look me in the barrel, babe

Kui ma muidu kustutan vahel isiklikke postitusi, siis olgu öeldud, et eelmise kustutasin ma lihtsalt kogemata. Aga see polnud ka just šedööver, nii et las siis olla. 😀

Vahel ärkan ma hommikuti üles ja mõtlen unesegaselt, et ma vajan intellektuaalset eneseteostust. Aga siis tuleb mulle meelde, et ma vajan hoopis (kellegi teise või vähemalt kellegi teisega koos tehtud) pannkooke, kohvi ja nunnutamist. See viimane pole kohustuslik element, kui mu isiklik kokk kaks esimest provaidiks, siis ma selle viimase puudumise pärast eriti ei muretseks. Intellektuaalset eneseteostust ma lihtsalt TAHAN, hobi sihuke.

Ja muide, kõik need, kes räägivad, et lastega kodus olles ei kaota kvalifikatsioonis mitte midagi, siis ilmselgelt olete te teiselt planeedilt ja minust neli korda võimekamad – ma tunnen praegu, et pärast ühte põhimõtteliselt erialakirjanduseta möödunud semestrit on raske uuesti ree peale saada. Laused on nii pikad ja keerulised ja nende asemel võiks ju hoopis internetist kassipilte vaadata või guugeldada, kas Sons of Anarchy uus osa on väljas.

Muidu – jälgin sõprade armunelinurka ja ainult ahhetan imestunult. Ma tõesti ei saa aru, kuidas on Eestis võimalik täiesti vabalt nii elada ja kõigi oma sõpradega jätkuvalt hästi läbi saada (ja isegi mõne neidisega skoorida), et sa järjekindlalt kasutad probleemide lahendamiseks AASTAID tehnikat “luban, et homme lahendan kõik meie probleemid” ja siis lülitad hoopis telefoni välja. Ja vahel näieks ilmud pildile, maksad uhkelt oma võlast näiteks 1/6 ära – ja inimesed, kes on juba sitaga harjunud, reaalselt RÕÕMUSTAVAD. Mitte selle pärast, et sa oleksid teinud midagi suurepärast, vaid selle pärast, et sa olid ootamatult natuke vähem vastutustundetu tropp kui muidu. Sest näiteks selline lahendus, et, no ma ei tea, pakume midagi eriti absurdset, näiteks AUSALT RÄÄKIDA, MIS TEGELIKULT TOIMUB, ei tule neile pähegi. No et kõik inimesed saaksid reaalselt informeeritud otsuseid teha ja arvestada sellega, mida lähitulevik tegelikult toob. Milleks? Hulga põnevam on ju, kui kõik osapooled peale selle ühe istuvad ja keerutavad pöidlaid pihus ja üritavad teelehtede pealt lugeda, kas näiteks elatis tuleb õigel ajal, kas lubatud puud ikka ilmuvad kuuri, kas reede saab veeta lapsega või üksi jne. Sest lause “aga ta LUBAS” on ammu selline, et kogu tutvusringkond hakkab selle peale naerma lihtsalt. Sõpradest saan veel aru, nad lihtsalt hoiduvad end sellise inimesega ükskõik milliste kohustuste kaudu sidumast, et vältimatult kaasnevast kaosest eemale hoida, ja naudivad näiteks selle vastutusvõimetu, aga naljaka tegelase huumorimeelt. Aga naised/mehed, kes vaatavad sellist ja mõtlevad:”Mm, see, kuidas ta kõik oma lähedased on üle lasknud, on nii armas. Peaks temaga seksima/talle raha laenama/temaga koos mingit projekti aretama hakkama.” Nojah, oma elu tuleb ikka ise huvitavaks elada.

Ma tunnen, et ma peaksin paariks nädalaks end kuskile maakohta internetita onni matma. Tsivilisatsiooni viljad ärritavad mind.

Advertisements

7 kommentaari

  1. 1) Ainuüksi kas kodus olles või vahel ka ajapuudusest, mis tuleneb olmeküsimustest/rutiinsest liht raha saamiseks tehtavast tööst, mandub tõesti ära ja kui iseendal silma peal ei hoia ja jalaga p…se ei anna, siis ei saa sellest ise ka õigel ajal aru (kuni ükspäev avastad, et pea õhtuks oled vaadanud Perekooli, Youtube’i, lobisenud Skypes/FB-s, keetnud suppi ja vaadanud “kvaliteetseepi” … and thats it – ja jah, nagu Sa ütlesid – kõik, mis ei ole väljendatud lihtlausetes – missassjaaa?!? ).

    2) Laste/vaimupuudega inimeste/dementsete vanurite jne kodanike seltskond (ähäh, veits provokatiivne kooslus), millises tuleb paratamatult olla kõige suurem ja kõige targem, komposteerib samuti ajud – nt töökontekstis on ju vastavas keskkonnas viibijatele norm puhkustega võrreldes pikemad puhkused, et dekadents ei kulgeks otse liumäest, vaid … vaikselt redelil.

    Ja need 2 kokku – nunuh.

    3) Rumalus, mis isegi ei ole eelnevatest tingitud, on juhatanud mind arusaamani, et miskine õigusriik meil isegi eksisteerib ja suure osa probleeme saab ära hoida, olgu seal notariaalsed võlatunnistused, maksekäsu kiirmenetlused, hagiavaldused vms … ja peale paari tüütut malekäiku meie vildakal õiguslaual jääb osa probleeme by default ära.

    • Jumal paraku, õigusriik on hambutu, kui kodanikud töötavad mustalt, saavad ümbrikupalka ega oma vara. Lisaks ei jää ka parimal juhul probleemid by default ära, vaid iga asja kohta tuleb eraldi avaldused kirjutada. Kui sa sellega kursis pole, et tuleb kirjutada, siis tulevad probleemid by default küll.

  2. Ma tunnen, et ma peaksin paariks nädalaks end kuskile maakohta internetita onni matma. Tsivilisatsiooni viljad ärritavad mind.

    Kolisidki Tartust linna ära?

    • Ei, Roland, ootan, et sina mind päästaksid.

  3. Ma käisin hiljuti doktorantide koolitusel, TERVE nädala kestis eks. Ma olen peaaegu kodus istunud 3,5 kuud alles ja koolitus oli/tundus ikka VÄGA keeruline. Nüüd murran pead, et millest see nüüd täpselt siis oli? Ajulaiskus? Või see, et ikka kippusid mõtted kodus toimuva ümber tiirlema ja ei saanud keskenduda või mingi kolmas põhjus?

    • Krooniline (3 kuud juba sobib krooniliseks küll) väljamagamatus äkki? 🙂

  4. Aga see ” inimesed, kes on juba sitaga harjunud, reaalselt RÕÕMUSTAVAD” – no kuidas siis mitte rõõmustada, kui kaelani sitt äkki kaenlaauguni kahaneb, kuidas siis mitte rõõmustada. “Võtkem sestki ainust,”


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad