Mida teha, kui sein on ees?

Nagu mõned teist mäletavad, pingutan ma juba vähemalt kümme kuud, et jõuda oma suure eesmärgini – nullist lõuatõmbest kümneni. Alustasin nii, et ei jaksanud ühtegi korralikult teha, aga umbes poole aastaga jõudsin kaheksani välja. Nüüd aga olen ma juba vähemalt kaks kuud üheksa peal ja ma ei saa siit kuidagi edasi. Olen kasutanud seda süsteemi ja ausalt öeldes mõtlesin juba, et peaks äkki tagasi eelmisesse perioodi minema, sest viies ja kuues päev käivad mul tegelikult üle jõu, s.t. viimased seeriad just. Which is not how I roll.

Arutasime seda trennis ja sain kuulda mitmeid erinevaid arvamusi:

a) Üheksa lõuatõmmet on niigi piisav, ehk peaks vahelduseks, no ma ei tea, näiteks RONIMA õppima. ( sellest nõuandest pole mulle midagi kasu, sest ma TAHAN neid rohkem teha, järelikult ma pingutan, kuni ma TEEN neid rohkem)

b) Sama treeningut pole mõtet liiga kaua kasutada, kui pole tulemusi olnud, on aeg neid lihasgruppe vahelduseks teisiti treenida. Pealegi tuleks teha üldse rohkem jõudu, lisada treeningule rohkem kõhulihaseharjutusi ja kätekõverdusi.

B meeldis mulle loomulikult rohkem, nii et selle põhjal võiks mulle vahelduseks sobida Armstrongi programm, mida tutvustab ülalolev video või see link. Kui see kuue nädalaga tulemusi ei anna, proovin hoopis Reconit (kui te ise seda viimast teha tahate, siis ärge unustage, et igal nädalal ikka vähemalt üks puhkepäev ka).

Nii et esmaspäeval alustan Armstrongiga ja te ei pea kuus nädalat enam midagi mu jõunumbritest kuulma. Kolmekuningapäeva paiku räägin, kuidas läks.

Ma ei jaksa ise kirjutada

Ja teised on ometi juba nii palju kirjutanud. Postimees kirjutas näiteks sellest, et isa, kellele riik pole suutnud tagada võimalust oma lapsega kohtuda, sai selle eest valurahaks 7500 eurot. Tavaliselt on omavahel seotud lood kenasti artikli juures kirjas, aga miskipärast ei olnud mainitud, et selle asja eelloost kirjutas Ekspress juba ammu, kui lapse ema Tallinna Perekeskuses salaja enda, lapse, isa ja sotsiaaltöötaja kohtumist lindistas ja selgus, et töötaja hilisem aruanne ei olnud reaalsusega sugugi kooskõlas. Miks peaks üks töötaja seda tegema? Mina küll ei tea, aga hiljem selgus, et see töötaja olevat seal väidetavalt hoopis vabatahtlikuna tööl olnud – ja isal, kes on jaksanud juba kuus aastat kohut käia, peaks raha üsna korralikult olema. Seda enam, et räägitakse, et papa olevat rootslane, seal on elatustase ka vähe teine. Paratamatult hakkad mõtlema, et ei tea, ega need ühe osapoole väikesed ja teise osapoole suured sissetulekud äkki omavahel seotud ei ole.

Perekeskus muidugi mitte millegi eest vastutust ei võtnud, avalikku vabandust ei järgnenud, probleemi lihtsalt ignoreeriti. Okei, keegi ei tea, kas ema on salvestust kuidagi muutnud – aga kas ei oleks loogiline kahtluse korral (seda enam, et tegu pole ühe kahtlusega, vaid on palju inimesi, kes sarnast muret kurdavad) mingi sisekontroll neile peale saata?

Ema enda versiooni alates päris algusest (mehega kokkukolimisest) saab lugeda siit. Ma ei keskendu selle konkreetse loo tõeväärtusele, sest kõik võib olla ja mitte olla, aga see kirjutis juhib tähelepanu mõnele väga olulisele puudujäägile selles, kuidas need asjad Eestis korraldatud on. Sellele, et lahus elava vanema õigus lapsega kohtuda on olulisem, kui lapse õigus rahulikku elu elada. Mis peamine – et ka tunnistajate silme all toimunud vägivallajuhtumid ei mõjuta seda õigust kuidagi. Et ongi normaalne, et laps peab üksi kaasa minema kellegagi, kellega ta pole koos kasvanud, küll aga on näinud oma vanemale kallale minemas. Et teda määratakse terveks nädalavahetuseks selle inimese juurde. Et seda viimast tehakse ka juhul, kui laps ja isa ei saa üksteise keelest aru (sest isa ei räägi eesti keelt ja laps ei räägi rootsi keelt). Et selliste kohtuvaidluste loomulikuks osaks ei ole lapsepsühholoogi kaasamine. Isegi mitte siis, kui laps on kogu selle jama tulemusel juba vaimselt invaliidistunud. Kui algusest peale oleks vajadusel kaasatud nii psühholoog kui lastepsühholoog, oleks ehk vähem ka olukordi, kus vanemad üldse lapsega manipuleerida tahavad, nagu praegu isa sõnul toimuvat.

Praegune olukord on igatahes kohutav. Oleksin ma ise samasuguses olukorras, oleksin ma juba ammu alla andnud, lapsega Lõuna-Hispaaniasse põgenenud ja elaksin kuskil hipikommuunis, kuni laps kümneseks saab. Või mis iganes see vanus oli, mil lapsed ise öelda tohivad, kellega nad elada tahavad. Praeguseks, muide, on laps juba seitsmeaastane. Võiks ju arvata, et kui sellises vanuses laps on nii selgel seisukohal, et ta ei taha kuskile minna, siis ükskõik, kas ta on sellel seisukohal ühe vanema manipulatsiooni tulemusel või mitte, siis teda ei sunnitaks. Või võiks arvata, et kui isale on laps nii kallis ja suur osa elust käib nagunii Eestis, õpib ta selle ajaga eesti keele selgeks.

Kuna kõikide asjaga seotud artiklite kommentaarides on kohtuasja number (3-2-1-95-14) ära toodud, võivad need, kel ikka veel küll ei saanud muidugi Riigikohtu lehelt tervet lahendit lugeda.

oh elu, elukest

Mul on uus lemmikkook, praegugi panin teise ahju. Pildi laenasin ka sealt blogist, sest mul endal polnud eelmine kord meeles pilti teha ja hetkel ma ei malda ju oodata. Ainuke jama selle koogiga seisneb selles, et siidripudelid teatavasti ei ole selles mõõdus, nii et keegi peab ka ülejäägi ära jooma. Aga küll ma selle murega hakkama saan.

Seoses sellega. Tulin mina eile südaöösel sõbrannadega baarist, kui meile astus ligi noor neiu ja pakkus meile kõigile vett. Tegu siis alkoholivastase kampaaniaga, jagatakse pudeleid kirjaga “hea enesetunde vesi” ja “joo parem vett”. Mis on muidugi lausa kiiduväärne, aga ma pole küll sugugi kindel, kas just meile seda hädasti vaja on – üks meist on padukarsklane ja kaks olid joonud täpselt kaks klaasi õlut või siidrit. Võin kihla vedada, et nii mõnelegi mu lugejatest oleks see tunduvalt rohkem ära kulunud. Aga tänuväärne algatus sellest hoolimata.

P.S. Trennisõltuvus on see, kui sa pärast paari siidrit ei mõtle, et läheks viskaks kellegi akna sisse, vaid mõtled, et täna oli viimane lõuatõmmetseeria nii niru, läheks õige ja prooviks, kas tuleb paremini välja.

P.P.S. Mina neist Walking Deadi inimestest aru ei saa – kogu USA ei ole ju ühtviisi tihedalt asustatud, minna kuskile pisikesse külla, kus parimal ajal sada inimest elaski, ja saaks end mõnusalt sisse seada ju. Aga hea on, et ma mootorraturgringosid Charmingust edasi vaatasin, eelmine osa oli vahelduseks põnev. See oli siis seriaali apdeit.

Rents on segaduses

Kallid šovinistlikud sead, mul on teile küsimus.

Lugesin Postimehest artikleid Bill Cosby väidetavate vägistamiste teemal. Ja seejärel kommentaare. Neid jubedaid kommentaare. Suur hulk mehi leidis, et mingist vägistamisest ei saa ju juttugi olla, sest naisterahvad läksid ju vabatahtlikult mehe hotellituppa või bungalosse või riietusruumi “oma karjääri teemadel vestlema” ja olid seega seksiga nõus. Vähemalt üks neist, kes teda vägistamises süüdistab, oli temaga suhtes, seega seksisid nad tõenäoliselt nagunii – kus siin siis see vägistamine?

Okei, see kõik võiski nii olla. Naised tahtsid seksi ja seksi nad said. Vabalt võis. Aga las ma küsin nüüd vastu. Ütleme, et me saame õhtul baaris kokku, jutt edeneb, mõlemad oleme juba parajalt purjus. Ma küsin sinu käest silma pilgutades, kas sa ei tahaks mulle külla tulla, õpiks teineteist ehk paremini tundma ja … Sina nõustud, kuigi pea käib kuidagi imelikult ringi.

Nii. Järgmine stseen, mida sa mäletad, on see, et on varahommik, sa oled üksi voodis, tagumik on megavalus ja sinu kõrval on hiiglaslik must dildo. Kas me oleme nüüd siis kõik üksmeelel, et sul ei ole midagi kurta, sest sa OLID JU SEKSIGA NÕUS? Tahtsid seksi ja said, kõik peaks ju korras olema. Nii või? Või ongi nii, et MEESTEL on õigus tingimusi seada, milline seks olla võiks, aga kui NAINE juba seksiga nõus on, siis võib ainult käed kokku panna ja palvetada, et mehel ei oleks näiteks kommet seksi ajal kallimal nuga kõril hoida või paar korda vastu vahtimist anda? Või kust kaudu see loogika siin siis nüüd käib?

Eesmärgid on olulised

Võtame või Honey Boo Boo – ise nii pisike, aga juba teab, mida ta elult tahab. Ma proovin ka targematelt õppida, isegi kui edasirühkimine tibusammudega käib. Või kui korraks kann maha tuleb panna, nagu täna hommikul juhtus, kui avastasin valgusfoori juures, et ketsitald ei pea sugugi nii hästi kui rattarehv. See nädal on ka üldises plaanis olnud umbes selline (ja ei, selle nädala mina pole sugugi belglase moodi olnud, vaid ikka nagu see labrador):

Eile oli tehniliselt vaba päev ja hommikust saadik oli selline tunne, et isegi igapäevased tegemised, nagu ahjukütmine ja kartulitekoorimine, on täielikud kangelasteod. Lõpuks andsin alla ning piirdusin sellega, et vedasin end kuidagi suure vaevaga linna, et sõbrale kõrvaaukude tegemisel vaimseks toeks olla (ta maksis minu protestidest hoolimata kahe needi + kahe augu eest Tartu Tattoos kokku 45 eurot – ma ütlen, välistudengid seda meie majandust püsti hoiavad siin)  ja pärast seda veetsin terve õhtu üksi kodus kakaod juues ja arvutimängu mängides.

Muide, mina ei saa jätkuvalt aru nendest moodsatest mängudest, mis ei olegi nagu mängud, vaid pigem interaktiivsed filmid vms. Lugu muudkui areneb ja areneb, žanri nimi on adventure küll, aga minu vabadus piirdub ainult vilkuvate ringide klikkimisega ja sellega, et ma saan vahel otsustada, kas saadan kellegi pikalt või mitte. Ei meeldinud mulle eriti Walking Dead (kuigi too oli vähemalt üsna originaalne ja ilus ja valiti tollal suisa aasta parimaks mänguks) ja nüüd näppisin mängu The Wolf Among Us, mida ka hirmsal kombel kiidetakse, aga no ei ole minu teema. Rääkimata sellest, et episoodid olid lühikesed ja lõpuks klõpsisingi ainult süžee pärast selle läbi. Jama mis jama, hea, et raha ei maksnud – lõpuks ootasin ainult, et läbi saaks. Mängin parem Syberiat edasi, olgu pealegi, et vana. Gog-is oli nimelt prantsuse asjade soodukas, kaks mängu kokku oli alla viie euro – ja prantsuskeelne seiklusmäng arendab ometi ka keeleoskust, sest juttu on seal megalt. Kusjuures ingliskeelse versiooni puhul kiruti just pealelugemise kõikuvat kvaliteeti, aga prantsuskeelne mulle väga meeldib. Äkki nähti originaaliga tiba rohkem vaeva.

Aga tänaseks on mul suured plaanid, seda enam, et töö juures internet muudkui jamab ja netis passida eriti ei saa. Kes teab, ehk võib labradoristki olude sunnil malinois saada. Või vähemalt labois. Labrois. Kõlab nii fäänssilt ja prantsusepäraselt.

P.S. Täna on Postimehe sõnul rahvusvaheline armukeste päev. Õnne kõigile, kes tunnevad, et see neile ära kulub!

Kaitstud: AbFabil oli vist õigus?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Eriti huvitavat muusikat

Jagasin paari päeva eest uute trennikaaslaste treeningvideot ja seal taustaks olnud laul hakkas niimoodi kummitama, et käian seda nüüd mitu korda päevas. Blogistatistika näitab, et suurem osa teist seda nagunii ei vaadanud, nii et võin julgelt siia ka panna. Seda enam, et S.O.A.P. on täiega naljakas nimi ühele DJ-le (ja prantslane on ta ka!). Ärge laske end kahtlasest algusest eksitada, lugu läheb täiega ägedaks ära.

Kaitstud: Eriti salajane trennipostitus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Saan üle igast mäest

Kuna Tallinna sõbrad tegid müstilisi ähvardusi nädalavahetusel Tartu külastamise kohta, pakkisin ma muidugi juba laupäeva varahommikul oma seitse asja sõbranna autosse ja kimasin hoopis ise Tallinnasse peitu. Haa! Samas, tallinlasi ei tea iial, äkki valetasid – nii et vältimaks juhuslikke kokkusattumusi pidin minema kuskile, kuhu need hipsterid iial ei lähe. Seega olid kõik odavad õllekad ja ülehinnatud söögikohad välistatud ja otsustasin hoopis ronimisministeeriumi kasuks, sest kui on üks asi, mis hipsteritele ei meeldi, on see higistamine.

Miks mind need naisterebimise õpetused närvi ajavad?

Viimastel päevadel on laineid löönud see, et ühe Julieni Austraalia viisa tühistati ja ta saadeti riigist välja. Julien nimelt on PUA ehk pick-up artist – täitsa nunnu näeb ta välja, nagu pildilt näha, ei arvakski, et selline tropp. PUAd on sellised mehed, kes rändavad ringi, seksivad erinevate naistega ja õpetavad teistelegi, kuidas seda teha. Mis iseenesest ei ole ju halb asi, lasku käia, eks ole. Miks see mulle siis nii tugevalt vastu hakkab?

Selle pärast, et PUA teooria tugineb sellele, et naine ei ole inimene. Enamus neist usub näiteks siiralt, et naine (vähemalt õige naine) ei naudi seksi, vaid on sellega vahepeal nõus – kui mees seda piisavalt osavalt sebida oskab. Selle pärast ongi vaja seda õppida. Need, kes seksiga nõus on, on automaatselt litsid, sest õigele naisele ju seks eriti ei meeldigi. Või lollid, sest langesid teie kavalate trikkide ohvriks. Abiellutakse ühel hetkel naisega, kellel pole olnud üle kolme partneri, sest abiellutakse ometi naisega, kes teab oma väärtust. Ja väärtus sõltub teatavasti otseselt koopa kulumisest*, mitte millestki muust.

Igatahes. Kui te arvate, et naise leidmiseks piisab sellest, kui näitad oma tõelist olemust ja lähtud sellest, et naised tahavad ka endasugust kaaslast leida, siis te eksite. Mkm. Saladuseks on see, et naist tuleb emotsionaalselt haavata ja tema nõrkadel kohtadel mängida, et ta tunneks vajadust teie heakskiidu nimel pingutada. Näiteks kui üsna heas vormis naine sööb salatit, saab juttu alustada lausega:”Pead dieeti, jah? See kulub sulle ära.” Kui ta sööb magustoitu, võib öelda:”Oled sa kindel, et sa seda magustoitu hiljem ei kahetse?” Selle asja nimi on negging ja kurb on see, et madala enesehinnanguga naiste peal see tõesti töötab – ja just madala enesehinnanguga naised on nende tüüpide lemmikud. Sest nagu Tina Fey “Ema palves” ütleb:”May she be Beautiful but not Damaged, for it’s the Damage that draws the creepy soccer coach’s eye, not the Beauty.”

Eesmärgiks pole mitte naist solvata, vaid teeselda, et naise arvamus pole mehele väga oluline ja ta ei pööra talle rohkem tähelepanu kui teistele, mis tähelepanuga harjunud (ja mitte just kõige taibukamatele) naistele võib mõjuda nii, et neil tekib vajadus seda tähelepanu püüdlema hakata. Taibukamad saavad muidugi üsna kähku aru, et see, et tüüp hetkel minuga/minust räägib, on iseenesest huvi märk.

Vahemärkus. Ma ei ütle, et tögada ei tohi. Minu meelest on tögamine tore ja eluterve huumori üks osa. Lihtsalt kui seda kasutatakse teadlikult selleks, et kelleltki keppi saada, on nagu natuke rõve.

Ja rõvedamaks läheb. Teine levinud nipp on valetada millegi sügavalt isikliku ja valusa kohta, et naine end avaks. Näiteks see sama Julien valetas naistele, et on linnas oma isa matustel. Ja et ta õde vägistati hiljuti. Sest nii on naisel sinust kahju, ta on valmis sinuga kohtuma, end avama ja siis saab teda panna. Neid vestlusi jagas ta uhkelt oma Facebooki lehel, et teisedki näeksid, kui lihtne on naisi sebida, kui sul ei ole mitte mingit au ega häbi. Jah, normaalsed inimesed oksendavad, aga SAJAD mehed laigivad, teevad märkmeid ja mõtlevad õhates, et tahaks ometi sama lahedad olla.

Tõsiselt. Ma sunnin oma tulevast tütart ühel heal päeval seda raamatut lugema, et ta teaks, kui palju on meie ümber värdjaid, kes teesklevad haavatavust (või kasutavad ära tema oma) ainult selleks, et saaks korra ära torgata. Sest eesmärk pühitseb abinõu, eriti kui see eesmärk on NII oluline, nagu mingi tropi vajadus üheaegselt vars tühjaks ja linnuke kirja saada.

* Siin on muidugi teatav loogikaviga, sest kui naisel on 12 üheöösuhet aastas, on aktide arv tõenäoliselt tunduvalt väiksem kui naisel, kes aasta aega ühe mehega püsisuhtes on olnud, sest püsisuhtes seksitakse üldiselt siiski natuke rohkem kui kord kuus – seega peaks aktiivset kulutamist just püsisuhtes rohkem olema. Ja isegi meie oma internetikuulsus Printess ei korja aastas 12 flingi kokku. Lihtsalt partnerite arvus ei tohiks ju ka asi olla, sest ise uhkustavad need mehed sellega, kui palju neil skoorida on õnnestunud – nii et ilmselt taandub see taas teooriale, et naistele ju ei meeldigi seks, selle pärast ongi mees väga osav iga kord, kui tal keegi ära rääkida õnnestub.