ta pidevalt avastab, et elu käib ringiratast. Ja siis, et on otsustanud, et hülgab mõneks ajaks kõik mehed ja pühendub hoopis muudele asjadele. Olulistele asjadele. Iseendale. Elule. Eesmärkide saavutamisele. Tahaks öelda, et aamen ja aamen. Esimene tõsiselt, teine keel põses.

Juba üle nädala valmistusin sel teemal kirjutama, aga kuna see läheb nüüd kokku ühe teise teemaga, millega hiljuti kokku puutusin, on vist aeg seda teha. Mulle nimelt heideti ette seda, et ma tegelen paksude mõnitamisega ja ei mõista, et põhjused, miks inimesed end ei muuda, kuigi see nende tervisele kasulikum oleks, tulenevad tihti väliskeskkonnast, mitte neist enestest. Kuna need on minu jaoks väga olulised teemad (mitte kehakaal, vaid just suhtumine “maailm hoiab mind tagasi” vs suhtumine “homme hakkan heaks”), võiks ju sellest tiba kirjutada. Mitte lootuses, et need konkreetsed inimesed mind vähem värdjaks peaks, sest nad said väga hästi aru, mida ma öelda tahan, selle pärast nad mind tropiks peavadki, aga pigem selle pärast, et neile paarile inimestele, kes veel mind PÄRIS lausdebiilikuks ei pea, oma seisukohti põhjendada. No et nemad saaksid ka oma seisukohti ajakohastada.

Seoses viimase aja sündmustega

Tahaksin oma kallitele lugejatele ühe video pühendada.

ma telekat vaatan ka vahel

The Grand Budapest Hotel on selle aasta film, mida reklaamitakse kui komöödiat. Ma ei saa öelda, et see oleks HULLULT naljakas olnud, aga see oli meelelahutuslik. Mulle meeldis see, kuidas lugu jutustati, mulle meeldis lugu ise ja see oli mõnusalt südamlik ja mõnus vaadata.

Ainus asi, mis häiris, oli ilmselge auk (see pole suurem asi spoiler, sest kõik märkavad seda nagunii niigi) – kogu trall käib vahepeal selle üle, et tähtis dokument on peidetud ühe maali taha, mis on mässitud pruuni paberisse. Nii, kui see paberist välja võetakse, leitakse ka dokument üles. Tegelikult aga oli maal juba varem korra paberist väljas ja rongi seinal, nii et meie armsad peategelased oleksid pidanud dokumendi kohe üles leidma ja oleksid kõik need suured katsumused olemata olnud.

Aga see selleks, meelelahutusena oli film hea ja oli ka selliseid armsaid mõtlemapanevaid nüansse.

Muide, neile, kellele meeldib vigu otsida, pakub see film hulganisti rõõmu, sest seal on palju pisikesi mitteklappivaid asju, mida kohe ei märka. Kasvõi see, et aastal 1962 kasutatakse Heimlichi võtet, mida Heimlich tegelikult alles kümme aastat hiljem avalikkusele tutvustas.  Nii et edu närimisel.

Teiseks töötame Tarmoga jätkuvalt aktiivselt itaalia keele meelespidamise ja vaikse edasiarendamise nimel (kes rohkem, kes vähem), nii et proovime vahel ikka itaaliakeelseid filme vaadata. Viimane oli Il capitale umano  ehk “Inimkapital”(2013). Point on lihtne. Rikas pere ja keskmine pere (täistaunist isaga, ma tundsin filmi vaadates kogu aeg, et tahaks teda rusikaga näkku peksta). Pärast mingit pidu jõuab jõukurite perepoeg vastu hommikut koju, ise maani täis, ja järgmisel päeval selgub, et natuke läks nagu eelmisel päeval nihu. Politsei ja särgid-värgid. Ja nüüd näidatakse seda lugu meile mitme erineva inimese vaatenurgast, ilma et kohe kõike paljastataks. Täiega huvitav oli. Draama küll ja kõmmutamist ei olnud, aga poistel oli ka lõbus seda vaadata. Nii et seda filmi soovitan ma küll kõigil vaadata, kes natukenegi tunnevad, et tahaks midagi, mis pole tavaline Hollywood.

Reklaam-reklaam (tulge mulle seltsi)

Tere-tere. Kas juba vaikselt igatsesite? Mul on selline tähtis jutt, et meil on trennis praegu veel pisut ruumi, nii et kõik, kellel huvi on, on oodatud meiega liituma. Kaljuronimine on selles mõttes täiesti mega ala, et see ei ole ainult niisama lahmimine või kargamine, vaid selleks, et selles areneda, on vaja nii jõudu kui ka tehnikat kui ka mõistust. Ehk siis huvitav on kogu aeg, isegi siis, kui midagi tehtud ei saa. Lisaks treenib see enamvähem kõiki lihasgruppe ja korralikult ka süvalihaseid. Minule on see selles mõttes hullult hästi mõjunud, et varem oli mul pidevalt seljaga jama, aga kuna ronimine treenib selga, on seda nüüd tunduvalt vähemaks jäänud. Ja minu isikliku arvamuse kohaselt annab see üsna hea keha ka.

Treenime me Ülikooli Spordiklubis siseseinal ja selle eest nagu megalt raha ei taheta. Mina ostsin just 120eurose semestripileti (septembrist jaanuari lõpuni), aastapilet on ainult 40 eurot rohkem. Tavainimestele, kes kuu kaupa asju planeerivad, on trenn 40 eurot kuus (üliõpilastele 30), mis ei ole just väga palju, arvestades seda, et trenn on kokku kolm korda nädalas + lisaks saab enamasti pühapäeviti ka trennis käia, kui mõnel treeneril on parajasti võimalik Tartus olla. Kui ei ole, saab pühapäeviti jõusaali ikka, saab ise oma keha nimel vaeva näha. Päris äss diil, eks ole. Eriti ässaks teeb selle diili see, et te ei pea põrsast kotis ostma, vaid kuni 21. septembrini on proovitrenn tasuta. Tulete kohale ja küll me teid mööda seinu üles ronima paneme. Kaasa võtta tuleb ainult hea tuju ja mingid pehmema/õhema tallaga jalatsid. St näiteks ketsid või pehmemad tossud, sest tavaliselt kipuvad tossutallad paksemad olla, aga te tahaks seina ja nukke võimalikult palju jalaga tunnetada. Kohale tulles näete selle ka oma silmaga ära, et ma ei valetanud nende ilusate kehade osas. 😀

Ja ärge minge alpinistide trenni, tulge ikka meie omasse. Okei, see ei ole ka muidugi päris õige. Mõelge pigem selle peale, mis te elult ja trennilt tahate. Mis alpinistidel ja kaljuronijatel vahet on? See vahe on, et kaljuronijad armastavad ronida. Meile meeldib käia väljas ronimas, nii majaseintel kui kaljudel, mäed meeldivad meile ka. Päike paistab, meie ronime, vahepeal sööme võileiba ja õhtul või järgmise päeva õhtul läheme koju ära. Nii et trennis me põhiliselt ronime. Natuke teeme köietööd ka.

Alpinistid on põhimõtteliselt ellujäämismasinad. Nende eesmärgiks on mäetippe vallutada. Aga mägedes on külm ja tuuline ja paha ja lumi läheb jalatsi sisse. Seega koosneb suur osa nende treeningust sellest, et edaspidist ellujäämist tagada. Köietööst, vahejaamade ehitamisest jms. Välistreeningutes joostakse täislastis seljakotiga ringi ning ronitakse puude otsa. Lisaks õpitakse ronima ka, kui muust treeningust aega üle jääb.

Lisainfot ja treeningajad leiab siit. Mina ise olen ronimisest kirjutanud veel näiteks siin.

Tahaks igasugu asju arvustada

Igasugu asjadest tahaks rääkida. Esiteks. Ostsin üle hulga aja läätsed, et oleks normaalne trennis käia. Tahtsin ColourVUE eriti suurte silmade omi võtta, aga internetis olid pildid siiski natuke liiga hirmutavad. Nii et võtsin tavalised ja muidu olen rahul, aga aru ma ei mõista. Vasakusse silma läheb lääts nagu valatult, aga paremaga on iga kord selline keberniit, nagu üritaks iseend silma kaudu vägistada. Kui juba ükskord paigas on, on väga mugavad. Vat sellist muret pole mul varem veel olnud, imelik lugu.

Teiseks. Loen praegu megaägedat raamatut. Daniel Tammeti “Sündinud sinisel päeval”, kus autist, kes näeb maailma läbi numbrite ja kujundite, räägib sellest, kuidas ta mõtleb ning maailma tõlgendab. Mul on täiega huvitav, proovige, äkki meeldib teile ka.

Kolmandaks. Vaatasin sihukest filmi nagu “Kaks jänest“, vahelduseks brasiillaste toodang. Päris huvitav oli, selline natuke teistmoodi kurikaelte tegutsemine. Harjumatu lausa, kui peab jälgima, et aru saada, mis toimub. Liiga keeruliseks ei läinud, aga süžeeliinid olid omavahel keerdus ja oli ikka parajalt harutamist, et aru saada, mis kedagi motiveerib. Ja kui keegi aru saab, kust Julia teadis, kes ta lapse isa on, andke mulle ka teada.

Neljandaks. AbFab lubas mulle tõestada, et liha on suurepärane ja viis mu sööma. Toores veiseliha toore munaga. Hiljem ronisin trennis nagu Rocky, jõudu oli küll. Maitses ka päris hästi, kuigi liha pole ikka päris minu teema. Vabalt võib muidugi olla, et see on lihtsalt harjumuse asi, mind lihtsalt tõmbab koorene pasta pea või mõni hea magustoit pea alati rohkem kui liha.

Viiendaks. Viimasel ajal on inimesed netis arutanud, kuidas trenniharjumust tekitada. Minu jaoks on see täiesti võõras probleemiasetus. No umbes nagu küsitaks, et no kuidas ma küll hommikuse kohvijoomise või pärastlõunase koogisöömise harjumuseks muudan. Trenn on ju mõnus ja kui miski on mõnus, ei pea eriti vaeva nägema, et tahaks seda järgmisel päeval uuesti teha. Kuigi ka mul on vahel hetki, kus tunnen, et olen laisk ja pean end sunnima, aga see pole selline “topin pea padja alla ja ei tule iial välja” tunne, vaid kerge vastumeelsus. Ja ma pole iial kahetsenud, seda, et ikka end trenni kohale vedasin, ainult seda, kui vahel minemata jääb. Nii et paar nädalat piisava järjekindlusega teha (nii et mõnusalt raske oleks, aga ninast päris verd välja ei võtaks) ja küll see harjumus tuleb, kus ta pääseb.