anna kannatust · movies

mitte just kõige rohelisemad näpud

Teate küll seda juttu, mida ajast aega igasugustele sõltlastele ja muidu vaimuhaigetele räägitud on, et vastutust ei tasu lihtsalt koormaga selga rabada, vaid on mõistlikum jupikaupa võtta. Et kui sul on raskusi oma elu planeerimisega, siis enne, kui sihukese asja peale mõtlema hakkad (ja eriti kui argumendid on “olin küll purjus ja ei mäleta hästi, kelle kõigiga ma sel perioodil seksisin, ja terve raseduse esimese trimestri olin silmini täis, aga no ta kasvab ju minu sees ja oleks kindlasti nii armas”), oleks targem vastutust vähehaaval suurendada, et näha, palju kanda jaksad. Ja et ei riskiks ühe ilmsüüta hingekesega, kes muidu oleks võinud sündida sellele naabrinaisele, kes, olgem ausad, saab oma eluga tunduvalt paremini hakkama.

No et esmalt võtad taime. Kui see taim sul aasta aja pärast elus on, siis hakkad vaikselt rotile mõtlema. Kui see on õnnestunud tema loomuliku eluea lõpuni pidada, SIIS võtad kassi või koera. Ja no kui nendele suudad normaalne omanik olla, siis võid lapse peale mõelda.

No vot. Selle loogika kohaselt sureksin ma lastetuna. Ja koerata.

Sain eelmise aasta augustis kaks orhideed. Nimelt otsustasin ma, et kingin oma südame sellele, kes kingib mulle kõige ilusama orhidee. Tuleb öelda, et raske oli vanaema ja Sirgi vahel valida, sest mõlemad lilled olid tõesti väga ilusad. Ja noh, eks see on kindlasti väga sügava tähendusega. Igatahes olen ma nüüd pärast rohkem kui aastat aega saanud aru, et lillekasvatus ei ole minu jaoks. Ma olen halb lilleomanik. Orhideed nõuavad väga palju hoolt, neid tuleb tervelt kord kuus (või vähemalt kord kahe kuu jooksul) kasta, pidevalt on nad kuskil jalus jne. Eelmisel talvel viisin need hoolimatult mitmeks kuuks AbFabi juurde, kes väitis küll, et kohtleb neid hoole ja armastusega, aga lõpuks lõi vihahoos ühel poti puruks, nii et pidin need ikka koju tagasi tooma, et ta neid päris ära tappa ei saaks. Suvel veel õitsesid, aga nüüd ei tee nad mitu kuud juba sellist nägugi, et kavatseks veel kunagi õitsema hakata – ühel pole isegi ühtki oksa alles, ainult lehed. Nii et ma täiesti tõsiselt plaanisin juba mõlemad prügikasti visata, aga Sirks ütles, et kui ma nii südametu elajas olen, võtaks ta ikka enda oma pigem tagasi ja turgutaks elule, nii et eks ma kannatan veel natukene, kuni ta kodumaa pinnale jõuan.

No ei ole see minu jaoks. Kui koera silitada, liputab ta saba, kui meest patsutada, tuleb tavaliselt ka mingi positiivne tagasiside, aga lilled … Annavad ainult hapnikku ja võtavad ruumi. Mul tõsiselt on raske isegi see kord kuus end kastmiseks kokku võtta. Et mul see meelest ära ei läheks, olen ajastanud selle sellele ajale, mil muud igakuised toimingud on, nii et tavaliselt see tehtud saab ja need jätkuvalt hingitsevad, aga no mis elu see on. Ja nende nägemine ajab mind juba närvi, sest see tuletab mulle meelde, et ma ei saa õitsema neid. Hmm, peakski ehk veits cocat kallama sinna, tean, et mu vanaema kastab vahel Sprite’iga ja tal õitseb kõik suurepäraselt.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma enda arust rotiomanikuna ka väga hea ei olnud. Pidasin rotte koeraga samal ajal, nii et puurist välja mängima said nad ainult paar korda nädalas, mitte igapäevaselt, nagu mõistlik oleks. Selle pärast ma rohkem neid niipea ei võtaks ka, et nendega suheldes on väga hästi aru saada, et nad on nii targad loomad, et kurb on neid niisama puuris kinni hoida.

Aga võta näpust, koeraomanikuna olen ma täitsa okei. Ta on minu oma, ma vastutan tema eest ja dai bog, kui keegi peaks mu nunnukesega norima tulema, ma lähen rohkem leili kui keskmine kakablogija, kui talle mainitakse, et ehk ta laps siiski ei peaks suvaliste vannipiltidega mingil titemissivõistlusel osalema. Leian talle aega juba kümme aastat ja tegelen ja nagu ei ole hullu. Nii et take that, tropid, kes te arvate, et kui iluaeda pidada ei oska, oled kohe kohe kehvem inimene ja igati vastutusvõimetu. Imege muna.

P.S. Fargo vaatasin ka lõpuks lõpuni. Ikka arvan, et hea oli. Fargo filmi vaatasin ka. Mul olid selle osas kõrged ootused, mis sellest, et see on 1996. aasta film, sest seal mängib ometi Steve Buscemi. Ja ma ei pidanud pettuma, igati äge film. Ainus asi, mis närvi ajas, on see, et on paar karakterit, kes on nii sarjas kui filmis sarnased (muidu on täiesti erinev teema, ühendabki ainult koht ja üks ühine sündmus) – ja karakter, kes mind isiklikult kõige rohkem närvi ajas, jäi nii sarjas kui filmis ellu. Por qué???