Karu aru

Viimase nädala jooksul on kaks erinevat inimest mulle öelnud, et nad ei suudaks kahte asja (no ütleme näiteks vene keelt ja raamatupidamise põhitõdesid) korraga õppida, sest nende aju polevat lihtsalt võimeline nii palju informatsiooni korraga vastu võtma*. Erinevad inimesed vajavadki erineval hulgal puhkust, aga see ei tohiks veel sugugi tähendada, et inimene korraga ainult paaris (veel vähem ÜHES) valdkonnas uut informatsiooni vastu võtta suudab.

Te olete kõik vähemalt põhikoolis ja gümnaasiumis käinud. See tähendab, et te olete iga päev järjest istunud geograafias, matemaatikas, eesti keeles, inglise keeles, vene keeles, ajaloos, keemias, füüsikas – ja vähemalt midagi on ka kõige kehvema peaga inimesed suutnud omandada. Ka need, kes pole Pipist kuulnudki, teavad, et Lissabon on Portugali pealinn, mis riigi prints oli Hamlet ja et H2O on meie igapäevane silmapesuvesi. Paljud saavadki gümnaasiumi lõpuks mitu keelt selgeks. Siis lähevad inimesed ülikooli ja õpivad viis aastat eriala nii, et semestris on neil vähemalt viis erinevat ainet ja neid kõiki on vaja paralleelselt õppida. Paljudel vähemalt magistriõppes töö kõrvalt.

No kuidas saab inimene pärast sellist kogemust väita, et tema aju pole lihtsalt võimeline kahte uut oskust korraga omandama? Mitte ainult väita, vaid siiralt uskuda. Kas talle tehti mingil hetkel pärast kooli lobotoomia? Ma ei saa aru.

sarjasõltlastele

Mis meil siin siis on? Sons of anarchy on lõppemas, kuus osa veel ja see on igaveseks läbi. Ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, vaatan küll, aga samas vihkan end selle eest. Ikka paras emotsemine on see nüüdseks ja lõpuks ei ole ilmselt mitte keegi neist elus. Pakun, et viimases osas tapab Jax oma ema ära ja seejärel laseb iseendale kuuli pähe, sest harakiri oleks isegi tema puhul ülepakutud.

Walking Deadi polekski ma uuesti vaatama hakanud, sest mul oli sellest päris tõsiselt koblakas ees, aga kuna sõbrad kinnitasid, et uus hooaeg algas korraliku pauguga, otsustasin proovida – ja esimene osa oli tõesti suisa nii paljutõotav, et ma ei pidanud seda kordagi edasi kerima. Nii et ehk tasub sellega siiski jätkata.

Hell on Wheels on mulle täitsa meeldima hakanud. Olen parajasti teises hooajas, pidevalt ei vaata, aga vahel jälle mõne osa öise vahetuse taustaks.

Viimase aja kaks uut avastust on Forever ja Legends. Esimeses on peategelaseks mees (Ioan Gruffudd), kes ei sure ära. St sureb küll, aga ilmub siis alasti jõkke. Ta siis töötab politsei surnukuuris, sest laibad on tema jaoks hirmus põnevad ja seal on hea laboratoorium, ja loomulikult saab temast usaldusväärne nõuandja. Nii et sihuke Sherlock Holmes meets Lie to Me meets Highlander meets Dr House MD. Esimene osa tundus paljulubav. sealt edasi hakkas ühekülgseks minema ja nüüd, kui poole hooaja peal olen (kokku ainult kuus osa ongi), ei tea, kas viitsin veel edasi vaadata, sest kohati on jutt ikka päris absurdne juba. Totter moraalitsemine kauba peale.

Teine sari on selles mõttes eriline, et peategelaseks on Sean Bean, kes vahelduseks polegi kohe maha suremas. See-eest ei ole ta päris kindel, kes ta on. On aga väga palju erinevaid mehi, kes ta ei ole, aga keda ta väga hästi mängida oskab. Päris alguses veel kõhklesin, aga nüüd olen juba kindlalt konksu otsas.

Ja noh, nii ongi. Ei ole ju pikk nimekiri? Peaks äkki Viikingid ka juurde võtma? Noh, et seksikad pikajuukselised mehed ja nii.

Õnneks on meil vähemalt sügiseti Dr Who ja kevadeti Game of Thrones, kannatab elada küll.