millal mu uus elu algab?

Bunny-Gun_18112-l

Üks meist kõigist hulga naisem naine kirjutas hiljuti sellest, kuidas ta pidevalt avastab, et elu käib ringiratast. Ja siis, et on otsustanud, et hülgab mõneks ajaks kõik mehed ja pühendub hoopis muudele asjadele. Olulistele asjadele. Iseendale. Elule. Eesmärkide saavutamisele. Tahaks öelda, et aamen ja aamen. Esimene tõsiselt, teine keel põses.

Juba üle nädala valmistusin sel teemal kirjutama, aga kuna see läheb nüüd kokku ühe teise teemaga, millega hiljuti kokku puutusin, on vist aeg seda teha. Mulle nimelt heideti ette seda, et ma tegelen paksude mõnitamisega ja ei mõista, et põhjused, miks inimesed end ei muuda, kuigi see nende tervisele kasulikum oleks, tulenevad tihti väliskeskkonnast, mitte neist enestest. Kuna need on minu jaoks väga olulised teemad (mitte kehakaal, vaid just suhtumine “maailm hoiab mind tagasi” vs suhtumine “homme hakkan heaks”), võiks ju sellest tiba kirjutada. Mitte lootuses, et need konkreetsed inimesed mind vähem värdjaks peaks, sest nad said väga hästi aru, mida ma öelda tahan, selle pärast nad mind tropiks peavadki, aga pigem selle pärast, et neile paarile inimestele, kes veel mind PÄRIS lausdebiilikuks ei pea, oma seisukohti põhjendada. No et nemad saaksid ka oma seisukohti ajakohastada.

Nimelt. Tüli algas sellest, et ütlesin ühes blogipostituses vihahoos (sest koduteel pidin rattaga uimerdama, sest mul ukerdas järjest lühikeste vahedega ees kolm ülekaalulist) paksude kohta pahasti. Inimesed solvusid, mina kustutasin selle osa ära. Mitte selle pärast, et ma hullult häbeneks, aga selle pärast, et ma tegelikult tõesti ei taha inimesi solvata, isegi siis, kui ma arvan, et selline solvumine lollakas on. Sest ma olen jätkuvalt seisukohal, et kui mul oleks jalus sõelunud kolm suitsetajat ja ma oleks koju jõudes kirjutanud, et kuradima konitajad olid mul silmad krõllis jalus ja isegi ei märganud, sest ilmselt mõtlesid nad ainult sellele, kust järgmise mahvi saab, poleks ükski suitsetaja tulnud mulle ütlema, et suitsetajad ilmselgelt segavad mind oma eksistentsiga üldises plaanis, mitte ainult rattateel. Mis on minu jaoks totter, sest mina ise ei näe siin mingit erinevust, üks halb harjumus vs teine. Aga inimeste jaoks siin ilmselgelt on vahe (kui kellelgi on teooriaid, MIKS see nii on, siis jagage, see on minu meelest huvitav teema, mida ei saa taandada sellele, et suitsetajad kahjustavad ka teisi – enamasti ju ei kahjusta, suitsetavad omaette), nii et kasutan siin postituses näitena suitsetamist. Igatahes võib öelda, et teema eskaleerus, kui pahandaja jagas artiklit selle kohta, et paksude mõnitamine viib selleni, et nad võtavad veelgi juurde, ja mina ei nõustunud sellega. Mitte selle pärast, et ma arvaksin, et on normaalne kedagi mõnitada, vastupidi, igasugune mõnitamine on nõme. Vaid selle pärast, et selle artikli mõte on minu jaoks see, et süü ei saa ilma peale jääda, keegi PEAB süüdi olema – ja inimene, kellel probleem on, tahaks selle süü endast võimalikult kaugele asetada.

See on minu jaoks oluline teema, sest mina nimelt jagan iseendale pidevalt lubadusi SUURTE muutuste kohta. Enamasti küll mitte meeste kohta, nagu Kõige Naisem Naine, vaid üldse mingite totrade asjade osas, mis kipuvad palju aega ära võtma. Enam ma Perekooli ei lähe! Facebookis käin ainult kaks korda päevas! Vahel seoses meestega ka – mis sellest, et homme on laupäev, kui kallim ööseks jääb, hakkame ikka mõlemad hommikul kell üheksa tööle! (Haa-haa-haa!) Kinnitan endale, et no nüüdsest alates ma IGATAHES keskendun esmajoones lõputööle (mis on tõesti unarusse jäänud. TAAS), seejärel niisama isiklikule arengule ja no siis, kui peaks juhuslikult aega üle jääma, SIIS (if, mitte when) tulevad seks, poks ja murumängud ja igasugune muu meelelahutus. Olen aru saanud, et see viimane mõte väga hästi ei päde, sest need murumängud on üsna olulised. Kui olevikus miski ei motiveeri, pole ju tahtmist tuleviku nimel rabeleda. Ja mitte ainult mina ei ütle nii, vaid targad onud arvavad ka sama, näiteks selles TED-ijutus.

Jagan neid lubadusi ja feilin. Okei, Perekooli jätsin ma tõesti maha, sest see oli liiga rõve sõltuvus, et seda endale lubada. Aga muidu käib see süsteem nii, et kaks sammu edasi, üks samm tagasi – mis tähendab siiski, et olukord näitab paranemise märke, nii et ma liigselt ei kurda. Aga miks ma neid lubadusi jagan ja pidevatest tagasilöökidest hoolimata järjepidevalt ellu rakendada üritan? Seda enam, et kevadel, pärast ühe lõputöö kaitsmist, oli mul mitte päevi või nädalaid, vaid KUID tunne, et ainus areng, mis mu elus parajasti on, käib põhimõttel “üks samm edasi, kaks sammu tagasi”.

Mul nimelt on selline äärmiselt ebapopulaarne seisukoht, mida ma ka siin blogis olen korduvalt väljendanud, et täiskasvanud inimene vastutab oma tegude eest. Tunnen, et pean seda taas natukene selgitama, sest miskipärast leiab suur hulk ühiskonnast, et see vaatenurk teeb minust täieliku värdja. Ma leian nimelt, et ükskõik, kui perses su vanemad omadega olid või on, ükskõik, millises slummis sa üles kasvasid, ükskõik, kas su üle-eelmine eks peksis sind, ükskõik, kas juba su vanaema oli laisk – kui sa oled kümneaastane ja suitsetad, sest kogu su pere teeb seda ja issi andis suitsupaki kätte, on see su pere süü, aga kui sa seda harjumust kümme aastat hiljem jätkad, võta kogu vastutus ka avasüli vastu. Eeldusel, et sa elad lääne ühiskonnas ja oled suutnud elementaarse hariduse kätte saada. Ühel hetkel peab inimene iseendale otsa vaatama ja eneselt küsima, kas ta on hetkeolukorraga rahul ja kui ei, siis kuidas seda muuta. Mis ei tähenda, et mind üldse kotiks see, KAS sa suitsetad. Kogu ülejäänud maailm hindab sind ikka selle põhjal, mida sa NEILE pakud. Tööandjat huvitab töö kvaliteet, sõpra seltskond ja meelelahutuslik aspekt, ema see, kas sa ükskord lapselapsi toodad või miks sa selle toreda naabrimehega ikkagi kokku elama ei võiks hakata. See, kas sa suitsetad, huvitab ainult neid inimesi, kes kasvõi hetkeks su suudlemisele mõtlevad, või kellele sa suitsu näkku puhud. Lihtsalt kui sa hakkad teistele omal algatusel rääkima, et see, et inimesed sinu ümber suitsuhaisu peale nina kirtsutavad, teeb mahajätmise raskemaks, mõtlevad pooled neist, et sa oled kergelt opakas. Hetkeks. Enne, kui see unustatakse, sest inimesed mõtlevad enamuse ajast kas oma isiklikele probleemidele või Kim Kardashiani elutraagikale, mitte sellele, et naabrilapsed on sunnitud passiivsete suitsetajatena üles kasvama. Ja noh, ega keegi ju midagi ei ütle, sest ametlik seisukoht on, et kõik sõltlased, kes on harjunud stressi meditsiinilisest või sotsiaalsest aspektist vaadatuna valede meetoditega maandama, on tegelikult ühiskonna õnnetud ohvrid, sest stress ON OLEMAS.

Õnneks ei ütle. Ma ka tavaliselt ei ütle, sest mul endal on ju hulk samasuguseid muresid. Jaa, ma tean, tundub, et mina olen täiuslik, eks ole, ainult iseloom oleks nagu väga sitt. Aga ei ole nii, pigem jagan ma teistele üsna vähe kriitikat, suurema osa suunan iseendale, sest mul on vigu küll ja veel. Esiteks muidugi mu venimajäänud kool. Mul on tõsiseid probleeme enda tööle sundimisega ja ma olen vahel täielikus ahastuses, sest ma töötan igapäevaselt tähtajaliste projektide kallal, ma võtan netikursusi jne – ja mul ei ole seda probleemi, et asjad õigeks ajaks valmis ei saaks. Võin hilineda paar minutit, aga mitte paar aastat. Aga vot selle KONKREETSE asja kallal on nii raske töötada, mis sellest, et oleme ammu üle koera ja see saba pole isegi teab mis kohev. Ja muidugi leian ma, et tänu taevale, et ühiskond mind siin ohvriks peab. Ma ise niigi piitsutan end, ei oleks meeldiv, kui keegi teine veel tänaval järele karjuks, et “Rents, ikka oled prokrastinaator vä?” Praegu karjuvad ainult sõbrad (kellele ma selle eest tänulik olen, muidu ma paneks pea padja alla ja ignoks selle lõputöö olemasolu) ja vahel ühika tõmmud poisid, sest kuna mul on white privilege* ja normaalkaalu privileeg, nagu ma mõne päeva eest teada sain, võib mulle halvasti öelda ja ma ei tohi solvuda. Mis sellest, et tegelik privileeg on neist ainult esimene, teise nimel teen ma teadlikult tööd. Minu elus ei ole olnud aega, mil ma üldse ei mõtleks oma toitumise peale. Kuskil põhikooli keskel hakkasin ma tegelema spordialaga, milles võisteldi kaalukategooriates, ja juba varakult tehti kõigile selgeks, et me ise OTSUSTAME, millises kategoorias me võistleme – ning vastavalt valitud kategooriale muudame oma käitumist, et sellesse mahtumist tagada. Keegi ei teinud 12aastastele toitumiskavasid, lapsed mõtlesid oma peaga ja vajadusel küsisid nõu. Mis ei tähenda, et ma arvaksin, et teisi nende kaal üldse huvitama peaks või et teised peaksid seda kuidagi teadlikult mõjutama, aga tähendab seda, et naerma ajab see, kui mingis vaidluses leitakse, et ma ei saagi näiteks ülekaaluliste probleemi mõista, sest mina olen ju peenike. Jah, vanasti võisin ma üsna valimatult kõike süüa, aga ma ei ole enam 15. Ma hoian oma kaalul silma peal, teen toitumisalased otsused sõltuvalt selle muutustest, põhimõtteliselt ei kasuta ühistransporti, kui on võimalik ohutult jalgrattaga või jalgsi liikuda ning teen nädalas vähemalt kuus tundi trenni, enamasti pigem kuskile kümne kanti. Igapäevaseid tunniajaseid koerajalutamisi ma muidugi trenni hulka ei loe. Minu eesmärgiks on eelkõige küll võimalikult hea vorm funktsionaalsusest lähtudes, aga selge see, et sellega kaasneb ka prink kann. Ja selge see, et üheks eesmärgiks on ka selle säilitamine, st ma tegelen juba eos potentsiaalse probleemi vältimisega. Aga võtame nüüd selle kümme tundi treeningut nädalas ja ütleme selle kohta “kaaluprivileeg”.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See suhtumine lihtsalt ajab mind närvi, nii et mul on isegi mitu päeva hiljem raske sel teemal mitte räntima hakata, andke andeks. Seda enam, et ma ei taha tegelikult isegi kellegagi kakelda, ma lähen lihtsalt insta kettasse iga kord, kui ma näen, et võetakse mingi probleem ja hakatakse süüdistama ükskõik keda, selle asemel, et tunnistada, et teised inimesed on küll värdjad, aga ainult mina ISE otsustan, kuidas ma sellele tohutule lollusehulgale reageerin. Elu on kannatus. See ei tohiks kedagi üllatada, kannatusega tuleb leppida ja oma suhtumist muuta. Mina reageerin hetkel valesti, nagu te näete. Teised reageerivad minu lollusele ka valesti.  Nii et proovime nüüd suured tüdrukud olla, let’s be better than that ja läheme teemasse tagasi.

Teine suur probleem ongi toitumine. Ma olen harjunud mõtlema selle peale, et mu toidusedel oleks üldises plaanis tervislik (piisavalt valku, piisavalt vitamiine, mitte ainult puhas suhkur), aga teen isiklike eelistuste osas üsna palju järeleandmisi, unustades, et elu on korduvalt näidanud, et minu toidus PEAB liha olulisel kohal olema. Ja enese ümberharjutamine on üsna keeruline. Ma ei ole nii suur lihafänn, nii et tavaliselt, kui seda ostan, jätkub seda vähemalt kaheks söögikorraks ja avastan pidevalt kaks päeva hiljem, et oi, teine lihatükk on külmikus. Kuigi siin on näha teatavat edasiminekut, nüüd on mul juba pea alati meeles see õigel ajal ära süüa, enne kui päris halvaks läheb. Varem võisin ma täiesti vabalt pühendada toidutegemisele tunnikese, teha suurepärase seene-köögiviljarisotto ja alles lõpus avastada, et selleks, et köögivilju ja seeni külmikust kätte saada, pidin ma liha kolm korda ühest kohast teise eest ära tõstma, aga minu aju ei registreerinud seda kui miskit, mis võiks mu toidu sees olla.

Ma saan mõlema mure puhul aru, et on väliseid tegureid, mis mu otsuseid mõjutavad. Mul on üsna kiire elu, nii et muidugi on kiusatus poest jogurt haarata, mitte tervislikku toitu teha. Ja kui ma teen tervislikku toitu, jääb selle võrra jälle vähem aega lõputöö jaoks. Igas päevas on 24 tundi, mu päev ei muutu selle pärast pikemaks, et ma sinna palju tegemisi kokku olen kuhjanud. Töö juures on hetkel palju stressi ja palju lärmi ja siis on väga raske mõttetööle keskenduda – ja pärast tööd tahaks ainult külma jooki ja läpakaekraani ette vajuda ja et keegi nunnutaks. Aga kui ma mingid eesmärgid juba omale seadnud olen, tahan ma need ka täide viia, nii et ma üritan oma 24 tundi pidevalt võimalikult optimaalselt ümber korraldada. Sest kogu see loetelu küll mõjutab mu valikuid, aga lõplik otsus tuleb seest, mitte väljast, selle teeb väike Rents minus eneses. Ja ma ei taha, et see Rents laisk oleks, nii et üritan kogu aeg teda natuke treenida, et ta harjuks mõistlikumate valikutega ja otsustaks ka stressisituatsioonis nii, et ma võin tema üle uhke olla ja teda esmaspäevasel dr Whole pühendatud õhtul jäätisega premeerida.

Aga vahepeal see Rents feilib. Ja kui ta feilib toitumise osas, pole suuremat probleemi. On näiteks eriti kiire periood, tõlked üksteisel seljas ja mina ostangi poest ainult kohvijogurtit (mm, kohvijogurt) ja unustan täiega ära, et vitamiinid ei asenda tervislikku toitumist. Seda pole eriti raske parandada, ostan järgmised nädal aega lihtsalt iga päev sada grammi praetud maksa ja söön hambad ristis pool ära. Kaaslane** pahandab ainult, et haisen maksa järele, aga muidu on elu lill. Kui ma aga lõputöö osa lohisema lasen, on kehvem lugu, sest sealt saab väga kiiresti alguse allakäiguspiraal. Tuleb häbitunne, sest eile ei teinud midagi. Selle sama häbitunde pärast ei taha täna ka midagi teha. Tahaks ainult süüa suhkrurohkeid asju, sest need annavad ajule kiiret energiat – ja juba ongi toitumine ka laksust paigast ära. Pole isegi vaja kedagi, kelle ees häbeneda, minu enda seest tulev mõnitamine teeb selle töö väga kenasti ära. Aga siin ongi vaja suur tüdruk olla, iseend analüüsida ja mõelda, mida ma nüüd siis tegelikult tahan – bitch Rentsi peale solvuda või õigele rajale tagasi saada?

Just selles osas ongi mul trennist väga palju kasu. Minu jaoks toimib trenn nagu meditatsioon (usun siiralt, et meditatsioon kui võimalus oma aju restartida, on äärmiselt kasulik – ilma igasuguste religioossete või ideoloogiliste kaalutlusteta, lihtsalt füüsilisest aspektist -, aga pole suutnud end veel sellega igapäevaselt tegelema harjutada). See annab ajule võimaluse tunnikese või paar hoopis muu asjaga tegeleda, nii et see refreshib end ja suudab pärast seda hoopis uue hooga ülejäänud maailmaga tegeleda. See õpetab end distsiplineerima. See annab võimaluse kiiresti väikeseid eesmärke saavutada – ja kui parajasti hästi ei lähe, õpetab end analüüsima, oma vigu hindama ja alternatiivseid lahendusi otsima. Täna käisin näiteks ekstra seina jõllitamas ja visualiseerimist harjutamas. Visualiseerimine on väga oluline, aga ma ei saa seda trennis harjutada, sest ma HÄBENEN. Sest siis ju inimesed näevad, et ma olen loll ja saamatu ja proovin täielikke debiilsusi ka. Nii et ma tean, mis tunne see on, kui segab see, et “maailm näeb, millise lurinaga ma imen” – aga kui ma nüüd selle maailma pärast kodus istuksin, imeksin ma ju edasi. Selle pärast tulebki alternatiivseid variante otsida ja näiteks kolmapäeva hommikul üksinda seina ääres passida, et isiklik areng võimalikuks saaks. Ja pikemas perspektiivis peaks iseenda suhtumise kallal töötama, et maailma kujuteldav seisukoht (sest ma TEAN, et vähemalt trenni osas it’s all in my head, keegi ei mõista seal proovimist hukka, kuni sellega vingumist ei kaasne) mind vähem segaks. Võiks ju muidugi selle asemel kirjutada artikli selle kohta, kuidas see maailm mu isiklikku arengut takistab – aga kellel meist sellest tegelikult kasu oleks?

Postitus sai nii pikk, et võin nüüd ausalt lubada, et olen selle eest tulevikus kenam, proovin mõnda aega üldse mitte kellelegi halvasti öelda ja keskendun hoopis isiklikule arengule. Toitun tervislikult, tegelen lõputööga ja üritan omandada oskusi, millest mulle tulevikus kasu oleks. Ja selle kõige kõrvalt natuke pilvi vaadelda ja kellelgi toredal käest kinni hoida. Taas. Äkki täna algabki uus elu.

* Tegelikult on mul kuri kahtlus, et need tõmmud poisid norivad oma emaga ka täpselt sama moodi, nii et siin ei anna vist nahavärvi taha pugeda.

** Tema maksa ei söö, teise poole sööb koer.

50 kommentaari

  1. Ma vastaks pealkirjas esitatud küsimusele, et siis, kui taas mehele lähed. Vaata kui nunnusid ja eluga rahulolevaid sissekanded su ex-sõps mallukas teeb, mees on ja laps on ja isegi minisiga on, ei mingit vingumist suitsetajate või paksude kallal. Teda nad ei sega, sest tal juba on oma, “uus” elu! Päikest!

    • Mallule jäävad jah ainult trussikumiisud jms ette, kes seda õnnist pereelu ohustavad.

  2. No õpi sellest ja võta nii noor mees, kel sihukest ajalugu lihtsalt pole?

  3. Ee… kui selles-kohas-mida-sa-enam-ei-külasta, püstitada teema “kuradima konitajad hoidku palun minu nina alt eemale oma tossutorudega sularahaautomaadisabas, tunnelis ja bussiootepaviljonis”, siis saad sa raudpoltkindlalt kuulda, et sul on konitajatega probleem üleüldises plaanis, kindlasti probleem ka oma minapildiga ja üldse.
    Või kui püstitada sinnasamusessegi teema “kuradima telefonisõltlased võiks roolis istudes natuke ennast kokku võtta ja liiklusele kehtestada, kas ei saa siis see veerand tundi ilma tsättimata olla”, siis saad teada, et sa oled kade, et sul telefoni ei ole ja üldse oled sa ise kindlasti liikluses palju ohtlikum…

    Seega ei ole paksuteema mitte mingil moel erinev muudest üht või teist vähemusgruppi kuidagi negatiivselt või lihtsalt sõnu valimata teistest eristaval moel ära mainivatest teemadest.

    • Statistiliselt võibelt on erinev, st puudutab rohkemaid inimesi.

    • Ma jõudsin su hiidpostitusega nüüd lõpuni ja ütlen, et muidu olen nõus, aga. Aga!
      On üks tervisehäire, mis väljastpoolt võib välja näha nagu vingumine aga mis, kui see on juba välja kujunenud, EI OLE enam oma teha midagi nii lihtsalt – see on depressioon. Ja kuna aju ehitusest ja toimimisest ikka veel piisavalt ei teata (kuigi iga päevaga teatalse ikka rohkem ja rohkem), siis ei aita alati ravimid ka. St iga vingumine ei ole pelgalt vingumine. Muud midagi.

      • Mul on endal vingumisprobleem. Seda kinnistab see, et see tagab pidevalt edu. Näiteks mul juhtub pidevalt nii, et ma vigisen blogis – ja siis kaks minutit pärast avaldamist tabab mind ilmutus. Või vingun trennis ja siis järgmise korraga teen asja ära. Mul on tunne, et see käib kuidagi nii, et kui ma asja verbaliseerin (mis siis, et vinguva hääletooniga), saab see mu oma peas kuidagi selgemaks ja probleemi selge sõnastamine aitab lahenduse leidmisele kaasa.

        • Aa, see on preventiivne vingumine. Minu meelest on osa vingu täitsa kasulik isegi. On teraapiline vingumine, preventiivne, kognitsiooni toetav, jne.

      • Morgie! Vingumine on ikka vingumine. Vingumise mõiste lihtsalt muutub seoses meie teadmiste kasvuga inimaju tegvusprintsiipidest ja võimalikest kõikumistest selles (ma meelega ei kasuta sõna “hälve”, sest kui enamikul on mingi – küll üksteisest erinev – “hälve”, siis kokku annab see ju lihtsalt hunniku normi variatsioone.🙂 ). Hetkel meie ühiskonna teadlikkuse puhul nimetatakse seda vingumiseks ja mõistetakse sügavalt hukka.

        Oh, paraku!
        * Kümme rida leinavat nägu ja lootusetu ohe.

        • Kui kõigil on mingi üksteisest erinev hälve, siis kas see kokku on standardhälve ? *vasakule ära*

      • Ray, ma tundsin, et selle koha sõnastuse eest ma saan, aga ei viitsinud teisiti sõnastada ega viitsi praegugi.🙂

        • Oh, ei, ma ei kritiseerinud kuidagi, suht nõus isegi – küll aga nägin head võimalust lolli nalja teha (ja ei suutnud sellist võimalust kasutamata jätta (loomulikult))😛

        • Ainult minu kallal viitsid mögiseda, kui lausetega rahul ei ole.😀

        • Rents, sinu kallal mögiseda on lihtsam, sest uute variantide väljatöötamine jääb siis sinu hooleks, sest ega ma ometi su blogi pidama ei hakka (isegi kui täitsa üle jõu – koos Rolandi ja HullMaxiga) kaasa aitan.🙂

  4. ehh pagan kui täpselt see, mida ma mõtlen🙂 Ega muud polegi.. ainult see, mis sul lihaga, on mul juurikatega…

  5. Türa, Rents, võta end kokku! Pole ilus, mind paksukest, külmkappi jogurti järele suunata. Nüüd pean homme 12. km asemel 20 jooksma. MU JALAD ON NIIGI VÄGA HAIGED!

    • Kumb ennast kokku peab võtma, türa või Rents? Või mõlemad?

      • Ma võin öelda, et Rents, aga Rentsile eelist anda nagu ka pole ilus? Mõtle, kui kõik türad Rentsi taga ajaks…Aga räägime ikka Rentsist ja mitte lihatoidust.

        • Räägiti vist hoopis kokkuvõtmisest. Kuidas sellega on?

        • Loe mu vastus uuesti, nii ongi🙂

        • Olukorrast teise nurga alt…
          Jalgrattaga sõitmise suhtes ei saa mina jätkuvalt aru, miks peavad jalgratturid keset linna kitsal kõnniteel elu eest kihutama. Uued liiklusreeglid vist nüüd lubavad seda… kuigi, kas ei kehti mitte nõue, et nad ei tohi ületada jalakäija tavakiiirust jalakäijate läheduses? Kas nad ise ei saa aru, et kõnnitee (mitte kergliiklustee või rattatee) – tavaline kõnnitee on ennekõike jalakäijatele, pensionäridele, lapsevankriga emadele, lobisevatele noortekampadele ja kohutavalt suurele hulgale lastele, kes, muuhulgas, teevad päris tihti sirgjoones liikumise asemel ka ootamatuid kõrvalepõikeid? Ma vaatan, kuidas Tallinna kesklinnas mõned ratturid kihutavad, foori süttimist ootavate jalakäijate nina eest mööda kõnniteed, sööstavad Falgi teed pidi alla, nii et jalakäijad peavad gekodena seinale hüppama ja mul tekib tahtmine relvaluba hankida.
          MINA saan veel eest ära või argumenteerin massiga (minu ja jalgratta kokkupõrkes ei pääse rattur vigastamatult), aga minu laps? Kui ta mõnele situatsioonitajuta spordipedele ette jääb?

          Väike näide tänaval liiklejate peale vihastamisest.😉

        • Oh pagan, see kommentaar sattus kommentaaripuu peal küll väga valesse kohta. Pidi omaette haruks kujunema…

  6. Suur osa depresiooniga toime tulekul on enda kokku võtmine. Nagu kõige muugagi. Vahel lihtsalt ei suuda ja samas, kui oled suure vaevaga ennast kokku kogunud, siis ei tohi ennast lõdvaks lasta, sest laiali lagunemine on imelihtne ja jälle ree peale saamine üüratu pingutus. Kehtib trenni, söömise, depressiooni ja kõige muu kohta.

    See on termodünaamika teine seadus, mille järgi ei saa isoleeritud süsteemi entroopia kunagi kahaneda. Seega saavad iseeneslikud protsessid isoleeritud süsteemis toimuda vaid entroopia kasvamise suunas. Protsessid, milles entroopia kahaneb, saavad toimuda vaid siis, kui süsteemiga tehakse tööd.

    • Paula, oled sa depressioonis inimesega kokku puutunud?
      “Võta end kokku” ei tööta, kahjuks.

      • Paula point on see, et selleks, et august välja rabeleda, inimene PEAB end kokku võtma. Depressioonis inimene lihtsalt ilma ravimiteta ei pruugi selleks suuteline olla (ja selle soovituse andmine ei tee asja paremaks), aga ravimid ja teraapia selleks ongi, et ta ühel hetkel seda suudaks.

        • Kommenteerisin allpool.

  7. “Ma võin olla [SisestaOmaPuudused], aga vähemasti pole ma paks.”

    • Kehakaal minu minapildi vundamendiks nüüd küll ei ole, hoolitsen selle eest, et see mulle meeldivates piirides oleks, aga ei defineeri end läbi selle.

  8. […] on paksude teemaga kimpus. Ta “sõimas” pakse ühes väljaelamisteemas ja ilmselt sai kellegi käest […]

  9. Kaur. Olen pika isikliku kogemusega. Depressiivne. Lihtsalt sellise õnnetu ajukeemiaga.
    Ma ei väida, et lihtsalt soovitusest; võta end kokku; abi on, aga igapäevase toimetuleku seisukohalt on see tohutult oluline. Teadvustad oma haigust, katsud otsida abi, võtad korralikult rohtu ja ei anna järgi sellele tundele, et ei suuda voodist välja tulla. On aegu, kus ei suudagi, aga surud hambad risti ja ikka tõused, sest sul on lapsed (alguses isegi väiksed) ja sa oled ainus, kes neil on. Sa ei saa laiali lagunemist lubada ja ei saa ka lõdvaks laskmist lubada. Õpid juhtima emotsioone, et ennast koos hoida. Sa ei saa endale ära suremist lubad, sest sul on inimesed, kes sinust sõltuvad.
    Ja see, et mul on selline ajukeemia EI OLE vabandus. See on osa “kaardipakist” mis sünniga kaasa anti ja on minu otsus ja vastutus, kuidas sellega toime tulla.

    • Selge. Aitäh, jah, nõus.

    • Hmm! See selgitus on minu jaoks suht lihtsustav.

      Inimesed, kes end korra aastas ära püüavad tappa (kuni neil see õnnestub), ei hooli väga sellest, et neil kästakse/palutakse/ sunnitakse/anutakse olla “normaalne” ja “võtta end kokku”. Kui ikka ei ole, mida kokku võtta, siis seda lihtsalt ei ole, eks ole. Nad ei mõtle tglt ka, et sina, mina, maailm, tähtede seis või kuufaas või üldse miski neist väljaspool asuv oleks nende sitt-olla-olekus süüdi. Nad tunnevad, et nad ISE on selles süüdi, saad aru?!?! Komplekt “süü, et oled sina+ häbi, et hoolimata pingutusest ikka oled sina” ei anna väga suuri valikuid “end kokku võtta”.

      Sa kirjutad siin nagu depressiivsed inimesed ise tahaksid olla depressiivsed ja kannaksid lippu “I´m a proud bipolar person” või midagi sellist.😛

      Kas sa maohaavadega inimesele loed moraali, et võtku end nüüd ometi kokku ja seedigu normaalselt? Mis mõttes sa pead režiimi, kui ma sulle pool siga tõin? Söö ikka kohe ja korraga! Murtud jalaga inimesele ütled, et mida sa muned, jookse see maraton ometi ära? Või kui maratoni ei viitsi, siis poes käia ometi ju saad, kõnni nüüd, mis lorutad.😛

      * Kui see lähenemine sul SU OMA depressiooni aitab vaos hoida, siis anna minna. (Y) Aga see lähenemine päris kindlasti ei aita KÕIKIDE puhul. Üldistamine ei ole abiks.

      • selle põhjal, mis ma näinud olen, on “inimesed, kes minust sõltuvad” depressiivsele selles mõttes abiks. a kõigil ei ole inimesi, kes neist sõltuvad ja siis ei pruugi oma aruga seda motti leida, miks üldse peaks edasi elama. või isegi on inimesed, kes sõltuvad, aga depressioonis inimene ei usu, et neil teda päriselt vaja on – ma pean silmas neid, kes usuvad, et “ilma minuta oleks neil parem”. see süü ja häbi värk, mida k.k.p-s kirjutas; veendumus, et isegi kui tegelikult õieti ei taha ennast ära tappa, on ometi selline kohustus.

        • ja need on need juhud, kus mott peaks tulema väljastpoolt, nende inimeste käest, kes näevad asju ilma depressiooniprillideta ja suudavad olukorda (nt depressioonis inimese väärtust) adekvaatsemalt hinnata. (“adekvaatsemalt” selles mõttes, et niipalju, kui ma olen näinud, mõtleb depressiiv endast oluliselt halvemini ja hindab oma vajalikkust vähemaks, kui need inimesed, kes teda ümbritsevad).

        • … mott selles mõttes “sul on abi vaja (arsti juurde minna jne), sa ei taju praegu asju adekvaatselt”.

        • Ei tähenda, et inimene on luuser või andetu või saamatu või vaene või mis iganes. Robin Williams oli ikka väga hinnatud ja armastatud. Ma usun, et väga paljud oleksid tahtnud olla tema nahas väljast vaadates, aga tema ise seest vaadates seda ei tahtnud.

          http://rubyetc.tumblr.com/post/95630490887/rubyetc-most-people-have-a-hard-time-accepting

      • Siin ongi minu arvates vahe. Keegi teine ei saa depressiivsele öelda, et võta ennast kokku, mis sa ohid. See tõepoolest ei aita. See peab tulema enda seest ja on abiks igapäevasel toimetulekul. Nagu ma ütlesin on esimene samm haiguse teadvustamine. Aru saamine, kus kohas räägib haigus ja mitte sina ise. See on üldiselt õpitav.
        Murtud jalaga inimene laseb ennast kipsi panna(ravi), aga see, kas ta jääb eluks ajaks lonkama ja põdema sõltub 90% sellest, kas tal on pärast kipsi ära võtmist suutlikkust ennast kokku võtta ja taastusraviga tegeleda.
        Depressiivsus ei ole kellegi valik ja ei ole ka kellegi süü. Mis värk selle süüga on?! See on haigus, krooniline, tihti halvasti ravile alluv ja potentsiaalselt eluohtlik. Mõnedele lõppebki see surmaga.
        Sundmõte, e t sa pead ennast ära tapma, isegi kui ei taha, see on pigem skisofreeniale iseloomulik.

        • … ei, see sundmõte võib täitsa harilikule depressiivikule ka iseloomulik olla.

          Soovitan vähem sildistamisi ja rohkem enese kokkuvõtmist, et kasvatada endale kasvõi pool milliliitrit ajumahtu, et olla ehk võimeline mõistma, et su isiklikud kogemused ei haara kogu maailma erinevusi.

  10. Ehhh. Ma proovin siis korra veel, kuigi ma tõesti enam selgemini ennast väljendada ei oska, kui ma seda juba korduvalt teinud olen.

    Alustuseks: jah, väga tore, et sa nii palju vaeva näed, pidevalt joonlauaga menüüs järge ajad jne. Aga see ei anna sulle õigust ilkuda võõraste (või tuttavate) inimeste üle, kes täpselt samamoodi ei tee VÕI sulle teadmata äkki teevad, mispuhul igasugused nõmedad märkused on veel erakordselt demotiveerivad.

    Minu väidetel ei olnud midagi pistmist “paksuksolemise süü” kellegi teise kaela lükkamises. Rääkimata sellest, et “süüdi” ei ole niikuinii normaalne termin siinkohal. See, et inimene on teinud mingid valikud, on selle inimese enda asi ja ma tõesti ei näe, miks see peaks andma kellelegi õiguse teda halvustada.

    Sinu enda sõnadega: “Mitte selle pärast, et ma arvaksin, et on normaalne kedagi mõnitada, vastupidi, igasugune mõnitamine on nõme.”

    Aga… äkki siis ei mõnitaks? Kahjuks ei saa enam originaalpostitusele viidata, millest kõik alguse sai, kuna seda sõnastust enam niisugusel kujul ei eksisteeri. Kui ma kommenteerisin, et nii ikka ei ole päris okei, sain ma vastu teate, et sul on vaba voli oma blogis ükskõik keda sõimata ja üleüldse sa ju tegelikult kedagi ei halvustagi ja et sa räuskad ju kõigi teiste pihta SAMUTI. Ma ei ole fašist, kes tahab sõnavabadust ära keelata, ma lihtsalt üritasin su tähelepanu juhtida sellele, et su sõnastus oli solvav. Ma ausõna ei ole maailma kõige õhema nahaga inimene ja ma tõepoolest ei otsi salaviha. See konkreetne sõnastus ei olnud eriti salajane lihtsalt.

    Facebooki-lingiga tahtsin ma juhtida tähelepanu eelkõige sellele, et mõnitamine ei motiveeri kedagi tervislikuks hakkama. Pigem tekitab see söömishäireid ning jah, ka depressioon on tõsiselt ülekaalulistel inimestel sageli kallal, mis omakorda probleeme lisab. Jätkuvalt: minu point oli see, et oleks vabalt saanud ennast välja elada ka nõmedaid stereotüüpe kasutamata.

    • Ütlen ainult seda, et sõna “süü” tuli sisse alles sinu Facebookipostitusest, kus sa ütlesid, et minu suhtumisest kumab läbi see, et ma arvavat, et nad on selles ise süüdi. Enne mina seda sõna ei kasutanud, sest minu meelest on igaühel tõesti õigus oma valikuid teha. Valikutel on muidugi tulemused, aga kuni inimene ise on tulemustega rahul ja kellelegi teisele pole liiga tehtud, ei näe mina põhjust arvata, et keegi oma valikuid häbenema peaks.

      • “Süü” on igati kahtlane termin minu arust.

        Ma arvan, et see, kes end süüdi ei tunne, ju nagunii ei ole süüdi. Isegi siis, kui teisele nuiaga pähe lööb vms. Süüks teeb süü süü sisuline omaksvõtt.😀 Selles mõttes saab olla “süüdi” ka siis, kui nn süü sisemiselt omaks võtad ehkki reaalselt tingis “süüteo” hoopis mingi asjaolu või kellegi teise mingi tegutsemine…või kui tglt mingit süütegu ei olegi, vaid on ainult mingi grupi inimeste arvamus ja süüteoks liigitamine nagu näiteks paksuks minemise puhul.

        • Olen aru saanud, et paksuksmineku puhul tõstatub see süü teema tihti siis, kui tekivad mingid kaaluga seotud tervisehädad ja satub kehvema iseloomuga arst, kes ütleb, et pole ime, et süda ei jaksa seda paksu keret vedada või et poleks pidanud endale diabeeti külge sööma siis, selle asemel, et probleemi lahendamisele keskenduda.

        • See arst peaks kõigepealt üheselt ära tõestama, et diabeet või südamehäda antud juhul just nimelt ülekaalust tulenevad ja siis võib muidugi nii väljenduda ka. Alati lihtsalt ei käi need asjad sedapidi.

        • Mhmh, selles probleem ongi.

  11. Äkki asendaks sõna “süü”, protsessides, kus inimesel on omaosalus, sõnaga valik või otsus.
    Meil inimestel on ju ikkagi vaba tahe. Lepiks äkki kokku, et depressioon kui haigus ei ole kellegi valik ja otsus. Nagu ka vähk ja maohaavad. Rääkigu need esoteerikud mida tahavad.
    Olla ülekaaluline on inimese oma valik või otsus. Suitsetada on inimese oma valik või otsus. Inimesel on õigus teha otsuseid. See ei ole süü!
    Ja kui nüüd keegi hakkab mulle rääkima, et ülekaalulisus on haigus, siis sõber füüsika ütleb, et energia ei teki ega kao vaid muundub ühest liigist teise.
    Seisundid, kus aju küllastuskeskus (Prader–Willi sündroom) või mao venitsretseptorite taju on häiritud, on üliharuldased ja ei saa meie tänavapilti sellisel määral mõjutada. Haiguslik ülekaalulisus (morbid obesity) käib ikka selles järjekorras, et kõige pealt tuleb ülekaal ja siis haigused.
    Nii, Rents, nüüd nad saavad mind ka kividega loopida🙂

    • Olla ülekaaluline on inimese otsus vahetevahel. Sageli on inimese otsus hoopis “mitte näha vaeva, et olla mitteülekaaluline”. Minule, Rentsile ja tõenäoliselt ka Paulale on normaalkaalus püsimiseks vaja suht mitte midagi teha. See on lihtsalt meie igapäevane rutiin, eks. Meil ei ole öiseid õgimishoogusid (hehhee, mul küll vahel on😀 ), me liigutame end piisavalt, et sissesöödud kalorid ära kulutada, meil on kodust kaasa saadsud normaalsed enam-vähem tervislikud toitumisharjumused, võib-olla on looduse poolt kaasa antuga ka vedanud.

      Küll aga on ülekaalulisus päris sageli valik kahe halva vahel. Kui sa kroonilisest valust pääsemiseks pead võtma ravimit, mis tõstab su kehakaalu 10 kg ka siis, kui sa sööd täiesti normaalselt ja oled täiesti normaalselt füüsiliselt aktiivne, siis suur hulk inimesi valib siiski tüseduse ega hakka end näljutama. Ning need, kes ei ole iga päev näiteks reumaatilisi valusid pidanud taluma, ei saa üldse ses osas kommenteerida, kas see on õige ja õigustatud valik. Keemiaravi, hormoonravi jpm mõjub sageli samuti kehakaalu suurendavalt, samuti mitmed psühhiaatriaravimid ja kindlasti on selliseid asju veel terve hunnik. Loomulikult on alati võimalus valida tüsedalt edasi elamisele (pikaldane, vaevarikas, psühholoogiliselt raske endale ja lähedastele) suremine või valu, aga seda, kas sa ise selleks valmis oled ja kas selline otsus on üldse moraalne, saad sa tunnetada alles ise selle otsuse tegemise vajaduse ees seistes…

      Seega, kui ma näen paksu inimest, siis ma ei hakka eeldama, et ta õgib end seetõttu paksuks, et tahab tunda õgimise naudingut (mis tglt on ka ju üsna aktsepteeritav minu arust😀 ), vaid usun, et ilmselt on olemas mingid põhjused, mis takistavad tal normaalkaalus olemist. Ehkki kui nüüd päris aus olla, siis ma paksu inimest nähes enamasti üldse ei mõtle tema paksusele, veel vähem selle põhjustele.😀

      Kui mõni mu sõber end stressis olles 3 kg raskemaks sööb, siis ma küll ütlen talle seda otse, et ta saaks enne paksuks minemise pärast masekasse sattumist veidi pidurit tõmmata.🙂

      * Otsus suitsetada on tõesti inimese oma valik. Ehkki mahajätmine pärast aastakümnete pikkust suitsetamist on tõesti raske, tglt ka on, aga see ei õigusta ringihaisemist.😛

      ** K.k.p-s läheb nüüd kooki küpsetama.😀😀😀

      • OT nohikukommentaar: k.k.p-s, mulle jubedalt meeldib su lauseehitus; see kui ilusti puhtalt ja eestipäraselt sa teema ja reema ära eristad. pmst peaks see normaalne olema, aga tänapäeval on – vist inglise keele mõjul – üha haruldasem. ei tea, kas sa loed oma kommentaare enne avaldamist põhjalikult üle või oled lihtsalt väga hea keeletajuga.

        • (just see lause jäi heas mõttes silma, et “Olla ülekaaluline on inimese otsus vahetevahel.”)

        • Jah, mul on kaasasündinud hea keeletaju miskipärast. Ma olen alati öelnud, et olen hngelt filoloog. Ega oska sellega midagi peale hakata ja sellega ma hauda ka lähen.😦

  12. Ma ütleks, et tahtejõud/enesekontroll on samasugune võime nagu lauluhääl jms. Harjutades jõuavad kõik mingile tasemele, mõnel on algpositsioon lihtsalt parem ja maksimaalne võimalik tase ka kõrgem. Aga kõik on harjutatav.
    Erilise saavutusmaniakina lähen ise ka vahel närvi mõne “küll sa oled ikka andekas” (ilus, tark, tugev jne) märkuse peale. Jah, olengi, aga see andekus seisneb peamiselt selles, et suudan oma eesmärkide nimel väga palju pingutada. Lihtsamaks see minu elu nüüd küll ei tee. Teistmoodi olla ja asjadel omasoodu minna lasta ka suuda.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid