Kuhu maailm on välja jõudnud

Sõna “tavaline” on üks väga ebatavaline sõna, selle tähendus on pidevas muutumises. Täna hommikul näiteks leidis meil kontoris aset alljärgnev dialoog.

Boss:”Sa loed paberlehte???”

Mina (õigustavalt):”Nojah, see lugu oli tavalises poolik.”

kui armas

Neiu, kes omal ajal meiega koos näitust tegi, on nüüd õnnelikus abielus ja ilmavalgust nägi ka nende esimene lapsuke. Kui ta natukenegi emasse on, on ta kahtlemata väga ilus ja väga kangekaelne. Nii et uhke ema tahaks muidugi oma pisikest imet teistelegi jagada.

Ühelt poolt. Facebook on ees lahti. Kõik panevad pilte. Tahaks sõpradele ja lähedastele näidata.

Teiselt poolt. Ei tohi ju. Väikest last ei näidata alguses teistele. Iial ei tea, kus kuri silm passib.

Nii näidatakse meile alguses näiteks äärmiselt nunnusid varbaid. Või hälli. Kui laps ka paistab, on ta pea südamekesega kinni kaetud. Ole moodne, aga austa ka traditsioone. Väga kaval. 😉

Vihapostitus (keeleõpikud ei vasta mu vajadustele)

He_must_Study_Hard_by_Fobidik

Äärmiselt oluline teema, eks. Mõtlesin alguses, et peaks ehk inglise keeles kirjutama, sest tõenäoliselt tahab sellist olulist kirjutist, võiks isegi öelda “keeleteaduse tulevast tüviteksti”, näiteks Obama lugeda. Ja siis oleks ju kurb, kui tõlkes midagi kaotsi läheks. Aga alustuseks kirjutan siiski eesti keeles.

Sõber õpib eesti keelt. Sirvin mina siis ta õpikut (“Saame tuttavaks“) ja loen juba kolmandas peatükis lauset “Pere on kodunt ära”. No mida? Ma saan aru, et oma juurtega kursis olemine on oluline, ma ütlen ka vanaema juures vahepeal, et panen kardulad pliita pääle sooja, vahel keedan isegi tuhlid, aga no ma ei pane kirja seda. Tuttavatele, kes keelt õpivad, õpetan ikka korrektset keelt ja noomin neid, kui nad küsilausete lõppu “vä” panevad ja siis ise uhked on, sest räägivad nagu “päris eestlased”. Sa õpid uut keelt, sa ei pea KOHE rääkima nagu mats.

(Ma muidugi mõistan, et panen grammatikale üldises plaanis tiba rohkem rõhku kui mõni teine. Näiteks üks blogija, kes on igasuguseid hullumeelsusi teinud ja siiani mind ainult vahel pead vangutama pannud, ajas mind eelmisel nädalal täiesti närvi, sest oli oma tekstis kasutanud vale prantsuskeelset omastavat asesõna. Kuidas sa kasutad keelt, kui sa ei saa isegi aru, mida mingi asi tähendab ja millele see viitab? Milleks?)

No ja see läti keele õpik, millest hiljuti kirjutasin. See on ilmselgelt mõeldud tavainimestele, mitte süstemaatilistele õppijatele. Või siis ongi see mõeldud ainult abimaterjalideks, st millekski, mis on lisaks õpetajale, kes kõike ise seletab, nii et raamat on talle selles toeks. Lehitsedes olen ma märganud ainult ühte otsest viga (pildspalva tõlkevasteks on pliiats – kuna see on naljakas sõna, on mulle meelde jäänud, et tegelikult tähendab see pastakat), aga mind segab see, et tutvustatakse mingeid grammatilisi konstruktsioone, ilma et selgitataks, kust need tulevad. Näiteks õpetatakse ütlema “Ma olen sündinud Eestis”, aga ei õpetata seda, kuidas kesksõna (st antud hetkel sõna “sündinud”) moodustatakse. Mis tähendab, et inimene õpib enne hunniku väljendeid pähe ja SIIS alles tekib tal (kui tekib) mingi sisemine tunnetus selle kohta, kuidas see käia võiks. Kusjuures läti keeles moodustatakse kesksõna lihtmineviku baasil, nii et minu meelest oleks loogilisem siis enne lihtminevikku õpetada ja alustada lausetest “Ma sündisin Tartus”, mille põhjal siis varsti kesksõnani edasi liikuda saaks. Võiks olla kasvõi pisike märge teemal “täismineviku moodustamise kohta loe lähemalt grammatikalisast, leheküljelt x” – aga grammatikalisas ei mainita ÜLDSE liitaegu, kuigi neid raamatus kasutatakse.

Või näiteks uute käänete õppimine. On tabelid. Ma armastan väga tabeleid. Aga päris alguses on nimetava käände tabel, kus näitab kõigi kuue käändkonna lõppe. Ja siis tuleb ühel hetkel lokatiivi tutvustav tabel, kus näitab sõnu selles käändes. Pange tähele, mitte neid samu sõnu, mis eelmises tabelis. Mõned neist sõnadest on päris uued. Ja ma peaksin nüüd oma peast välja mõtlema, kuidas need sõnad nimetavas käändes olla võiksid. Mitte et see ilmvõimatu ülesanne oleks, aga tabeli eesmärk peaks ju olema võimalikult kiire ülevaate andmine – ja selleks, et enda peas mingit süsteemi luua, ei taha ma ju teada, kuidas need kuus sõna lokatiivis on, vaid kuidas need sõnad muutuvad. Rõhk on protsessil, mitte tulemusel, sest seda protsessi pean ma olema võimeline tulevikus miljoni teise sõnaga kordama.

P.S. Eelmise postituse kommentaare lugedes sain lõpuks aru, mida AbFab silmas peab, kui ta ütleb, et ta loeb neid vahepeal ja mõtleb, kust küll nii palju internetiühendusega idioote tuleb. Ei tea, kas nad lähevad minema, kui ma piisavalt palju neile igavatest teemadest kirjutan? Tundub, et lugeda nad ikka oskavad, kuigi teksti mõistmisega on nii ja naa …

Ikka räägiks ju õppimisest ja arvutitest

Kuna ma olen juba pea kaks nädalat suutnud oma aega normaalselt hallata, olen ma vahepeal usinalt töötanud ja õppinud, nii et mul pole teile suurt midagi põnevat rääkida. Nii et räägingi hoopis sellest, kuidas selle üdini viljaka maa harimine edeneb. Edeneb suisa nii hästi, et ühel hetkel registreerisin end tagantjärele ka sellisele huvitavale kursusele, kus õpetatakse efektiivsemalt õppima. See põhineb raamatul Mind for numbers, mille hoolikas otsija netist üles leiab, polegi ilmtingimata vaja end kursusele registreerida. Aga iseenesest on täiesti uskumatu, kuidas kõigest nädalaga tekkiski tõesti HARJUMUS õppida, mul pole see varem kunagi niimoodi välja tulnud. Alati on olnud nii, et ma teen vajalikud asjad siis hambad ristis ära ja olen suremas. Nüüd olen ekstra vaeva näinud, et korraga väiksemaid eesmärke seada ja puhkuseks ka aega leida. Nii on hulga lihtsam, ma saan pidevalt oma edust positiivset tagasisidet ja see annab energiat, et edasi pingutada. Ja oma prokrastineerimiskolli on hulga lihtsam kontrolli all hoida, kui tead, et pole iseenda peale pahane, kui õpid kasvõi selle kohustusliku ühe ajaühiku. Kui selle mõttega alustada, on tavaliselt tulemus tunduvalt parem, esimese ajaühiku lõpuks on juba tekkinud huvi ja töötuhin. Nii et sellega on nii.

Viljakast maast veel. Hoolimata internetis levivatest kuuldustest (ja “fototõenditest”) ei ole minu põld veel saaki kandma hakanud. Aga selle üheksa kuuga, mil mõni teine oleks lapse valmis küpsetanud, jõudsin mina arusaamisele, et ehk oleks siiski targem Windows 8 seitsme vastu ümber vahetada. See käis lausa hämmastavalt kiiresti, eks, eriti arvestades seda, et mu sõbrad ütlesid algusest peale, et nemad ei kavatse mulle kasutajatuge mängima hakata. Mitte et ma otseselt kurtnud oleks, Chrome lihtsalt lülitas end täiesti suvalistel aegadel ise välja ja Windows vahepeal otsustas, et ta ei taha enam üldse midagi teha. Näiteks restarti ka mitte, pidin nuppu all hoidma, kuni tuled kustu pandi. Nii et nüüd on mul Seitse ja kõik töötab täiesti imeliselt. LÕPUKS OMETI.

A muidu tegelen talve üle elamisega. Puud on kuuris ja ja kartulid on nurgas ja ootan, et ükskord ometi kevad tuleks. Natuke veel.

Mina ja mu interneedus

Ma ei ole rahul. See on muidugi tavaline, aga seekord pole ma rahul internetiga. Ma olen aasta aega kasutanud oma korteriomanikult tulevat internetti, mis on ainult kaabliga ja küllaltki kehvapoolne – näiteks midagi alla laadides tuleb kiirus madalaks reguleerida, et see netti kokku ei jooksutaks (sest siis tuleb helistada korteriomanikule, et see ruuterile restarti teeks). See, et samaaegselt näiteks Facebooki kasutaks ja midagi alla tiriks, ei tule muidugi kõne allagi. Nagu kiviajal.

Miks ma siia kolides kohe internetti ei vahetanud? Selle pärast, et mõtlesin, et kehv internetikvaliteet ja lokaalne internet motiveerivad mind lõputööd kiiresti valmis saama, sest ma lubasin iseendale, et enne uut netilepingut ei tee, kui lõputöö valmis on. Lõputöö sai valmis küll, aga selle aja peale olin ma juba ära harjunud sellega, et voodis ei saa veebis surfata, vaid tuleb korralikult laua taga istuda. Mõtlesin, et ongi hea harjumus ja et milleks mulle liiga kiire nett, ei olegi vaja nii palju vilmisi ja vilkuvaid asju vahtida, normaalne inimene loeb peeru valgel raamatut, mitte ei larista raha elektrile ja internetile.

Nüüd olen aga veidi oma seisukohti muutnud ja jõudnud otsusele, et tuleks rohkem teenida, mitte vähem kulutada. Aga no kuidas ma teenin rohkem, kui isegi normaalset internetti ei ole? Veebiseksi nii ju ei tee Tõlkematerjalegi ei saa serverist normaalselt kätte.

Kust ma neti saan? Starman ütles, et nemad minu aadressile ei paku. Elion ütles, et nad pakuvad mulle igati okeid paketti (20 Mbit/s alla, 5 üles) 21 euro eest kuus. Kõlab nagu äss diil, saaks KORRAGA Skaibis olla ja blogida, no mis hing veel ihkab! Ainus jama, et kaabel tuleks tänavalt vedada. Olin nõus, leppisin kokku, et novembri alguses teeme asja ära, ja läksin koeraga välja. Aga seal sain kokku naabrimehega, kes meil Asjapulgana töötab (st parandab kõike, mida vaja, ehitab kõike, mida vaja, teeb kõike, mida vaja, teab kõike, mida vaja jne). Tema ütles, et:

a) temal endal läks interneti paigaldamine (koos tehniku tasu ja tänavalt kaabli vedamisega) kokku maksma pea 60 eurot, ainult paar eurot vähem;

b) korteris neli olevat juba Elioni internett ja seoses sellega on ka Elioni karp juba trepikojas seina peal. Viis mu käekõrval (okei, see oli kunstiline liialdus) sinna ja suisa näitas seda karpi, oli tõesti.

Nii et helistasin uuesti Elioni, rääkisin loo ära ja kurtsin, et no ma ei taha nagu ilmaasjata raha tuulde loopida. Nemad ütlesid, et on küll trepikojas karp, aga seal ongi ainult üks kaabel ja see saabki ainult ühte korterit teenindada. Nii et nüüd olen ma pahur, sest no ei taha ma üürikorteris, kuhu ma maksimaalselt paariks aastaks jään, neti paigaldamise eest 60 eurot maksta, et ühel hetkel järgmisel elanikul hea võtta oleks. Aga kehva internetti ka ei taha. Ja netipulgad vist nii stabiilset ja korralikku netti siiski ei paku, vähemalt on palju kuulda olnud nurinat selle kohta, et ka piiramatu internetiga netipulgad on tegelikult “piiramatu” internetiga, s.t. üsna piiratud, kui vaadatavate sarjade nimekiri on sama pikk kui mul.

Maa on külmand ja kärss on kärnas ja elu on nii raske. Niu-niu-niu.

Päeva kommentaar

Delfis on äärmiselt põnev arvamusartikkel sellest, et normaalne inimene ei taha bussis enda ümber mingeid vaesureid näha. Kommenteerib pikkuveli Eero:

Täiesti nõus – ka minu jaoks oli ekspressbuss üks väheseid võimalusi tunda end vaestest ja pensionäridest vähegi jõukamana. Auto on mul küll olemas, kuid kuna mul kütuse ja kindlustuse jaoks raha napib, siis seisab see niisama parklas – naabritele näitamiseks, no ei saa ju nendest kehvem olla!
Ja ega vaesed ainult bussitrügimisega piirdu: tavaliselt külastan keskmisest kallimaid kauplustekette; Stockmann ja Solarise toidupood on minu jaoks pisut liig, kuid Selverid ja Rimid just sobivad. Eile Selveris käies sattusin aga samasse kassasabasse inimesega, kelle välimusest oli kohe näha, et ta tööl ei käi, ning kes põhjendas oma Selverisviibimist asjaoluga, et teatav kaup oli Selveris odavam kui Maximas. Tegelikult tõepoolest oligi, ent ega siis see ole veel põhjus, et vaesed ja pensionärid hakkavad Maxima ja Keskturu asemel keskmisest kallimatesse kauplustesse trügima!

Sest see pole ometi niigi ilmselge

Allalaaditud fail

Ma olen mitu päeva järjest koju minnes arvuti tööle jätnud ja te ei kujuta ette, KUI mõnus tunne see on. Täna näiteks pikutasin pool tunnikest sellal, kui ahi juba küdes, ja olin sellises mõnusas une ja ärkveloleku vahepealses seisundis – oleks mul läpakas kaasas olnud, oleks ma raudselt Facebooki ikka tööle pannud, et näha, mis inimesed päeva jooksul kirjutanud on. Aga kui mul arvutit ei ole, lesin ma rohkem niisama, aga kokkuvõttes on kodusveedetud aeg tunduvalt produktiivsem – teen seljaharjutusi, loen ja tegelikult saan isegi rohkem õpitud. See on hämmastav, kui vähe tegelikult õppimiseks arvutit vaja on, tihti on seda vaja ainult tulemuste formuleerimiseks, vahepeal saab lihtsalt märksõnad kirja panna. Aga kui rüperaal õppimise ajal “kõrval käib” … See ei käi kunagi lihtsalt niisama kõrval. See MEELITAB. Nii et ilma on endal tunduvalt mõnusam olla, tulemusi on rohkem ja üldse. ÜLDSE.

Kui ainult oleks kuidagi võimalik ka nii, et läpakas on küll laua peal, aga seda käima ei pane …

Karu aru

Viimase nädala jooksul on kaks erinevat inimest mulle öelnud, et nad ei suudaks kahte asja (no ütleme näiteks vene keelt ja raamatupidamise põhitõdesid) korraga õppida, sest nende aju polevat lihtsalt võimeline nii palju informatsiooni korraga vastu võtma*. Erinevad inimesed vajavadki erineval hulgal puhkust, aga see ei tohiks veel sugugi tähendada, et inimene korraga ainult paaris (veel vähem ÜHES) valdkonnas uut informatsiooni vastu võtta suudab.

Te olete kõik vähemalt põhikoolis ja gümnaasiumis käinud. See tähendab, et te olete iga päev järjest istunud geograafias, matemaatikas, eesti keeles, inglise keeles, vene keeles, ajaloos, keemias, füüsikas – ja vähemalt midagi on ka kõige kehvema peaga inimesed suutnud omandada. Ka need, kes pole Pipist kuulnudki, teavad, et Lissabon on Portugali pealinn, mis riigi prints oli Hamlet ja et H2O on meie igapäevane silmapesuvesi. Paljud saavadki gümnaasiumi lõpuks mitu keelt selgeks. Siis lähevad inimesed ülikooli ja õpivad viis aastat eriala nii, et semestris on neil vähemalt viis erinevat ainet ja neid kõiki on vaja paralleelselt õppida. Paljudel vähemalt magistriõppes töö kõrvalt.

No kuidas saab inimene pärast sellist kogemust väita, et tema aju pole lihtsalt võimeline kahte uut oskust korraga omandama? Mitte ainult väita, vaid siiralt uskuda. Kas talle tehti mingil hetkel pärast kooli lobotoomia? Ma ei saa aru.

sarjasõltlastele

1381789760000-Vikings

Mis meil siin siis on? Sons of anarchy on lõppemas, kuus osa veel ja see on igaveseks läbi. Ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, vaatan küll, aga samas vihkan end selle eest. Ikka paras emotsemine on see nüüdseks ja lõpuks ei ole ilmselt mitte keegi neist elus. Pakun, et viimases osas tapab Jax oma ema ära ja seejärel laseb iseendale kuuli pähe, sest harakiri oleks isegi tema puhul ülepakutud.

Walking Deadi polekski ma uuesti vaatama hakanud, sest mul oli sellest päris tõsiselt koblakas ees, aga kuna sõbrad kinnitasid, et uus hooaeg algas korraliku pauguga, otsustasin proovida – ja esimene osa oli tõesti suisa nii paljutõotav, et ma ei pidanud seda kordagi edasi kerima. Nii et ehk tasub sellega siiski jätkata.

Hell on Wheels on mulle täitsa meeldima hakanud. Olen parajasti teises hooajas, pidevalt ei vaata, aga vahel jälle mõne osa öise vahetuse taustaks.

Viimase aja kaks uut avastust on Forever ja Legends. Esimeses on peategelaseks mees (Ioan Gruffudd), kes ei sure ära. St sureb küll, aga ilmub siis alasti jõkke. Ta siis töötab politsei surnukuuris, sest laibad on tema jaoks hirmus põnevad ja seal on hea laboratoorium, ja loomulikult saab temast usaldusväärne nõuandja. Nii et sihuke Sherlock Holmes meets Lie to Me meets Highlander meets Dr House MD. Esimene osa tundus paljulubav. sealt edasi hakkas ühekülgseks minema ja nüüd, kui poole hooaja peal olen (kokku ainult kuus osa ongi), ei tea, kas viitsin veel edasi vaadata, sest kohati on jutt ikka päris absurdne juba. Totter moraalitsemine kauba peale.

Teine sari on selles mõttes eriline, et peategelaseks on Sean Bean, kes vahelduseks polegi kohe maha suremas. See-eest ei ole ta päris kindel, kes ta on. On aga väga palju erinevaid mehi, kes ta ei ole, aga keda ta väga hästi mängida oskab. Päris alguses veel kõhklesin, aga nüüd olen juba kindlalt konksu otsas.

Ja noh, nii ongi. Ei ole ju pikk nimekiri? Peaks äkki Viikingid ka juurde võtma? Noh, et seksikad pikajuukselised mehed ja nii.

Õnneks on meil vähemalt sügiseti Dr Who ja kevadeti Game of Thrones, kannatab elada küll.

Mida me küll Pulleritsuta teeksime?

Priit Pullerits saatis riigikogu liikmetele hiljutise kooseluseaduseteemalise arutelu järel kirja, kus ta muuhulgas ütles, et:

Ühtlasi kinnitan, et teen endast kõik oleneva, et tuletada nende nimesid, kes ei austa meie kultuuri alusväärtusi ja perekonna ning abielu ideaale, valimiste eel kõigi vahenditega meelde ka kõigile neile kümnetele ja sadadele inimestele, keda tunnen ja tean ning kellest paljud peavad lugu minu arvamusest.

Vaat kui tore. Mina muidu ehk ei olekski teadnud, millised meie “perekonna ning abielu ideaalid” on, aga nüüd tean. Meest nimelt hinnatakse ometi tema tegude, mitte tema sõnade järgi, nii et Pulleritsu ideaalid paistavad selgelt tema elust. Ja juhuslikult meeldib mullegi asju meelde tuletada, nii et me oleme Priiduga samas paadis. Juhuks, kui teie ei kuulu nende kümnete ja sadade inimeste hulka, kes tema vaadetega isiklikult kursis võiks olla, tutvustan teile ta ideaale nende faktide põhjal, mis aastate jooksul ajakirjandusest paistnud on: Ideaalidele vastav abielu ja perekond on see, kui noor mees, kes ise veel alles otsib oma kohta siin elus (ja sellega kaasnevat majanduslikku kindlustatust), abiellub endast pisut vanema preiliga, kel jalad juba kindlalt maas*, saab temaga paar last, kuid pühendab kogu oma aja karjäärile ja trennile (jätame siinkohal kõrvale need pahatahtlikud kuulujutud, mida Tartu peal vallatumate ajaveetmisviiside kohta räägitakse, läbikukutatud ajakirjandustudengite keel võib põhjusetagi terav olla), nähes lapsi õhtul üle ukse, kui need juba magavad. Mõni võiks nüüd väita, et see viimane läheb ehk vastuollu nende paljukiidetud heteroperekonna väärtustega, kus ema ja isa lastele võrdselt eeskuju annavad, aga ei, tegelikult sugugi mitte – piisab sellest, et majas testosteroonirikka isase lõhn pidevalt üleval on, ja lapsed on juba kindlalt õigele teele juhitud. Pole enam hirmugi, et ebamoraalsed mõtted tuleksid või käed õhtul teki alla ununeks.

* Mitte et ma midagi ette heidaks, sest olgem ausad, on mullegi viimasel ajal pigem paar aastat nooremad mehed silma jäänud ja teele sattunud – aga mina ei käi ka teistele inimestele rääkimas, et nad ilmtingimata minu kombel elama peaksid.

P.S. Lugege kindlasti ka Mart Juure abivalmis soovitusi Pulleritsu mälu parandamiseks.

  • Kategooriad