itaalia

Ei ole ju see asi nii hull

Katrin Lust kirjutas hiljuti Õhtulehes Eesti kohutavast teeninduskultuurist ja tõi näiteks Tartu kohvikud Truffee ja La Dolce Vita. Esimese osas ma sõna ei võta, sest pole seal kordagi käinud, aga La Dolce Vitasse ma ikka satun. Mulle meeldib Itaalia kultuur, nagu te ilmselt juba aru olete saanud, ja seal on tõesti head toidud – ja stabiilne kvaliteet, sest näiteks Café Noiri lähen ma siis, kui end parajasti julgena tunnen, sest vahel on toit täiesti suurepärane ja igati oma tudengikohvikutest veidi kõrgemaid hindu väärt, aga päevad pole seal sugugi vennad. Talvel ei viitsi ma eriti La Dolce Vitas käia, sest ma pole nii suur Itaalia toidu fänn, aga suvel on nende välikohvikus väga mõnus. Mulle meeldib see kujundus (st väljas just, sees on küll tüüpiline Itaalia kohvik, aga mitte päris minu maitse) ja Itaalia raadio on ka tore, kui seda liiga tihti kuulama ei pea.

Olen La Dolce Vitas käinud nii üksi kui sõbrannaga, suurema seltskonnaga aega veetmas, vaeste tudengitega päevapakkumist söömas kui kallimaga kohtamas ja üle magustoidu üksteisele armunult otsa vahtimas. Ei, MM, selle viimasega ei mõelnud ma sind. Aga nagu te siit aru saite, siis jah, isegi Mad Maxiga olen ma seal käinud. Ja isegi siis, kui ma selle paadunud anarhistiga sinna sisse astusin, olid teenindajad väga sõbralikud, varjasid osavalt oma surmahirmu ning käitusid igati meeldivalt. Mul pole mitte kordagi olnud seal sellist kogemust, millest Lust räägib – ühe korra on mulle sattunud ettekandja, kes oli ilmselgelt uus, aga seda püüdlikum ta oli. Samas muidugi, kui mul on taldrik laual, kui kohvitass tuuakse, nihutan ma selle automaatselt ise natuke jalust ära, sest mul on ka parem kaaslasega edasi suhelda, kui ettekandja meie vahel küünitama ei pea.

Nii et ei ole Tartu teeninduskultuur nii kehv midagi. Me oleme täiega sõbralikud siin, nii et ära mölise, Katrin, muidu saad vastu tatti.