hmm

Mõtlen siin. Ma vahel ikka teen seda. Mõtlen, et ühelt poolt on see hea, et meie meediakajastus paneb inimesi mõtlema, et nemadki võiksid sekkuda. Üks sõbranna näiteks nägi hiljuti, kuidas üks mees poes (oma?) puudega lapsele kallale läks, lõi teda esmalt lahtise käega ja siis ka rusikaga, kuni ema lapsest kinni rabas ja temaga minema jooksis. Sõbranna uuris nime välja (väikeses kohas mitte just väga keeruline) ja saatis anonüümse kirja lastekaitsesse. Anonüümse selle pärast, et tuttavate pealt on teada, et kui oma nimega rääkima lähed, ei taga keegi sulle anonüümsust – ja see isa, kes oma lapsele rusikaga näkku annab, on ilmselt selline inimene, kes tuleb ja sul autoakna puruks lööb.

Ja see on see teine pool. Et ajal, mil inimesed internetis ahastavad, et miks ometi keegi varem midagi ei teinud, võiks pigem mõelda sellele, kuidas seda muuta. Sest see “miks” on tegelikult täiesti ilmselge – inimene, kes oma last piinab, on vaimuhaige ja vaimuhaiged on ohtlikud. Ja inimesed ei taha enda või oma laste elu võõraste pärast ohtu seada. Aga meie kohtusüsteem tunnistajate anonüümsust ei kaitse. Lisaks on Eesti megaväike ja ka siis, kui asjad ei TOHIKS lekkida, lekivad need ikka. Näiteks sain ma nooruses teada, et üks minu tuttav põeb AIDSi tükk aega enne seda, kui tema pere ja sõbrad sellest teada said. Sest ta käis arsti juures – ja see ei olnud “üks arst rääkis teisele” situatsioon, vaid situatsioon, kus kõik arstid + õed seda omavahel arutasid ja hiljem rääkis igaüks veel kõigile, kes vähegi kuulata viitsis. Sest see tuttav oli kuulsa mehe poeg, eks ole. Praegu me näiteks näeme, kuidas mõne blogijani jõuab info, mis juriidilisest seisukohast ei tohiks sinna jõuda. Hetkel on sellest loodetavasti kasu, ehk survestab avalikkuse tähelepanu riigivõimu esindajaid piisavalt, et kokkuleppemenetluse tulemuseks päris kaks aastat tingimisi poleks. Täpselt sama moodi liigub info aga teises suunas ka – kui ma lähen kuskile ütlema, et ma nägin naabri aknast, kuidas ta oma naist tooliga pähe peksis, on äärmiselt suur tõenäosus, et mu andmed lekivad ka siis, kui mulle kinnitatakse, et tegu on anonüümse tunnistusega. Kokkuvõttes on hulga targem palgata üks pätt ja lasta tal naabrile natuke tellisega koputada – kui hästi valida, ei räägi sihuke kellelegi mitte midagi, ja teiseks mõtleb naaber kaks korda, enne kui üldse kättemaksu planeerima hakkab. Mitte et ma kedagi vägivallale õhutaks või midagi, lihtsalt teoretiseerin, et sellises ettekujuteldavas olukorras tunduks isiklike jõududega karmale kaasaaitamine tunduvalt ohutum variant kui ametivõimude kaasamine.

Kole lugu nii või teisiti. Tahaks lihtsalt elada riigis, kus inimene, kes kedagi abistada soovib, ei peaks isikliku julgeoleku pärast kartma. Või vähemalt mitte sellises ulatuses.

Päikselisematel teemadel. Mul oli täna täielik tikrihetk, kui kasutasin esimest korda uut hambaharja ja tundsin, et see on esimene kord mu elus, mil ma PÄRISELT hambaid pesen. Ma ei hakka nime panema, sest see oli mingi täiesti tavaline poehambahari, täiesti tavalisest hinnaklassist ja teistele ilmselt nii orgastilist kogemust ei pakuks, aga ma ei teadnudki, et hammastepesu nii võib käia.