Kohe kaks suurt muret on mul hetkel. Õnneks annaks mõlemat edukalt relvaloaga lahendada. Kahjuks ei ela me Ämeerikas. Igatahes.
Esiteks. Täiega ajab närvi see, et mõne inimgrupi kehvemate/vähem meeldivate liikmete vastu on nagu okei arvamust avaldada, aga mõned on nagu pühad lehmad. Näiteks et on igati okei öelda, et mulle ei meeldi need geid või kommunistid või sportlased, kes muudkui oma lippudega vehivad, ei istu mulle oma väärtuste aktiivne lehvitamine, inimeses võiks nagu midagi muud peale selle ka olla. Keegi ei mõtle, et ma vihkan kõiki sportlasi, kõik saavad aru, et jutt käib ainult neist, kes igal vabal hetkel teevad facebooki uuenduse teemal “tulin just jooksmast, lähen jõusaali, kõik ilusama keha nimel”. Aga ütle ainult korraks, et “mulle ei meeldi üksikemad, kes oma poja nunnutamisega liiale lähevad, kui pojake 20 on, võiks end natuke tagasi hoida” või “mulle ei meeldi paksud, kes mul rattateel jalus on, kuradi kakukesed võiks kaugemale veereda” – ja kohe on kohal inimesed, kes leiavad, et ma olen hoolimatu, alavääristan üksikemasid ja ülekaalulisi jne. Krt, kui ma omaenese blogis ka ei või räntida ja emotsioone välja elada, kus siis veel?
Teiseks. Mina ei tea, kuidas see Printsess nende lõuna-ameeriklastega mehkeldada viitsib. Nad ei tunne kella ju, hea kui nädalapäevadki meeles on. Üks neist lasi jälle üle mu, kui esimese tapmisähvarduse sai, siis tulid vabandused meelde. Kurat.
Hakake inimesteks, raisk, või kolige kuskile farmi ära. Seal ei pea iial kella vaatama ja toit on sulus kogu aeg ees.
Pärdikute päevaraamat 