Energiat ei ole, magada võin ka 14 tundi järjest. Jõudu ei ole. Proovisin ükspäev natuke trenni teha ja sõber ütles hiljem vaikselt:”Jube on sind sellises seisus näha. Isegi roppused ei tulnud sul suust välja.” Mingil imelikul põhjusel tasakaalu ka eriti ei ole, liigun vaikselt ja aeglaselt, et kuskile otsa ei koperdaks. Ööd veedan köhides, päeval nii hull nagu ei ole.
Aga teate küll neid “haigusest aukuvajunud silmi”, “täiesti kuivetunud kehasid” jms, mis tavaliselt surmatõbedega kaasnevad? Vat selle osaga ei ole mitte mingit probleemi, sest söön ma jätkuvalt nagu loom. Lootus sellest, et ehk võtan paar kilo haigusega alla, on ammu kadunud, sest just sõin näiteks hommikusöögiks suure kausi pastat, võtsin kaks juustuvõileiba kõrvale ja nüüd mõtlen, et peaks ehk ikka pudingi ka magustoiduks ära sööma.
Kasutegur on null sihukesel haigusel. Kui üldse, siis nii palju on sellest kasu, et annab aega elu üle järele mõelda. Iseasi, kas inimesed peaksid seda tegema, see ei mõju vaimsele tervisele hästi.
Pärdikute päevaraamat 