anna kannatust · movies

Tahaks igasugu asju arvustada

Igasugu asjadest tahaks rääkida. Esiteks. Ostsin üle hulga aja läätsed, et oleks normaalne trennis käia. Tahtsin ColourVUE eriti suurte silmade omi võtta, aga internetis olid pildid siiski natuke liiga hirmutavad. Nii et võtsin tavalised ja muidu olen rahul, aga aru ma ei mõista. Vasakusse silma läheb lääts nagu valatult, aga paremaga on iga kord selline keberniit, nagu üritaks iseend silma kaudu vägistada. Kui juba ükskord paigas on, on väga mugavad. Vat sellist muret pole mul varem veel olnud, imelik lugu.

Teiseks. Loen praegu megaägedat raamatut. Daniel Tammeti “Sündinud sinisel päeval”, kus autist, kes näeb maailma läbi numbrite ja kujundite, räägib sellest, kuidas ta mõtleb ning maailma tõlgendab. Mul on täiega huvitav, proovige, äkki meeldib teile ka.

Kolmandaks. Vaatasin sihukest filmi nagu “Kaks jänest“, vahelduseks brasiillaste toodang. Päris huvitav oli, selline natuke teistmoodi kurikaelte tegutsemine. Harjumatu lausa, kui peab jälgima, et aru saada, mis toimub. Liiga keeruliseks ei läinud, aga süžeeliinid olid omavahel keerdus ja oli ikka parajalt harutamist, et aru saada, mis kedagi motiveerib. Ja kui keegi aru saab, kust Julia teadis, kes ta lapse isa on, andke mulle ka teada.

Neljandaks. AbFab lubas mulle tõestada, et liha on suurepärane ja viis mu sööma. Toores veiseliha toore munaga. Hiljem ronisin trennis nagu Rocky, jõudu oli küll. Maitses ka päris hästi, kuigi liha pole ikka päris minu teema. Vabalt võib muidugi olla, et see on lihtsalt harjumuse asi, mind lihtsalt tõmbab koorene pasta pea või mõni hea magustoit pea alati rohkem kui liha.

Viiendaks. Viimasel ajal on inimesed netis arutanud, kuidas trenniharjumust tekitada. Minu jaoks on see täiesti võõras probleemiasetus. No umbes nagu küsitaks, et no kuidas ma küll hommikuse kohvijoomise või pärastlõunase koogisöömise harjumuseks muudan. Trenn on ju mõnus ja kui miski on mõnus, ei pea eriti vaeva nägema, et tahaks seda järgmisel päeval uuesti teha. Kuigi ka mul on vahel hetki, kus tunnen, et olen laisk ja pean end sunnima, aga see pole selline “topin pea padja alla ja ei tule iial välja” tunne, vaid kerge vastumeelsus. Ja ma pole iial kahetsenud, seda, et ikka end trenni kohale vedasin, ainult seda, kui vahel minemata jääb. Nii et paar nädalat piisava järjekindlusega teha (nii et mõnusalt raske oleks, aga ninast päris verd välja ei võtaks) ja küll see harjumus tuleb, kus ta pääseb.