Sõna “tavaline” on üks väga ebatavaline sõna, selle tähendus on pidevas muutumises. Täna hommikul näiteks leidis meil kontoris aset alljärgnev dialoog.
Boss:”Sa loed paberlehte???”
Mina (õigustavalt):”Nojah, see lugu oli tavalises poolik.”
Kuhu maailm on välja jõudnud
Pärdikute päevaraamat 
njah ja “tavaline telefon” vs “lauatelefon” ehk isegi “tavaline telefon” vs “nuppudega mobiiltelefon”.
Boss näeb lehte lugevat Rentsi. Hmm, kuidas küll alluvale öelda, et tehku hoopis tööd. Otse peale käratada ei julge. Ebamugav, hakkab mind veel vihkama ja tagaselja kiruma.
Boss:”Sa loed paberlehte?”
Rentsile tundub, et keegi justkui räägib. Ta tõstab pahuralt pilgu segaja suunas:”Nojah, see lugu oli tavalises poolik.”
ja loeb edasi.
Boss lööb pilgu maha ja liigub tagasihoidlikult oma kabinetti tagasi.
😀 Meil on tegelikult selline töö, et vahel on tööd ja vahel natuke aega ei ole ja siis on jälle. Kui parajasti ei ole, siis võib sel ajal lehte lugeda või kohvi juua. Selles mõttes on nõme, et ei tea, millal (ja kiiremal ajal kas) näiteks sööma saab, aga selles mõttes jälle hea, et saab enamasti end vahel lõdvaks lasta ka.
Minult küsis boss ükskord : “Kas vaatad juba exelit?”
Vastasin (üleolevalt): “Eilne päev. Vaatan juba tetrist.”