Vahepeal, sellal kui meie kõik siin omi asju ajasime, ilmus üle 77 aasta esimene eestlastele mõeldud läti keele õpik, autoriks Ilze Zagorska. See on tegelikult täitsa kummaline, et eestlased on nii mujale orienteeritud, et Lätist ja Leedust teatakse väga vähe ja ka nende riikide keelte vastu pole erilist huvi. Samas kui inglise ja prantsuse või kasvõi rootsi ja norra keelt õpitakse küll, because that’s where the money is!
Mulle kiitis aga sõber Tauno, kuidas läti keel olevat nii lihtne, et tema sai omal ajal selle paari kuuga selgeks (ja siis õppis veel leedu keele ka otsa), sest “lähinaabritest tahaks ju ikka rohkem teada”. Sellest innustatuna (ja niisama keelehuvilisena) otsustasin endalegi selle raamatu hankida, seda enam, et Riias olevat see ainult kaheksa eurot maksnud. Tõsi küll, Taunts on keeleõpet puudutavas ka lausa hämmastav, nii et endale ma sarnaseid eesmärke ei seadnud, aga mõtlesin, et võiks ju huvitav olla seda sirvida.
Kes nüüd arvab, et seda raamatut lihtne saada oli, see eksib. Raamatupoodides seda veel ei olnud ja ega neid sinna eriti palju ei tule ka, sest eestlaste huvipuuduse tõttu poed seda eriti sisse osta ei taha. Nii et sõber rääkis oma tuttavatega ja ütles mulle, et mingu ma nelja ja kaheksa vahel Keelekeskusesse baltistika osakonda ja saan raamatu sealt. Hiljem väitis ta muidugi, et ta olevat seda ka öelnud, et ma peaksin sinna minema nelja ja kaheksa vahel, LOENGUTEVÄLISEL AJAL*, aga mina jõudsin sinna kella seitsme paiku. Vaatasin, et uks on kinni, aga kõrval, läti keele klassis, toimus parajasti loeng, nii et astusin hoopis sinna.
Ja mida ma näen? Klassi ees seisab TEINE Ilze, kellega mul juba ammusest ajast beef on. Nimelt võtsime me koos visuaalset antropoloogiat ja kui kõik pidid mingit linnaosa kajastama, näitas tema muuhulgas pilti meie kuuridest, öeldes, et mis inimesed need ometi on, kes oma maja kõrval sihukest sara kannatavad. Mille peale mina muidugi ütlesin, et “****, ****, mida sa mölised, see on minu kuur, *****, on sul probleem sellega v?” Õigemini seda ma MÕTLESIN, ütlesin ma hoopis:”Vabandage, need tõesti pisut kõpitsemist vajavad puude ladustamiseks mõeldud ajutised ehitised käivad minu kortermaja juurde ja miskipärast ei ole majaomanik nende esteetilise külje eest hoolitsemisele eriti rõhku pannud.” Aga ta sai aru küll, mida ma öelda tahtsin. Mille peale tema ütles:”No ma ei mõelnudki halvasti, need lihtsalt ei ole just kõige kaunimad.” Ja te kõik taipate niigi, mida ta sellega öelda tahtis, ma ei pea seda tõlkima hakkama. Stand back and hold my drink, this **** is gonna get wild.
Nii et ilmselgelt ei ole me sellest päevast alates mitte sõnagi vahetanud, sest tegu ei ole intsidendiga, mille võiks lihtsalt unustada või andestada. Ma ei ela enam ammu seal korteris, ma ei tea, kas see kuur püstigi on, aga asi on ometi põhimõttes.
Ja nüüd seisin mina ühel pool ust, tema teisel pool – saate aru, see uks oli nagu rindejoon – ja kogu klass oli meie eepilise vastasseisu tunnistajateks. Ta üritas teha nägu, nagu ei tunneks mind ära, aga taipasin kohe, et ta kaalub parajasti, kas peaks mulle kaardikepiga äsama. Ma asetasin juba käe revolvrile, aga siis tuli meelde, et tunnistajate silme ees ikka ei maksa, nii et küsisin viisakalt, kas tulin ehk halval ajal**. Tema leidis, et võiks ehk tõesti homme tagasi tulla. St seda ütlesid tema huuled, MÕTLES ta, et enne sureb, kui minusugune koleda kuuriga kaltsakas*** saab tema käest võtme ta rahva kultuuri juurde pääsemiseks.
Nii et pidin ise binokliga põõsasse varjuma (Tartus on kõigil normaalsetel inimestel jalutama minnes binokkel kaasas, hulga raskem on kesklinnas leida tihedat põõsastikku, kus keegi ei üritaks pidevalt sulle jala peale lasta) ja saatsin ühe seksika meessoost sõbra loengu lõpus raamatu järele. Otse loomulikult ei suutnud Ilze TALLE ei öelda. Nii et nende geniaalsete mahhinatsioonide tulemusel on mul nüüd päris isiklik läti keele õpik.
Kahjuks tundub, et selle hankimine oli siiski kergem kui keeleõpe ise. Ütleme nii, et mulle isiklikult ei tundu see keelena, mis paari kuuga ise külge hakkaks, kui midagi sellist tahate, valiga hispaania või norra. Läti keel on nii segane, et nad isegi ei suuda päris täpselt ära otsustada, mitu käänet neil siis on, viis või kuus või hoopis seitse. Sõnad on meessoost ja naissoost ning omadussõnade käänamine sõltub sellest, kas tegu on määratud või määramata vormiga. Nii et targem on mul vist siiski jätkuvalt oma pingutused prantsuskeelsele magistritööle suunata, kuigi plaan paari kuuga läti keele spetsialistiks hakata tundus nii kutsuv.
Kasu oli raamatust sellest hoolimata, sest teisipäeval pidime sõbrannale Riia lennujaama vastu minema ja selle käigus hängisime niisama mööda kaunist Lätimaad ja vaatasime, kuidas kõik kindlused, kuhu me minna tahtsime, juba kinni olid. Aga saime läti keeles õlle eest tänada ja raamatut**** loomulikus keskkonnas sirvida. Seegi on väärtus omaette.
* Seda väidet toetab ka Facebooki logi, aga me kõik teame, kui lihtne tänapäeval virtuaalse informatsiooniga manipuleerida on.
** Mitte et see väga vastust vajaks, kui terve klass sind parajasti jõllitab.
*** Seda ei pannud ma isegi pahaks, sest tema nägi välja kaunis ja viimistletud välimusega, nagu alati, ja mina olin just lõpetanud talvepuude kuuri ladumise ning plaanisin samade riietega sealt läbi astuda, enne kui rattaga empsi juurde väntan, nii et “kaltsakas” oli veel pehmelt mõeldud.
**** Siit ei paista, sest see on tumedates toonides, sest ma olen ometi nii incognito, aga tegelikult on ilus ja värviline.
P.S. Ega ma tegelikult ei mäleta, kas see oli üldse Ilze, kes omal ajal mu kuuri kritiseeris. Aga võis vabalt olla!
Pärdikute päevaraamat 