Äärmiselt oluline teema, eks. Mõtlesin alguses, et peaks ehk inglise keeles kirjutama, sest tõenäoliselt tahab sellist olulist kirjutist, võiks isegi öelda “keeleteaduse tulevast tüviteksti”, näiteks Obama lugeda. Ja siis oleks ju kurb, kui tõlkes midagi kaotsi läheks. Aga alustuseks kirjutan siiski eesti keeles.
Sõber õpib eesti keelt. Sirvin mina siis ta õpikut (“Saame tuttavaks“) ja loen juba kolmandas peatükis lauset “Pere on kodunt ära”. No mida? Ma saan aru, et oma juurtega kursis olemine on oluline, ma ütlen ka vanaema juures vahepeal, et panen kardulad pliita pääle sooja, vahel keedan isegi tuhlid, aga no ma ei pane kirja seda. Tuttavatele, kes keelt õpivad, õpetan ikka korrektset keelt ja noomin neid, kui nad küsilausete lõppu “vä” panevad ja siis ise uhked on, sest räägivad nagu “päris eestlased”. Sa õpid uut keelt, sa ei pea KOHE rääkima nagu mats.
(Ma muidugi mõistan, et panen grammatikale üldises plaanis tiba rohkem rõhku kui mõni teine. Näiteks üks blogija, kes on igasuguseid hullumeelsusi teinud ja siiani mind ainult vahel pead vangutama pannud, ajas mind eelmisel nädalal täiesti närvi, sest oli oma tekstis kasutanud vale prantsuskeelset omastavat asesõna. Kuidas sa kasutad keelt, kui sa ei saa isegi aru, mida mingi asi tähendab ja millele see viitab? Milleks?)
No ja see läti keele õpik, millest hiljuti kirjutasin. See on ilmselgelt mõeldud tavainimestele, mitte süstemaatilistele õppijatele. Või siis ongi see mõeldud ainult abimaterjalideks, st millekski, mis on lisaks õpetajale, kes kõike ise seletab, nii et raamat on talle selles toeks. Lehitsedes olen ma märganud ainult ühte otsest viga (pildspalva tõlkevasteks on pliiats – kuna see on naljakas sõna, on mulle meelde jäänud, et tegelikult tähendab see pastakat), aga mind segab see, et tutvustatakse mingeid grammatilisi konstruktsioone, ilma et selgitataks, kust need tulevad. Näiteks õpetatakse ütlema “Ma olen sündinud Eestis”, aga ei õpetata seda, kuidas kesksõna (st antud hetkel sõna “sündinud”) moodustatakse. Mis tähendab, et inimene õpib enne hunniku väljendeid pähe ja SIIS alles tekib tal (kui tekib) mingi sisemine tunnetus selle kohta, kuidas see käia võiks. Kusjuures läti keeles moodustatakse kesksõna lihtmineviku baasil, nii et minu meelest oleks loogilisem siis enne lihtminevikku õpetada ja alustada lausetest “Ma sündisin Tartus”, mille põhjal siis varsti kesksõnani edasi liikuda saaks. Võiks olla kasvõi pisike märge teemal “täismineviku moodustamise kohta loe lähemalt grammatikalisast, leheküljelt x” – aga grammatikalisas ei mainita ÜLDSE liitaegu, kuigi neid raamatus kasutatakse.
Või näiteks uute käänete õppimine. On tabelid. Ma armastan väga tabeleid. Aga päris alguses on nimetava käände tabel, kus näitab kõigi kuue käändkonna lõppe. Ja siis tuleb ühel hetkel lokatiivi tutvustav tabel, kus näitab sõnu selles käändes. Pange tähele, mitte neid samu sõnu, mis eelmises tabelis. Mõned neist sõnadest on päris uued. Ja ma peaksin nüüd oma peast välja mõtlema, kuidas need sõnad nimetavas käändes olla võiksid. Mitte et see ilmvõimatu ülesanne oleks, aga tabeli eesmärk peaks ju olema võimalikult kiire ülevaate andmine – ja selleks, et enda peas mingit süsteemi luua, ei taha ma ju teada, kuidas need kuus sõna lokatiivis on, vaid kuidas need sõnad muutuvad. Rõhk on protsessil, mitte tulemusel, sest seda protsessi pean ma olema võimeline tulevikus miljoni teise sõnaga kordama.
P.S. Eelmise postituse kommentaare lugedes sain lõpuks aru, mida AbFab silmas peab, kui ta ütleb, et ta loeb neid vahepeal ja mõtleb, kust küll nii palju internetiühendusega idioote tuleb. Ei tea, kas nad lähevad minema, kui ma piisavalt palju neile igavatest teemadest kirjutan? Tundub, et lugeda nad ikka oskavad, kuigi teksti mõistmisega on nii ja naa …
Pärdikute päevaraamat 