anna kannatust

Ei tea, kas mind ei sallita või

10696217_10152652292114471_7760049836857730823_n

Olen juba ammu märganud, et on teatud blogijad, kes iial mu kommentaare ei avalda. Esmalt märkasin seda Egiptuseblogi juures, aga mõtlesin, et ehk on ta blogi ainult sõpradele suunatud ja ta ei tahagi võõraid sinna kommima. Siis märkasin seda katsejänku kaalublogis, et ilmuvad umbes pooled kommentaarid, aga järeldasin, et ilmselt ta lihtsalt vihkab mind. Sest noh, see tundus igati loogiline järeldus (jättes muidugi alles küsimuse, et miks ta pooled kommentaarid siiski avaldab). Merje juures järeldasin seda sama, seda enam, et kõik räägivad, kuidas ta tegelikult pidevalt kommentaare kustutab. Aga nüüd hiljuti märkasin, et Ritsiku blogis ka mu kommentaarid ei ilmu ja siis hakkasin juba kõhklema, sest temaga oleme me ju bestikad tolereerime ju üldiselt üksteise eksistentsi. Nii et blogijatele või internetile ma vist ei meeldi.

Teiseks. Kas teie tutvusringkonnas ajab ka geiteema heterod omavahel tülli? Mina näiteks läksin eile sõbraga raksu, sest ta tuli mulle Facebookis kurtma (ma ei tea, kas ainult mina mõjun talle nii või ta ongi igivinguja, igatahes ta tuleb minuga rääkima ainult siis, kui miski on ta jälle närvi ajanud), et kujutad sa ette, LAPSED NÄLGIVAD ja selle asemel kulutab riik raha hoopis mingite vähemuste probleemidele. Mina leidsin, et esiteks on inimõigused oluline teema ja teiseks kulutatakse raha hoopis rohkem, kui võetakse vastu seadus, et avalikus kohas tohib juua ja siis hakatakse seda jälle ümber muutma, sest AVASTATAKSE, et eestlastel on ikka alkoholiga probleeme (sest näiteks statistika selle kohta, kui palju meil on aastas alkoholiga seotud surmajuhtumeid, ju sellele varem ei viidanud). Tema leidis selle peale, et ma olen lausa uskumatu tropp, kui ei saa aru, et see on ometi riigi poolt selge valik, umbes nagu ema läheks poodi ja ostaks söögi asemel hoopis viina, meie riik on just praegu sama valiku teinud. Kes ära harvab, kui palju haridust selle seisukoha evijal on, võib endale kodus pai teha. Nüüd lugesin internetist artiklit selle kohta, et usklikud võtavad sõna teemal “laps ei saa valida, mitu ema ja isa tal on”, aga keegi ei sekku, kui lapse üks vanematest on joodik või vägivaldne – ja kommentaari, et “parem joodik kui pede”. Vat geidest lapsevanematest ei tea ma midagi, aga mul oli suguvõsas mees, kes muuhulgas müüs näiteks laste margialbumid maha, kui naine talle joogiraha juurde ei andnud. Olen toidupoodi minnes avastanud, et mu vanaisa müüb selle ees meie toole. Ja olen näinud teda aknast sisse ronimas, et meie juures “varusid täiendada”. Kes iganes arvab, et see on kasvamiseks kindlasti elutervem õhkkond kui kahe mehe või kahe naise juures … See eksib, kui ei ole just tegu sellise homopaariga, kes lisaks ka joodikud on. Nii et homofoobidele ma ei meeldi.

Kolmandaks. Ma olen märganud, et mul on ka kohati ikka mingi ultrafeministlik lähenemine. Selles mõttes, et kui on mingid probleemid, mis hõlmavad ka mehi, tundub mulle igati loogiline, et naised lepivad omavahel kokku, mis toimuma hakkab, ja informeerivad mehi. Kes siis saavad vastavalt käituda, et probleem nüüd lahendatud oleks. Nad ju ei tea, mis neile hea on, aga õnneks oleme meie siin ilmas olemas. 😀 Aga vahepeal ma märkan, et meestele miskipärast ei meeldi see lähenemine. Tahavad ise asju otsustada või vähemalt kaasa rääkida. Miks, sellest ma aru ei saa. Neil on ju ka omad plussid, näevad nii armsalt jõulised välja, parandavad asju, teevad purke lahti ja meele heaks.* Nii et osadele meestele ma ka ei meeldi.

Neljandaks (see ei taandu õnneks minu isiklikule meeldivusele või mittemeeldivusele). Saatsin kaks kirja, et küsida, kas inimesed meie ronivõistlust ei tahaks veits sponsoreerida, aga ei saanud kummalegi vastust. Ma saan aru, et firmad valivad hoolega, mida nad toetavad, aga ma eeldasin, et ka keeldumise puhul PR-osakond siiski ütleb seda viisakalt. :/ Hea uudis on see, et meil on ka ühiskondlikul tasandil tunduvalt olulisem projekt, seotud puudega lastele treeningvõimaluste loomisega, ja selles osas on inimesed väga toetavad olnud. Mis on väga väga tore.

* Kas ma pean ütlema, et see oli nali? Pean v? Tegelikult mulle meeldib, kui mehed näitavad ise initsiatiivi probleemide lahendamiseks. Lihtsalt kui nad seda ei tee, eeldan ma, et ju ma pean seda siis ise tegema, nende osalusega või ilma. Vahel tundub ilma lihtsamgi.