Mis meil siin siis on? Sons of anarchy on lõppemas, kuus osa veel ja see on igaveseks läbi. Ausalt öeldes on mul selle üle hea meel, vaatan küll, aga samas vihkan end selle eest. Ikka paras emotsemine on see nüüdseks ja lõpuks ei ole ilmselt mitte keegi neist elus. Pakun, et viimases osas tapab Jax oma ema ära ja seejärel laseb iseendale kuuli pähe, sest harakiri oleks isegi tema puhul ülepakutud.
Walking Deadi polekski ma uuesti vaatama hakanud, sest mul oli sellest päris tõsiselt koblakas ees, aga kuna sõbrad kinnitasid, et uus hooaeg algas korraliku pauguga, otsustasin proovida – ja esimene osa oli tõesti suisa nii paljutõotav, et ma ei pidanud seda kordagi edasi kerima. Nii et ehk tasub sellega siiski jätkata.
Hell on Wheels on mulle täitsa meeldima hakanud. Olen parajasti teises hooajas, pidevalt ei vaata, aga vahel jälle mõne osa öise vahetuse taustaks.
Viimase aja kaks uut avastust on Forever ja Legends. Esimeses on peategelaseks mees (Ioan Gruffudd), kes ei sure ära. St sureb küll, aga ilmub siis alasti jõkke. Ta siis töötab politsei surnukuuris, sest laibad on tema jaoks hirmus põnevad ja seal on hea laboratoorium, ja loomulikult saab temast usaldusväärne nõuandja. Nii et sihuke Sherlock Holmes meets Lie to Me meets Highlander meets Dr House MD. Esimene osa tundus paljulubav. sealt edasi hakkas ühekülgseks minema ja nüüd, kui poole hooaja peal olen (kokku ainult kuus osa ongi), ei tea, kas viitsin veel edasi vaadata, sest kohati on jutt ikka päris absurdne juba. Totter moraalitsemine kauba peale.
Teine sari on selles mõttes eriline, et peategelaseks on Sean Bean, kes vahelduseks polegi kohe maha suremas. See-eest ei ole ta päris kindel, kes ta on. On aga väga palju erinevaid mehi, kes ta ei ole, aga keda ta väga hästi mängida oskab. Päris alguses veel kõhklesin, aga nüüd olen juba kindlalt konksu otsas.
Ja noh, nii ongi. Ei ole ju pikk nimekiri? Peaks äkki Viikingid ka juurde võtma? Noh, et seksikad pikajuukselised mehed ja nii.
Õnneks on meil vähemalt sügiseti Dr Who ja kevadeti Game of Thrones, kannatab elada küll.
Pärdikute päevaraamat 
“Viikingid” olid minu jaoks küll tõsine pettumus.
Proovi äkki iirlaste “Love/Hate”? http://www.imdb.com/title/tt1625724/
Ma nii huvi pärast, et kas Dr Who puhul oled vaadanud ainult uuemaid hooaegasid (alates Christopher Ecclestonist) või vanemaid ka?
Ainult inimestega.
Kle. Palun võta juurde: The Knick (ausalt parim sari üle hulga aja), Masters of Sex (alguses on parem, teine hooaeg kuidagi nagu vajub ära), ja kui sa kunagi pole vaadanud, siis Mad Men on täiesti sõltuvusttekitav.
Sons of Anarchy jäi teisel hooajal pooleli, samuti Hell on Wheels. Viikingeid vaatan, aga ütleme, et sihke ne mjaso, ne rõba. Samas arvestades, et need minu mittelemmikud on sinu püsisarjad, siis võib-olla sulle mu soovitused ka ei meeldi 😀
Kuidas saab telekast tulev liikuv pilt olla “sõltuvusttekitav”???
Kuidas sa nii anaalne saad olla?
Paljud inimesed ei ole kahjuks niivõrd suured isiksused, et saaksid Kauri kombel üksnes enda imetlusväärsest persoonist sõltuvuses olla. Lihtinimesed vajavad mingit endast väljaspool ja kõrgemal seisvat lugu, et “lennata”.
Rentsi blogist olen saanud 3 väga head sarjasoovitust. Aitäh Rents!
Sons of Anarchy
Väga head esimesed 2 hooaega. Surmapõlgus ja üleolek. Feodaalid nahktagides. Isiksused, mitte hall mass. Äge! Kirglik huvi kadus siiski kuidagi ära kolmanda hooaja lõpu poole, sest hakkas üha rohkem meenutama Mehhiko seepi – kogu jant käib miskisuguse vastsündinud tite ümber keda kogu maailm ilgelt röövida-päästa tahab. Sari oli üha vähem “anarchy” ja üha rohkem “bourgeoisie.” Võibolla teen liiga ja see titt sureb varsti ära või saadetakse kuhugi kaugete sugulaste juurde ning Tara-Jax saavad jälle coolid aadlikud olla? Peaks ikka edasi vaatama vist?
Spartacus: Blood and Sand
Selle soovituse eest tuhat kummardust Rentsile. Super! Paatos ja lootus. Esimese hooaja lõpp oli nii võimas, et rohkem polegi julgenud vaadata. Krt, sisetunne ütleb, et kui midagi on niivõrd hea, siis ilmub kohe kusagilt mingi tädide-onude komisjon, kes kogu värgi p…sse keerab. Vaatan siiani esimese hooaja viimast osa üle. Vähemalt 15 korda olen vaadanud viimaste aastate jooksul. Tase! Kill Them All:))
Game of Thrones
Esimesed 2 hooaega väga ei sütitanud. Tundus rohkem selline Sõrmuste Isanda fännklubi helesinine unistus – seksikad poolpaljad naised pikkades mantlites valitsevad maailma. Ilus ja vaadatav, aga mitte pomm. Kuid – üllatus, üllatus – mida edasi, seda paremaks läks. Klišeedest laveeriti 3-4 hooajas järjest osavamalt mööda ning vaadanud täna 4 hooaja 6 osa – olen vaimustuses! Vägev!! Ilmselge muinasjutt on tagaplaanil ning lugu seguneb reaalsusega täiel võimsusel. Juhtub see, mida ei oota ning juhtub see, mida ootad. Alatud käituvad nagu s..tapead, kuid mitte nagu muinasjutumaailma s..tapead vaid nagu needsamad siin, meie maailmaski. Game of Thrones on 4 hooaja keskel minu jaoks täesti tipus ja on suutnud mu rasvases kodanlasekeres sütitada teismeea emotsioone. Pärast toda kohtuprotsessi tekkis tahtmine endalgi sulg (mõõk) kätte haarata – maailm vajab ju õiglust ja tõde?
_______
Kahjuks ei kesta need unelmad – pärast järjekordse osa lõppu – aga kunagi kaua. Kõige rohkem 10-30 minutit ning oled jälle tagasi. Siin. “Reaalsuses”.
Peaks vist magama minema. Homme jälle tööpäev.
Esiteks, ma pidin praegult krambid saama…Rents vaatab “Blood and Sandi?” Dafukkk? Päriselt? Mis juhtus?
Tesieks, “Blood and Sandile” järgneb eelugu. Spartacus, ehk Whitfield oli ju opil ning lõppeks andis üldse otsad ja kuidagi tuli see hooajakujuline auk täita.
Enivei, “Gods Of The Arena,” ehk Hooaeg number kaks on KA HEA.
Kolmandast (Vengeance) hoidke eemale kui katkust. Põletab silmad peast ja paneb koeranaelad ninapeale vohama!
Ps. “Viikingid” on, jah, halb… loo kulg on igav ja liiga “Meitel-on-kombeks-üks-episood-korraga” formaadis kinni, ehk ilma ühegi läbiva ja/või huvitava kõrvalloota ning lisaks veel naeruväärselt madalalaubaline, ehk pudrutotter ja ilma Spartacusele omase camp-elemendita.
– MNC
Mul on SOA-ga sama tunne – vaatan ikka, aga vihkan end selle eest ja lähen kogu aeg närvi nende tüüpide peale. Eriti närvi ajab mind Jax, kes käib ja korrutab kõigile tõsise näoga, kuidas ta ei lase NEVER nendega midagi halba juhtuda, ja siis kõik riburadapidi ära tapetakse. Aga noh. Ikka vaatan ju… 😀
Vikingseid pole näinud aga piltide ja youtube klippide põhjal tekkib kahtlane deja vu tunne. Teatavasti kui mingi film, sari, raamat või auto on eriti hea, siis püüab meie elu aluseks olev süsteem – turumajandus – seda kohe massiliselt kloonida. Ning kloonidega teenitakse ka pahatihti reaalset raha. Paljud muidugi kõrbevad. Seepärast hoitakse kloonide eelarved tavaliselt tunduvalt madalamal, et kõrbemine oleks väiksem. Palgatakse odavamad tegijad. Suured lahingustseenid jäetakse ära või filmitakse niivõrd ligidalt, et saab väheste statistidega hakkama jne.
Kuivõrd miski seriaal on Game Of Thronesi kopi on muidugi vaieldav. Proovisin võrrelda neid, mis meelde tulid:
Game Of Thrones (2011-… )
Esimene hooaeg 50-60 miljonit dollarit.
Üks episood kesmiselt 5-6 miljonit, mis on 2-3 korda rohkem kui USA televõrk tavaliselt seriaalidele kulutab.
The Borgias (2011-2013)
3 hooaega – 30 miljonit dollarit. Ca 1 miljon episoodi kohta.
Legend Of The Seeker (2008-2010)
1,5 miljonit dollarit episoodi kohta (4 korda vähem kui GoT)
Outlander (2014-… )
Esimene hooaeg 40 miljonit dollarit. Sarja nimetatakse ajakirjanduses Šotimaa Troonide Mäng.
Vikings (2013-… )
Esimene hooaeg 40 miljonit dollarit. Pole paha vist:))) Interneti artiklite, blogide ja kommentaaride põhjal üritab see sari vist kõige otsesemalt Game Of Thronesiga võistelda. Guugeldades “Vikings vs Game Of Thrones” leiab igasugu naljakaid võrdluse lehekülgi:)))
Legent Of The Seeker on muidugi varem tehtud:))) See ei saa olla Troonide Mängu kloon. Minu viga.
Sa ikka tead, et näiteks Outlander on tehtud romaani põhjal, mis ilmus 1991? Ok, võib vaielda, et filmima hakati nüüd, sest järsku tundus, et fantasy on väga in, aga minu jaoks on väike vahe, kas millegi aluseks on originaalteos või ei.
Borgiad olid ka päris head, kahju, et ära känseldati.
Seda ka, et ajaloolisi sarju on tehtud enne Game of Thronesi ja tehakse ka edaspidi. Ilmselt hakkavad need selle ühe taustal nüüd paremini silma. GoT plussiks on peale hea teostuse ka suhteliselt tugev algmaterjal (“suhteliselt”, sest olen küll kõik raamatud läbi lugenud, aga minu arust on täiesti keskpärane fantasy).
Seda nimetatakse turu-uuringuks, ehk maakeeli öeldes – rohkem sedasama:)
AbFabile aga soovitaks vaadata Simpsonite 23 hooaja 6ndat osa – The Book Job.
:))
Turu-uuring vai mitte, aga iga sari ei ole mingi ühe popi alussarja kloon, isegi kui seal esineb sarnaseid elemente. Borgiate seos GoT-ga on ilmselgelt otsitud, pigem võiks meenutada, et enne seda ilmus The Tudors ja veel enne seda Rome 😉
to AbFab
See pole nii ainult sarjadega vaid kõigega. Muudatused mistahes alal saavad alguse ühe inimese kirglikust pühendumisest teemale. Nendes nö alussarjades on selgelt tunnetatav teatud maagiline erinevus. Kuna kloonides on üksnes elemendid.
Vanasti oli kloone vähem, sest loomingulise tegevusega ei olnud võimalik eriti paljudel raha teha. Nö nälgivad kunstnikud igal alal tegutsesid üksnes omaenda kire liikuma paneval jõul.
Praegu aga valvavad tuhanded näljased firmad turgu ja kohe, kui ilmub midagi originaalset, kohe see ka massiliselt kopeeritakse (täissöönud kunstnike abil:)).
Muidugi ei saa öelda must-valgelt, et vot siit alates hakati seda-ja-seda tegema. Aga turundajad lihvivad kogu aeg oma oskusi.
Kloone ei ole võimalik ratsionaalsete näidete abil ära tõestada. Ratsionaalsuse alla kuuluvad elemendid – mõõgad, riided, maastikud, rahvused. Need kopeeritakse. Ja tehakse originaalseks – punase mantli asemel valitakse teise sarja jaoks sinine ning sarvedega kiivri asemel nurgeline.
Samuti teevad end originaalseks inimesed, kes tänaval vastu tulevad. Ühel on sellised riided, teisel aga hoopis teistsugused. Kuid iga kord, kui nendega räägid, tunned – ilus inimene, ilusasti riides, jutt on ka nagu õige, aga… aga… midagi, midagi on puudu.
Ma räägin sulle, et Borgiatel polnud maagia ja fantasyga sittagi pistmist, noh. Ära nüüd päris baastasemele mine oma seletustega.
To AbFab
Nojah, see oleneb muidugi ka vaatajast. Kas ta keskendub rohkem asjadele (füüsilisele) või sisule:)
Olen kindel, et sa võid ka Mehhiko seriaale tuhandete kaupa vaadata, sest neis kõikides on ju täiesti erineva nime ja riietusega inimesed:)
Ma üldiselt jah vaatan ainult ilusaid inimesi.
To AbFab
Ok, ma tõmbasin Borgiad alla. Vaatame siis:)
Aga sina võiksid ikkagi ära vaadata Simpsonite 23 hooaja 6 episoodi ja öelda, mida arvad. Kamoon, see on 20 min ainult. Ja kuna sa otsida tõenäoliselt ei viitsi, siis pakkisin ekstra sinu jaoks ära video koos ingl subtiitritega. 60 MB – see on vähem kui poole minutiga all isegi läbi wifi.
LInk (seal ülal ilmub mingi download-ikoon):
https://drive.google.com/file/d/0BzQPHxteqY5eaXhWV0J0LU1JbVU/view?usp=sharing
Ot seal on mingi ülim konsolideeritud tõde, mida sa ise ei suuda kahe lausega kokku võtta?
(Ja sa onju tead, et Borgiad olid ikka reaalselt eksisteerinud inimesed, mitte mingid fantasytegelased, ja et mõõga ja mantli kandmine ja intriigide esinemine ei tee kohe kõiki sarju üksteiseiga sarnaseks?)
To AbFab
Vaatasin Borgiaid. See sari pole tõesti kuidagi Troonide Mänguga sarnanev. Pigem meenutab Riigikogu infotundi:)))
(Lasin end eksitada mõningatest internetis olevatest võrdlustest ja pealiskaudsetest klippidest). Minu viga.
Mõistetav, miks see ära känseldati. Borgiate vaatamiseks on vaja tavalisest palju kõrgemat intelligentsuse taset (või vanust).
Saan aru küll, et “reaalses” maailmas ongi võim tegelikult rääkivate hallipäiste vanameeste käes, ja pole mitte mõõkadega uljaspeade või noorte naisõeluste või jõuliste julmurite teha. Borgiad on palju “reaalsem” kui Troonide Mäng.
Vaatasin ära 2 esimest osa ja olen täiesti väsinud. Nagu reaalses elus.
🙂
Mina omalt poolt soovitaks The Bridge’i, olen teise hooaja poole peal ja mulle meeldib. Eelpool mainitud Love/Hate oli kah täitsa hea.
Vaatasin Viikingite esimest kahte osa. Dziisus! OMG! Ma arvasin, et see sari on Game Of Thronesi vägivaldsem kloon, kuid… OMG! See on hoopis totaalne huumor. Kanada on järjekordselt ennast tõestanud. LMAO ehk Laughing My Ass Off.
Ma ei usu, et Rents seda vaadata suudab:)))
Sõjamehed on seal küll karva kasvanud aga – kiitsakad ja õrnatundelised. Vägisi tikub pähe pilt näitlejakoolis istuvatest intelligentidest a la Wikmani poisid. Näha, et relvad on neil plastikust, et jaksaks vehkida. Rentsile meeldinud Troonide Mängu khal Drogost on need peenikesed vennad ikka valgusaastate kaugusel:))
Naised käivad kalal, pärast seda koovad kangast. Koopia algkooli muinasjuturaamatust.
Dialoogid on üle dramatiseeritud ja lapsikud. Väga palju on ka üleliigset juttu. See peaks vist elulähedane olema kuid mõjub tüütavalt. Hüüatused nagu “You are liar!” või “You are coward!” või “I believe…” panevad ohkama.
Võitlusstseenid eiravad füüsikaseadusi. Kerge noaga üle kõhu tõmmatakse paksus kaitserüüs mees sekundiga surnuks. Rehavarre-sugune pisike puidust oda visatakse mitmekümne meetri pealt jooksvale mehele abaluude vahele. Üldse on näha, et seriaali tegemist on juhendanud inimesed, kes pole elu seeski kordagi kakelnud ega ühtegi kaklust ka pealt näinud. Vastased ei torma üksteisele peale vaid jäävad täpselt parajasse kaugusse “kemplema” nagu teatrikoolis.
Klassikalised kohad: Külaelu – inimesed kõnnivad hurtsikute juures aktiivselt edasi-tagasi ja kauplevad mingite nartsudega. Pealik sööb laua taga rõvedast rohekaspruunist kausist mingit lihavärki ja matsutab kuuldavalt. Jubedas hurtsikus elav küürakas-väärakas nõid juhendab kangelase tulevikku – sa pead… jumalad… inimesed… uuuu… sa pead otsima vastuseid… uuuu.
Peamine nali on, et oodatud jõhkrate-jõuliste-julmade alfaisaste asemel on kõikides osades õrna hingeeluga näitlejad, kellele habemed ette kleebitud. No ei usu mina, et keegi selliseid “viikingeid” kardab. Narkomaan Diima Lasnamäelt on kordades hirmuäratavam tüüp.
Kanada-Iiri filmitegijad elavad ikka veel 70-80ndate aastate tasemel. Kogu värk on aeglane ja veniv. Näitlejad ei ole oma rollides usutavad füüsiliselt ega vaimselt. Näha on, et nad loevad ette kirjutatud teksti – tõsiste nägudega ja mehaaniliselt.
Hetkest, kui esimeses osas ilmub laevaehitaja Loki, muutub kogu värk naeruväärsuseni totraks. Issand jumal (ow my god!) tahaks karjuda ehtsa hollywoodlase kombel – selline lihtsameelsus ei ole ju võimalik aastal 2014!?
Ei, see sari pole küll Troonide Mängu kloon. Heal juhul võiks seda võrrelda Eesti filmiga “Ukuaru” aastast 1973 – närudesse riietatud inimesed kõnnivad pimedas ringi ja räägivad midagi, aeg-ajalt kraaksuvad varesed ja puhub tuul.
:)))))))