anna kannatust

Maitsev november

Oktoober oli nii töine, et ei olnud aegagi midagi peale pastaroogade ja vanaema suurepärase purgisupi teha*. Õnneks tõi väikevend mulle Rootsist seda kreemi (MUIDUGI läks ta ekstra selle jaoks Rootsi, et mulle hommikusööki tuua – kas teie vennad polegi siis nii armsad?) ja vanemad tõid mulle suure koti kartuleid, nii et nüüd, kui ma ei pea neid kilo kaupa poest koju tassima, viitsin neist vast ka tihedamini midagi valmistada.

Igatahes olen ma seda kuud igati korraliku suhkrusõltlase kombel alustanud. Ühest ägedast toidublogist sain kaks erinevat pannkoogiretsepti ja kuna mul endal ka õhukesed pannkoogid tavaliselt välja ei taha tulla, testisin selle retsepti kohe ühikas ühe tudengi peal ära. Mõlemad jäime rahule. Retsept ise on muidugi lihtne, ainus uus koostisosa on aeg. Ehk siis vaja läheb just seda ühte asja, mida ei saa poest osta – kannatust. Kui mu elu mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et just pühendumine on see, mis meelelistes naudingutes hea tulemuse tagab, ükskõik kas me räägime kokakunstist, seksist või kas või teatrikülastusest. Ma olen loomult üsna rahutu, nii et hetkes olemine on minu jaoks asi, mida ma pean endale teadlikult meelde tuletama, kuigi, olgem ausad, mõne tegevuse ajal tuleb see loomulikumalt ja kergemini kui teise ajal.

Igatahes, ärgem kalduge teemast kõrvale. Tuleval nädalavahetusel kavatsen selle retsepti ka ära proovida. Nii tubli ma veel muidugi ei ole, et ise kondenspiima teeksin, aga vast ajab poekraam ka asja ära. Pilt on juba selline, et vaatad ja sülg hakkab kergelt nirisema.

Ja nädala lõpus lubasin mingit eriti head soolast toitu valmistada, aga tegelikult ei ole mul mitte ühtki originaalset mõtet. Soovilugu oli selles asjas nii palju, et paluti midagi sellist, kus on kartul sees (ma ei tea, kas kõik mu tuttavad on laisad, aga üldiselt neile maitsevad kartulid, aga nad ei viitsi neid ise koorida), aga igas muus osas jäeti käed täiesti lahtiseks. Kartulisupi jätame vast kõrvale ja kartulipannkooke ma ka ei kavatse teha, aga kartulivorm, kartulihautis, kartulipuder / ahjukartulid / keedukartulid / praekartulid mingi eriti toreda kastmega on kõik valikus. Nii et öelge nüüd mulle, kulla inimesed, mida valmistada, kui tahan, et tulemus oleks hea, aga mitte liiga igapäevane? Eelmine kord, kui ma kartulivormi tegin, tuli ausalt öeldes üsna hästi välja, kuigi ma seda ise ütlen. 😀

Pildil on hoopis Belgia vahvlid, sest oleksin hetkel valmis ühe õige Belgia vahvli eest umbes täpselt ühe neeru ära andma.

* Okei, ühe korra tegin terve kuu jooksul ka böfstrooganovi kartulikrõpsudega (kes ei ole seda kooslust proovinud, ärgu parem sõna võtku – te ehk ei usu seda, aga see maitseb IMELISELT) ja korra ühe sõbra nõudmisel kartuliputru mingi kastmega, aga muidu oli minu isiklikus köögis tõesti riisi-makaroni ja valmistoitude kuu.