Rents rändib

Kohe kaks suurt muret on mul hetkel. Õnneks annaks mõlemat edukalt relvaloaga lahendada. Kahjuks ei ela me Ämeerikas. Igatahes.

Esiteks. Täiega ajab närvi see, et mõne inimgrupi kehvemate/vähem meeldivate liikmete vastu on nagu okei arvamust avaldada, aga mõned on nagu pühad lehmad. Näiteks et on igati okei öelda, et mulle ei meeldi need geid või kommunistid või sportlased, kes muudkui oma lippudega vehivad, ei istu mulle oma väärtuste aktiivne lehvitamine, inimeses võiks nagu midagi muud peale selle ka olla. Keegi ei mõtle, et ma vihkan kõiki sportlasi, kõik saavad aru, et jutt käib ainult neist, kes igal vabal hetkel teevad facebooki uuenduse teemal “tulin just jooksmast, lähen jõusaali, kõik ilusama keha nimel”. Aga ütle ainult korraks, et “mulle ei meeldi üksikemad, kes oma poja nunnutamisega liiale lähevad, kui pojake 20 on, võiks end natuke tagasi hoida” või “mulle ei meeldi paksud, kes mul rattateel jalus on, kuradi kakukesed võiks kaugemale veereda” – ja kohe on kohal inimesed, kes leiavad, et ma olen hoolimatu, alavääristan üksikemasid ja ülekaalulisi jne. Krt, kui ma omaenese blogis ka ei või räntida ja emotsioone välja elada, kus siis veel?

Teiseks. Mina ei tea, kuidas see Printsess nende lõuna-ameeriklastega mehkeldada viitsib. Nad ei tunne kella ju, hea kui nädalapäevadki meeles on. Üks neist lasi jälle üle mu, kui esimese tapmisähvarduse sai, siis tulid vabandused meelde. Kurat.

Hakake inimesteks, raisk, või kolige kuskile farmi ära. Seal ei pea iial kella vaatama ja toit on sulus kogu aeg ees.

Advertisements

44 kommentaari

  1. Jah, Rents, ka mina mõtlen muidugi iga jumala kord koogist või pekist, kui ma tänaval olen. Vahet pole, kas jalgsi või rattaga, sest ega mul ju elul muud sisu pole, kui saaks ainult ennast laiemaks süüa ja normaalsete inimeste elu nimme oma kohaloluga häirida.

    • Mhmh, sest kui ma kirjutaksin, et mind häirivad suitsetajad, kes ei vaata, kuhu nad oma konisid loobivad, siis see tähendaks, et mind häirivad KÕIK suitsetajad siin ilmas, eks? Täpselt nii, nagu ma võin kirjutada, et mind häirivad konkreetselt need inimesed, kes terve mulle mõeldud tee kinni panevad ja ei vaata ei vasakule ega paremale enne sinna astumist, aga iga kogukam inimene loeb automaatselt, et Rents vihkab pakse.

      • Küsimus ei ole selles, kas sa mõtlesid mulle seda teksti kirjutades – ma olen üsna kindel, et mitte. Aga see ei muuda fakti, et fat-shaming (nagu ka skinny-shaming) on nõme ja su tekstis on päris mitu sellekohast stereotüüpi. Kui on vaja eraldi pika lõigu vältel välja tuua, et need jobukakud, kes sul ees kakerdavad, on väiksema vaala mõõtu ja mõtlevad ainult söögist, siis no mõni ime, et “kogukamatel inimestel” kergelt üle viskab.

        Sa ei tea iialgi – võib-olla see “laev” oli enne veel oluliselt raskem ja nüüd üritabki rohkem ennast liigutada. Mulle jättis aastateks hinge jälje see, kui ma üritasin teismelisena sörkima hakata ning mingid tropid lihtsalt irvitasid mu üle, et “haa haa, näe, paks jookseb, pekid võdisevad, hea vaal!” Mul oli pikka aega ebamugav avalikkuses ükskõik mida süüa, kuna mõningad inimesed arvasid heaks kommenteerida, et äkki minu mõõtu inimesed ei peaks kogu aeg midagi näost sisse ajama. Sealjuures polnud oluline, kas mul oli peos burks või banaan.

        Oleks saanud küll kirjutada lihtsalt inimestest, kellest mööda ei pääse, kui sul kiire on. But no, apparently these people are being fat AT you.

        • Olidki, no tõesti olid just AT ME. Oleks anorektik mul jalus olnud rattatee peal, ma oleks ju mööda pääsenud. 😀 Oleks vanainimene olnud, ajaks ka närvi need vanurid, kes ei taipa, kust rattatee läheb, aga need julgevadki vist ainult suveperioodil kesklinnas käia, kui tudengeid pole. Varem on mul lastevankrite invasiooniga mure olnud, olen ka vingunud – ja sellest hoolimata ei ole mul normaalsete lapsevanemate vastu midagi.

          Ja minu üldised tunded selle vaala osas ei sõltu sellest, kas ta kaal liigub üles või alla või seisab paigal või kas ta end liigutab – vaid selles, kas ta teeb seda liigutamist minu rattateel või mitte.

        • Kas Tartu kesklinnas on mõni rattatee? Kahtlen, ausalt kahtlen. See eksisteerib parimal juhul linnavalitsuse PR-teadetes, mitte maastikul. Ratturid üldiselt ülehindavad enda õigusi ja loevad “enda” teeks igasugu asju, mis seda mitte ei ole.

        • No igasugu kaldteed võiks tõesti pigem ratastega asjadele olla.

        • hmm, ma olen ise suht kõhnana olnud olukorras, kus kaarsild oleks mu jaoks läbimatu olnud, kui ma oleks kaldtee eksklusiivselt ratastega asjadele jätnud. teatud vigastustega ei saa trepist käia.

        • “kaarsild oleks läbimatu olnud, kui kaldtee eksklusiivselt ratastega asjadele jätnud” Fantastika! Kui kommentaatori nimi oleks notsu, ma paneks talle sellise mula eest hindeks “2”, aga et Nodsu, siis “5”

        • Kohe kahju on, et pole facebook, kus saaks flamebloodi kommentaare laikida. Niimoodi valimatult lahmida on päris halb.

        • Oleks prostituudid mul järjest jalus olnud, oleksin ma litsidest rääkinud. Kui ma isegi oma blogis ventileerida ei või, sest muidu tunnevad kogu maailma hoorad, et neile on liiga tehtud, on ka tiba imelik.

  2. 1) Jalakäijal on jumalast antud õigus viibida kõnniteel niipalju kui tahab ja teha seal ükskõik mida. Tahab – loivab, tahab – lamab, tahab -istub maha ja laob pasjanssi. SINU asi on liikuda nii, et sa ei sega “ratastoole, lapsevankreid jne”.

    1a) Kõnniteele jalgratta joonistamine ei muuda seda vähem kõnniteeks.
    1b) Olen kuulnud, et Tartus on jalakäijate sillad, seal ilmselt tuleb tõesti teed jagada.
    1c) Käisin just rattaga Kadriorg – Tondi – Kadriorg ja olen praktiseeriv linnarattur, mitte vaid inisev teoreetik.

    2) Printsess on lisaks nümfomaanile ka grafomaan. Kui keegi ta üle laseb, on tulemuseks romaanijagu teksti, ja kõik on rahul.

    • Seal jalakäijate sildadel on ka need rattapildikesed, inimesed võiksid sellega ju arvestada, oleks kõigil elu lihtsam.

      • Parem (ehkki igavam) on jalakäijale mingeid ootusi mitte panna. Siis on kõik nendega seotu ainult positiivne. Töllerdab ees – ok. Andis teed – ohhoo milline meeldiv üllatus!

        Mitte et ma ise relva järele ei kahmaks sõites. Aga minu tigetsemise siht on rattateede projekteerijad. Tule sõida minuga Ülemiste / Filtri kandis ringi ja ma kirjeldan sulle mitu tundi järjest, kuhu ma teedeinsenerid kõrvupidi üles riputaks ja miks.

        • Sa oled nagu budist. Need räägivad ka, et kui su laevuke mööda jõge kivile otsa hulbib, ei vihasta sa ju kivi peale. Järelikult pole mõtet ka vihastada taina peale, kes oma paadiga sulle ette sõidab. 😀 Tõsi ta on, ma tean küll.

        • Budist pole – vihastan tihti – nt pool tundi tagasi kisavate tittedega emmede peale, kes ei taipa availkult ürituselt jalga lasta, kui nende maimukese vääksumine üritust selgelt segab. Aga jalakäia ja kivi võrdlus on tõesti adekvaatne mitmes mõttes.

    • Kamraad Kaur – erandina moodsatest maarajoonidest ei peaTallinna ratturid neile ehitatud paralleelteid mitte millekski.

  3. Oh, see et Tartus on tempo aeglane, ei tohiks tartlaste jaoks olla üllatav. Kõige suurema šoki sain ma 10 aastat tagasi (appi, ma olen 10 aastat ülikoolis käinud!) kui ma Tartusse kolisin, inimesed olid terve sammu võrra aeglasemad kui Tallinnas aga sellega harjus. Tallinnas on jalus kooserdajaid vähe, ja see on linna pm ainukene hea omadus.

  4. Mu arust on see mingi eestlaste korralagedus, et kõik peavad liiklema seal kus saavad ja nii kuis saavad. Üksteisega arvestamist ei ole.
    Natuke tsiviliseeritumates linnades on üldiselt nii, et kõnnitee on inimestel juba automaatselt mõtteliselt kaheks jaotatud. Jalakäijad hoiavad ühte äärde ja ratturid sibavad teises ääres. Ja kõik on rahul. Kui sa jalakäijana kogemata enda kõnniteepoolelt ratturite poolele kaldud, saad halbade pilkude osaliseks ja vastupidi.
    See on üks asi, mida ma juba ammu tahaks, et eestlased ka taipaks. See ka, et eskalaatoril võiks inimesed, kes tahavad seal SEISTA, hoiaksid ühte külge, üksteise taha, et need, kes tahavad kiiremini üles KÕNDIDA, saaksid seda vabalt teha, ilma et peaksid ennast igaühest mööda VABANDAMA.

    Noh, selles suhtes saan su pahameelest aru küll. Mind ajavad ka igasugused eestöllerdajad närvi. Titevankriga liigeldes ilmselgelt samamoodi inimesed, kes kaldteel niisama patseeruvad, sest leian, et need võiks ikka “minusuguste” kasutada olla (ka siis muud rattalised, kes treppidest liikuda EI saa). Aga noh, eesti rahvas ei taba asja ja selle parandamiseks polegi nagu midagi muud teha kui pihku närvata ja edasi unistada.

    • Lõpuks ometi! Ma ei olegi ainus eestlane, kes eskalaatoril kõndida suudab.

    • ja meenutan igaks juhuks ka siin, et vahel EI SAA trepist käia ka ilma ratasteta inimesed. kusjuures pealt vaadates ei pruugi seda nähagi olla. ma veetsin pikema aja enne põlveoppi ja lühema taastumisperioodi pärast oppi nii, et sileda maa peal rahulikult käies ei olnud midagi näha, a trepist käia ei saanud/tohtinud.

      TÜ raamatukogu ajas tollal lausa nutma, pmst tuli mul seal kätega käsipuul rippudes ühel jalal üles keksida.

      • Absoluutselt. Nõustun. Eskalaator on suurepärane abivahend inimestele, kes mis iganes põhjusel ei taha/saa trepist üles-alla kõndida. Ei mõista mitte kedagi hukka, kes seal seisavad sõites.

        Fookus ei olegi sellel, et inimesed seisavad eskalaatoril. Vaid et inimesed seisavad kolmekesi kõrvuti eskalaatoril – mis teeb nendest mööda minemise võimatuks ilma nende suurepärast vestlust segamata. Nagu Katre ütles, siis võiks Eestisse jõuda see mõtteviis, et ühes ääres inimesed seisavad ilusti üksteise taga ning teisest äärest saavad kõndijad lipata. Kõndijad saaks kõndida ja seisjad seista! 🙂

        Õnneks ei ole see maailma lõpp, et ma pean eskalaatoril seisma. Pigem mind teeb nukraks see, et kui ma teengi katse kellestki mööduda ja küsin kas saaks mööda, saan sageli pilke nagu ma oleks nende kassist endale just salli teinud ja küsiks nüüd niiti, et viimast õmblust veel teha….

        • eskalaatori-jutuga olengi täiesti nõus, mu “EI SAA” jutt oli rohkem kaldtee-jutu pihta sihitud. et nende hulgas, kellel on kaldteed vaja kasutada, võib olla ka ratasteta tegelasi. st iga ratasteta inimene kaldteel ei ole seal tingimata õelusest või lollusest. vahel ei ole lihtsalt muud varianti.

    • Tsiviliseeritud linnades on päris rattateed. Või siis ei ole, aga seal vaadatakse rattaga kõnniteele trügijat kui kriminaali. Sest üldiselt on kõnniteel inimesed ja neid on seal palju ja rattad sinna lihtsalt ei mahu. Nii et “lapsevanker rattal jalus” probleemi ei saa üldse tekkida või kui tekib, on rattur vales kohas ja tõenäoliselt rikub mitut reeglit korraga.

      (Aga kogu see rattadiskussioon on meil nüüd asjata, sest blogitar on algse sissekande täiega ära muutnud.)

      • Ma blogtreest sain aru jah. Lugesin postituse esimest lõiku ja tahtsin edasi lugeda ja.. tulin siia ja oli hoopis midagi muud. 😀

        Aga no ok, mõtlesin POOLtsiviliseeritud linnasid siis, kus päris rattateed veel ei ole ja kõnniteel on samasugused märgid, nagu meie kõnniteedelgi. Ehk siis lubatud seal olla nii ratturitel kui jalakäijatel. Ja sellisel juhul on selline kõnnitee ikkagi mõtteliselt poolitatud ja kõigile on ruumi, mitte et jalakäijad vantsivad seal, kus iganes tahavad. Teineteisega lihtsalt arvestatakse, aga see, et eestlane teisega ei arvesta (a ma ei tea, võib-olla lihtsalt ei pane tähelegi) tuleb väga paljudes asjades välja. 😉

        Nodsule nii palju, et ilmselgelt keegi ei vaata halvasti lonkavat hädist inimest, kes seal kaldteel on. Aga ma kahtlen, iga iga päev TUHANDED inimesed sellises seisus on. Selles oli point. ;D

        • (nagu ma juba ütlesin,) Ei saa ja pole mõtet panna jalakäijale käitumuslikke kohustusi. Kõnnitee peab olema turvaline koht, kus inimene ei pea tundma hirmu, vahtima ringi, jooksma kellelgi eest ära või oma ruumi kellegagi jagama. Jalakäija – olgu vaal, vanur või laps – on süüdimatu olend ja kõnnitee on tema kodu, tema kindlus.

          Suurlinnades on teised mängureeglid; aga suurlinnu Eestis pole.

          Kui sulle / ratturile jäävad jalakäijad ette, siis kobi sõiduteele ja kogu lugu. Kaldteel või sillakesel kannata ära, neid pole meil palju.

        • nojah, aga minuga oli see häda, et ma ei longanud, peale vaadates ei saanudki aru, et mul midagi viga oleks. ja kuidagi napakas oleks lonkamist teesklema hakata, et kõik ikka näeks, et mul on valus käia ja kaldteel tuututama ei hakkaks.

      • Kaur, Rentsi probleem “lapsevanker jalgrattal jalus” tuleneb sellest linnaplaneerimise eripärast, et Tartus Karlovas on Kesk tänaval allee, mille all on kaks teed, mis mõlemad on märgistatud rattateedena (n.ö rattatee kaks vastussuunavööndit haljasvööndi eri külgedel). Kõnniteed on tänava servades, s.t on 2 omavahel lahus olevat autode sõidurada, nende vahel haljasvöönd, mille keskel on puud ja servades rattateed ning kahel pool autoteed mõlemas servas on n.ö jalakäijate teed. Kuid meie kultuuri(tuse)le omaselt on viimased täis pargitud sageli, s.t jalakäijad liiguvad rattateel (mis on märgistatud kergliiklusteena s.t jalgrattamärgisega ning ilma inimmärgiseta). Selle vastu keegi enamasti ei mögise, sest ega koera ei saa ju ntx asfaldil pissitada jne, aga kui kaks lapsevankriga megaemmet end rattateel kõrvuti sisse seavad ratastega liiklemisega samas suunas, s.t nad ei näe ega kuule mitte midagi ega arvesta ka, siis ajab lööb kopa selle ignorantsuse peale ette küll…sest muidugi on ju rattatee ja kõnnitee vahel umbes poolemeetrine äärekivi, millest siis rattur peab alla kolistama, emmemusirullikestest mööda sõitma ja jälle üles kolistama. Meeldib sulle, eks? Teeksid iga päev, iga tund ja iga minut??? Tänaksid linnaplaneerijaid veel ka? 😛

        * Sealses olukorras on nii, et jalgrattur EI TOHIKS sõita sõiduteel, sest on olemas kergliiklustee. S.t ta nagu peaks venima tõesti nende käruemmede sabas. mille peale iga terve mõistusega inimene ütleb:”Fakk!” või kui ta on eriti viisakas, siis: “Putkavaht!”

        • Mhmh. Ma mõnevõrra saan aru. Tallinn on samasuguseid asju täis, minu personaalsed vaenlased on Sõpaka “rattateel” olevad trollipeatuste putkad.

          Kirjeldatud olukorras ma endiselt ei vihasta megaemmede peale. Ausalt ei vihasta. Mis see mulle annaks? Ma koperdaks sealt äärest alla (või, tõenäolisemalt, kulgeks sõiduteel) ja vannuks tulist kurja planeerijate, mitte kärutajate suunal.

          Kui tohib soovitada, siis mõtle selle peale, et käruga liiklejal on linnas kindlasti raskem ringi käia kui ratturil. Ma ei tea, kas sul on lapsi või kui palju sa käruga oled liigelnud, aga see on kohati uskumatult ebamugav.

        • a olen juhtumisi ka käruga linnas rallinud ja, ausõna, ei ole hullem, kui v.a lörtsiperioodil. 😛

          * Kaur, sa oled kuramuse vanem mees ja peaksid aru saama, et see, et sina ei vihasta (või ütled, et ei vihasta) ei tähenda, et teised ei tohiks ega võiks vihastada. Rentsil on ntx väikeste ratastega veneaegne kokukas, millega igasugustest servadest üles-alla rallimine on märgatavalt tüsilikum, kui sinu rattaga. 😛

  5. Tglt võiks inimestel olla siiski õigus ENNE vihastada, kui nad poliitiliselt korrektselt käituma hakkavad. No ratturil ei ole kõll õigust kellelegi otsa vist sõita, aga lollakate jalakäijate peale karjumise õigus tal vaieldamatult siiski on. 😛

    * Kaur, sa oled siin trollides praegu nagu paksud rattateel laiutades, tead. 😀

    • Ma isegi eriti ei trolli, vaid arvan siiralt, et ratturi koht pole kõnniteel. Ja kui ta seal siiski sõidab, siis olgu madalam kui muru. Ja kui liikluskorraldus sunnib ratturi kõnni- või kaldteele, siis pole see jalakäija asi ega süü.

  6. Point on lihtsalt selles, et üksikemaduse ja laste ülehellitamise vahel ei ole vääramatut põhjuslikku seost, muud midagi. Ära hellitada saab ka kahe või enama vanemaga peres lapsi, karmi sõjaväelist kasvatust viljeledes on üksikemal isegi lihtsam.
    Aga no keela siis kommentaarid ära, kui pinda käivad, ju see ikka on tehniliselt mõeldav.

    • Jalgratturid kõnniteel ei meeldi mulle ka.

  7. Ma olen ilmselt imelik ja normist kõrvalekalle, aga mulle meeldivad elusad jalgratturid, kui neid võrralda sõiduteel siledaks rullitutega. Seega mulle meeldivad ka ratturid kmõnniteel, sest RATTUR ei tähenda sporti tegevat Kauri, vaid inimest, kes kondimootoriga endale vajalikku sihtpunkti sõidab.

    Rattateed on kuramuse sportlastele ja normaalsetel jalgrattasõitjatel sinna asja ei ole, sest seal on veel ohtlikum, kui sõiduteel. Pealegi ei ühenda need iial mingeid sihtpunkte, vaid vähemalt Tartus algavad linna servast ning viivad mõmmi pepusse, kus otsa lõppevad.

    * Kui sõiduteel on pideva joonega maha märgitud ratturite teepool ning jalakäijate teepool, siis tglt võiksid mõlemad omal poolel ka püsida.

    ** Üldiselt olen mina üldse rattateede vastane, kasutades enamiku aastast põhitranspordivahendina linna piires ning lähistel jalgratast. Just sel põhjusel, et see soodustab vastandab segregatsiooni ning erinevaid liiklemisviise kasutavad inimesi. Kui kõik on kõikide oma, siis ei saa kellelgi vähemalt mölinat tekkida, et keegi seisab kellegi teise maalapikesel. Maa küsimuses olen ma nagunii seda meelt, et maa ei saa olla MITTE KELLEGI OMA, ainult Maa enda oma. 😛

    • Anarhist! Mis on tegelt muidugi okei. Aga siis peaks sa olema ka selle poolt, et vaaladel on õigus kaldteel lesida ja blogijatel on õigus neid vaaladeks nimetada 🙂

      • Ei mingi anarhist. Minu poliitilised vaated ei puutu eriti asjasse, eks ole. Sissejuhatust võid teha http://en.wikipedia.org/wiki/Land_ethic 😀

        * Ära lähene jäigalt. Mina vähemalt ei lähene, s.t sina võid, kui teisiti ei suuda. Vihje lihtsalt, kuidas inimesed vivad mõelda, eks ole.

        • * võivad

  8. Viskasin nädalalõpupilgu ka siia, et ehk on? Ent mis ma näen -ei ole. Pühade lehmade arvamusülesus on sajanditepikkune teema. Printsess veel vähem. Enamus teda ei tunne.

  9. Rents on aga äge blogija! Kohtasin teda esmakordselt õl lustiblogis ja armusin hoobilt – nii head kirjakeelt kohtab tänapäeval harva!

  10. omfg tänan, need fat activism ja health at every size tegelased võtavad mul silme eest mustaks. Aga samas ma ei tea kedagi, kes 20 aastast keldrikakandit kaitseks (v.a emme loomulikult).

  11. Tartus on veidi nutune jah nende jalgrattateedega; ise arvan, et uulitsale triibu maalimine ei tee poolt sellest kohe jalakäijatele keelatuks.
    Soovitan emotsioonide saamiseks ka Kroonuaia silda, see jalakäijatele mõeldud osa on fkin kitsas ja kahelt poolt piiratud, ja vähemalt üleeile tekkis tunne, et ma olen kuidagi nagu vales kohas, et seal jala käin, sest rattureid tuli kahest suunast kolmes reas. Mingid tatid veel karjusid “Eest ära.” Jalaga raiskadele, ma ütlen.

    • Tartus ON olemas eraldi jalgrattateed – näiteks Kesk tänaval on jalgrattatee kõnniteest füüsiliselt täiesti eraldatud.
      Ometi kakerdavad seal jalus mingid eided oma lapsevankritega, koeraomanikud ja igasugu muud värdjad, kes arvavad et jalgrattatee (märk 431) on just neile patseerimiseks loodud. Katsu siis normaalselt sõita sellisel teel.
      Miks noored emad sõiduteele ei lähe oma tittedega jaluta? Saaks lollidest geenidest lahti.

      • Tartus on neid VÄHE. Ja katkendlikult. Raekoja platsi juures ka nagu “on” jalgrattatee, mis peaks Kaupsi suunas viima, aga see jookseb mööda kõnniteed, ei ole füüsiliselt eraldatud, ja on väga halvasti märgistatud.
        Summa summarum: ratturid on kohati seal, kuhu neil asja pole, ja jalakäijad on ka seal, kuhu neil asja pole.

  12. Siin on suured tüütused nood sakslased,mitte lõunamaalased. “Saksa täpsus” on minu jaoks nüüd hoopis uus mõiste. Vähemalt siin on võrdõiguslikkus: mina saan klubisse tasuta, noored tibid peavad maksma selle eest :P.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid